Näitleja lavatee on loodetavasti pikk ja enamasti käänuline. Kunagi ei tea, mis on peidus järjekordse käänaku taga – kas endiselt palju tööd ja uued säravad rollid või hakkab kõik vaikselt allamäge veerema ning hinge kosutavat teatritegu jääb üha vähemaks. Äsja teatrikoolist tulnu värskus ja uudsus kipub aastatega hajuma ning ühtäkki võib näitleja muutuda lavastajatele nähtamatuks, rollipakkumiste allikas tõmbub kuivale. Konkurents on teatris karm, mistõttu pole üldse harvad juhtumid, kui näitlejal tuleb oma armsaks saanud koduteatrist lahkuda, otsida tööõnne mujalt, võib-olla lüüa kaasa ka kuuendajärgulistes ettevõtmistes, et ainult ei peaks näitlejaametist lõplikult loobuma.

Aga nagu öeldud, on näitleja lavatee käänuline ning järgmise käänaku taga võib oodata hoopiski uus tõus ja tärgata tähelend. Mõelgem või vanemuislasele Lembit Eelmäele, kes oma Jürka „Põrgupõhja uues Vanapaganas“ ja teised suurrollid sai kätte alles keskeas. Juhusel ja õnnel on teatris kindlasti tähtis koht, kuid ainuüksi õnne seljas ei ole veel keegi tippu ratsutanud. Näitlejal peab olema mitmeid isikuomadusi, ilma milleta ei saa toda käänulist lavateed suuremate tõrgeteta otsast lõpuni läbi käia ja tõusta suurte teatritegijate sekka. Hea näide, kuidas näitlejast saab publiku ja kolleegide silmis oma kunstivaldkonna sümbol ja kõigi armastatud rahvuslik aare, on äsja taevastele teatrilavadele lahkunud Ita Ever.

Olgu neist isikuomadustest esimesena nimetatud töökus nii enesearendamise kui ka tehtud tööde suure hulga tähenduses: 70 aasta jooksul üle poole­teisesaja rolli teatrilaval, peale selle raadios ja televisioonis tehtu ja filmides mängitu. Kolleeg Eesti Draamateatrist Maria Klenskaja on öelnud: „Ma ei tea ühtegi teist eesti näitlejannat, kes oleks töötanud sellise koormusega: raadios, televisioonis, teatris.“1 Rahva armastuse kui kõrgeima võimaliku tunnustuse pälvimise üks eeldusi on meeldejäävad tipprollid, ent pidev töö, mõnikord ka kesiste materjalidega, arendab näitlejat ja hoiab teda vormis. Ligi kaks kümnendit tagasi ütles näitleja ja lavastaja Eino Baskin: „Ita kuulub koolkonda, kelle esindajaid Eesti teatris enam ei olegi. Peale tema vaid Herta Elviste Vanemuisest. Nad on pärit põlvkonnast, keda iseloomustavad eetika, lavameisterlikkus, kohutav töö, eneseohverdamine. Kogu muu elu jääb seisma, kui mängu tuleb teater.“2 Jäägitu pühendumine teatrile üheskoos töökusega on hädavajalik eeltingimus, et jätta teatrilukku nii võimas jälg, nagu suutis seda Ita Ever.

Ehkki lavastaja ja teatripedagoog Voldemar Panso on hinnanud just tööd ülemaks kui hõbevara, seisab töökuse kõrval olulise isikuomadusena samuti anne, talent. Andetut ei päästa ka ränkraske töö, sest lihtsalt pole, mida selle kaudu endas arendada. Annet oli Ita Everile antud kapaga. „Kuidas anne ja inimese küpsemine toimuvad Everi juures sünkroonselt! Kui mitmed on alustanud Everi-taoliselt sädeleva, lootustandva noorena, aga siis kaob noorus ja kaob näitlejanna,“ on Voldemar Panso kirjutanud.3 Ande kaksikõe lavasarmiga oli Ita Everit samuti ohtralt õnnistatud. Teatriteadlane Lea Tormis on kirjutanud: „Aga asi, mis ei sõltu kuidagi inimese tahtest, on lavasarm. Astud lavale – ja publik jääb sind vaatama. Ital on see olnud olemas algusest peale. Ta oli ja on ilus naine, aga asi ei ole selles. See on ebamäärane X, mida ei saa sõnastada ja mis lihtsalt on sulle antud või ei. Itale on antud. Ja see ei kao ka siis, kui laval on oldud 70 aastat.“4

