Lugupeetud Piret Saluri!
Head kokkutulnud!
Saan aru küll, et selline pöördumine on kuidagi puine ja liig ametlik, kuid kuidas veel saaksin ma proua protokolliülema poole viisakalt pöörduda. Kui ta juba on otsustanud meid kokku kutsuda. Ja kes meist söandaks talle vastu vaielda. Samal põhjusel andsin ma – kuigi jätkuvat piinlikkust tundes – järele minust üle pühkinud Pireti-nimelisele organiseerimisorkaanile, mis pani tublisid kaitseväelasi – olen neile vaeva eest südamest tänulik – mind teie juurde toimetama. Uskuge mind, et mingi muu musta laega saali ürituse jaoks poleks ma endaga seda teha lasknud, aga Piretile on võimatu ära ütelda. Mainiksin ainult tagasihoidlikult, et minusugustel võiks aidata siia taevastesse kõrgustesse tõusta või sealt laskuda ka tavaline käsipuu paremal pool, ilma et keegi peaks mind kätel kandma.
Head kuulajad! Oleme siia täna kogunenud rääkimaks Piret Salurist ja Mika Waltarist. Neid ei ühenda aga ainult see rivi Pireti tõlgitud Waltari ajaloolisi „telliskivisid“ ja raamatuid, mida Piret Waltarilt veel tõlkida kavatseb, vaid esimesel kokkupuutel mõlemaga tajutud ühine tunnusmärk. Mis on loomulikult täiesti subjektiivne arvamus. Minu jaoks on nad mõlemad nimelt kuidagi „eestiaegsed“. Ma ei taha, jumala eest, siinkohal rääkida juubilari vanusest, sest isegi kui Piret oleks sündinud Eesti ajal, on küsimus milleski muus. Ta pole mitte ainult pühendanud iga keharakuga Eesti riigi teenimisele – arvestades Piret Saluri vanaisa, Vabadusristiga pärjatud Theodor Rõuku, võib see loomulikult tulla geenidest –, vaid kogu tema olemusest ja käitumisest, mis vähemalt minule seostub mõistega „eestiaegne“. Pireti korrektsus, täpsus, väärikus, stiil – kõik see, mille Piret ise võtab kokku lemmiküleskutsesse „Näitame klassi!“, on aidanud ehitada silda võnkuvatel jalgadel oma esimesi samme astuva taasiseseisvunud vabariigi juurest Eesti Vabariigi juurde, milline ta võiks olla või Pireti meelest peaks olema. Kahjuks ta seda veel alati pole ja siis jätkub Piretil ikka järjekindlust meelde tuletada, et me ei tohi pürgida millegi vähema kui sellise Eesti Vabariigi poole, nagu ta meie unistustes on.
Ja ei saa midagi parata, et ka see, et Piret Saluri Mika Waltariga sehkendab, käib selle kuvandiga kokku. Esiteks on mõte tõlkida tänapäeva eesti keelde kõik Mika Waltari ajaloolised suurromaanid oma mastaapsuselt parajalt hullumeelne, just samal kombel, nagu seda on olnud Eesti Vabariigi loomine tühjusest ja siis selle taastamine tuhast ja põrmust. Ta on nagu suurte ja ilusate tiibade jaoks liig väikese kehaga liblikas, kes teoreetiliselt ei tohiks õhku tõusta. Ainult et liblikas seda ei tea ja lendab siiski. Ka Piret ei teadnud, et sellise hulga Waltari romaanide tõlkimine käib ühele inimesele üle jõu – ja tegi selle ära.