1986. aastal intervjueerisin veel alles kooliõpilasena ühe uurimistöö tarvis Ita Everit (minu ema Silvy oli Ita klassiõde, pinginaaber ja lähedane sõbranna, üks seitsmeliikmelisest sõpruskonnast, kellest Eero Epner kirjutas Levilasse pika loo5 – ilmselt seetõttu oli Ita Everil tookord raske mu tüütule intervjuu­soovile ära öelda). Teatriloo tarvis avaldan sellest intervjuust mõne lõigu. Küsimusele, milline on väärt lavastaja, vastas ta: „Hea lavastaja on see, kellel on oma nägemus lõpptulemusest; kes teab, mida ta tahab. Olen näitleja, kes ootab režissöörilt konkreetsust, selgust. Tean oma nõrkust: mul puudub lavastusest tervikutaju, tegelen ainult oma rolliga. Kui lavastaja oskab selle pärast üldisesse tervikusse sulatada, on hästi.“ Selles vastuses tuleb esile ka näitleja haavatavus, sõltuvus teatrijuhtidest ja lavastajatest, kes kas leiavad talle väärilisi rolle, tegelevad nende otsimisega või lasevad kõigel omasoodu kulgeda. Ehkki Ita Ever on pikkade aastate jooksul rõõmustanud publikut paljude sügavate ja eriilmeliste osatäitmistega, väärinuks ta palju enamat, ennekõike just peaosi võimsates klassikalavastustes, kus oma anne ja oskused efektselt letti lüüa.

Ehkki vahel tuli ette ka tögamist, siis intervjuude ja eravestluste põhjal julgen arvata, et Ita Ever suhtus oma kolleegidesse (vähemalt neisse, kes seda väärt) huvi ja lugupidamisega. Seegi vajalik iseloomujoon, sest teater on kollektiivne kunst, kus üksinda ei tee midagi ära. „Hea lavapartner on see, kes silma vaatab, võtab sind nagu võrdne võrdset ega sea ennast esiplaanile, kellel on improviseerimisvõime ja kes kõnetab sind pärast etendust ka sel juhul, kui oled kogemata misanstseeni muutnud või märgusõna sassi ajanud,“ ütles Ita Ever tolles 1986. aasta intervjuus.

Ita Everi kolleegidel, keda tookord intervjuu juurde põgusalt küsitlesin (ja kes nüüdseks on kõik kahjuks meie seast juba lahkunud), jätkus tema iseloomustamiseks vaid kiidusõnu. Aarne Üksküla: „Kui saan kuulda, et tuleb hakata kokku mängima Ita Everiga, läheb meel kohe rõõmsaks, tuju heaks ja hing kibeleb proovidega pihta hakkama – see vast ütleb kõik. Paremat kolleegi on raske leida.“ Tõnu Aav: „Partnerina on Ita Ever ülimalt nõudlik enese ja stseeni suhtes. Kolleegina osavõtlik, töökas, kohusetundlik, distsiplineeritud; inimesena sõbralik, heatujuline, humoorikas.“ Raivo Trass: „Hindan Ita Everit kui näitlejat väga kõrgelt. Tema on täht meie kitsastes oludes. Partnerina temaga koos mängimine on tõeline rõõm – mõlemad pooled teavad täpselt, miks, mida, milleks.“ Just sellest täpsest teadmisest laval –nagu ka paljust muust, mis Ita Everit iseloomustas – hakkame publikuna teatris valusat puudust tundma.

1 Margit Kilumets, Ita Ever. Elu suuruses. AS Ajakirjade Kirjastus, 2006, lk 59.

2 Samas, lk 86.

3 Voldemar Panso, Portreed minus ja minu ümber. Eesti Raamat, 1975, lk 242.

4 Ita Ever. Lava on elu. Koostaja Sirje Endre. Kirjastus SE&JS, 2021, lk 24.

5 Eero Epner, 500 aastat sõprust. – Levila 2020.