Teiseks on ka Waltari ise minu meelest kuidagi eestiaegne. Mitte küll asjade pärast, mida olen tema kohta kasvades teada saanud, nagu Waltari läbilöögiromaani „Suur illusioon“ avaldamine esimesena just Eestis 1929. aastal või Nauticuse nime all 1941. aastal avaldatud ülevaade Eesti iseseisvuse hävitamisest. Küll teadsin esimest korda Waltari raamatut Nõukogude ajal raamatukaupluses käes hoides, et tegemist on Nõukogudemaal keelatud autoriga. Seda suurem üllatus see oli. Toimus see 1980. aastate alguses siinsamas majas alumisel korrusel asunud Lugemisvara raamatupoes, kus Soome kultuuripäevade või millegi seesuguse puhul oli keegi andnud loa letile tõsta mõned Soomes välja antud raamatud. Ja veel Nõukogude hindadega, mis muutis need ka minusugusele näljarotile kättesaadavaks. Ei suutnud oma õnne uskuda ja põgenesin poest Väino Linna „Tuntematon soturi“ (illustratsioonideks fotod selle 1955. aasta ekraniseeringust) ja Mika Waltari „Sinuhe“ võrra rikkamana.
Aga eksitusi juhtus. Nõukogudemaal juhtus neid tegelikult vahetpidamata. Võib koguni ütelda, et kogu Nõukogude Liit oli üks suur eksitus. Igal juhul sai see „ilusa sõpruse alguseks“, mis kestab tänapäevani. Sest Waltari raamatutest kandub meieni väärtusi ja hoiakuid, mida võib soovi korral nimetada igavikulisteks, soovi korral vanaaegseteks, soovi korral eestiaegseteks, Nõukogude ajal aga lihtsalt iganenuteks. Ning kuigi Waltari näitab, kuidas tegelik maailm on neist alati üle astunud, kumab tema loomingust läbi magus-valus igatsus nendesamade väärtuste järele. Kirjeldada eri ajastutel ikka ja jälle korduvat mustrit ehk kõige selle, mida kalliks pead, jalge alla tallamist ja eitamist, võib viia sügavasse pessimismi, aga ka kaelamurdvate paradokside kaskaadile tuginevale eituse eitamisele. Üheks selliseks paradoksiks on näiteks see, et kuigi Waltari loomingust lähtuvalt võib otsustada, et maailm pole mitte hulluks läinud, vaid on kogu aeg hull olnud, kipub kurjus maailmas tihti saavutama soovitule täpselt vastupidiseid resultaate. Nii seadis Putin Ukraina ründamise üheks eesmärgiks selle demilitariseerimise, saavutades aga hoopis Ukraina relvastumise ulatuses, mida alles mõni aeg tagasi oleks absoluutselt võimatuks peetud. Või teine, suure käraga välja kuulutatud eesmärk peatada NATO edasine laienemine Venemaa piiridele. Ka siin olid tulemused vastupidised: Putinist sai NATO laienemise tõeline promootor, Läänemerest aga NATO sisemeri koos kõigi sellega kaasnevate tagajärgedega Kaliningradi jaoks. Juba täiesti ebatõenäoliseks peetud sündmus ehk Soome liitumine NATOga pikendas NATO piiri Venemaaga juba lausa tuhandete kilomeetrite võrra. Usun, et Piretile oli see parim kingitus juubeliks.
Juba sellest loetelust peaks piisama, et näidata, et Putin oli selle sõja kaotanud juba enne, kui ta seda õieti alustadagi jõudis. Sest Mordor oli oma tegelikku palet näidanud ja end illusioonidesse peitnud ärkvele ehmatanud. Loomulikult jätkub neid, kes eelistavad edasi uneleda, kuid lõputult neil see enam ei õnnestu. Küll Mordor ise või mõni tema põrgusigitisest käepikendus selle eest hoolt kannab.
Ja ega siin muud teha olegi kui käituda täpselt vastupidiselt sellele, mida Mordor tahaks. Kui Mordor tahab, et pabistaksime ja närveldaksime, peaksime rõõmsalt rahulikuks jääma ning enesekindlalt tulevikku vaatama. Peame lihtsalt seisma edasi oma tõdede vankuval müüril ning elama rahulikult just seda elu, mida elada tahame. Just siin iseseisvas Eestis. Ning just nii väärikalt ja uhkelt, nagu Piret meilt ikka nõudnud on. Ühesõnaga: „Näitame klassi!“
