Etnokino Kihnu kommetest
Filmid „Kihnu kosjad” ja „Kihnu pulm” moodustavad lihtsa diloogia, mille sisust jutustavad igale soovijale juba nende pealkirjad. Filmis „Kihnu kosjad” kosib keegi Meelis kihnu kaunitari Raili, filmis „Kihnu pulm” sõlmivad nad seaduslikult oma abielu – nagu see on kombeks Kihnu saarel, austades igasuguseid traditsioone ja rituaale. Selles seisnebki lühidalt nende filmide sisu – muud seal ei ole. Võinuks tekkida küsimus: milleks on vaja selliseid filme ühele tavalisele vaatajale, kes on väga kaugel (k.a geograafiliselt) saarest ning selle muredest ja rõõmudest? Kõnealuseid filme võiks lakooniliselt iseloomustada kui etnokino ning esitleda neid eriseanssidel tudengitest folkloristidele või filoloogidele õppetsüklis „Eesti murded”. See on nii ja ei ole kah. Pärast nende filmide vaatamist ei tekkinud mul tunnet, et aeg läks raisku. Ning tunnistan ausalt, et olen seejuures sügavalt urbaniseerunud inimene, maaelu mõnud pole mulle kunagi tundunud ahvatlevad ning dokfilmi ma eriti ei armasta. Miks nii? Võib tagasihoidlikult ja aforistiliselt täheldada, et iga arvustus kõneleb eelkõige arvustajast (ja see on vaieldamatu tõde) ning viidata uhkelt oma empaatiavõimele, kuid mulle tundub, et see poleks kõik. Miski sosistab mulle, et minu mulje on suhteliselt objektiivne ning tavalised vaatajad reageerivad nendele filmidele umbes nii nagu mina. Siinjuures jõuame tagasi toimetuse jesuiitluse juurde ning peaksime märkima, et kui selline väga kõrvalt vaataja järeldus oli toimetuse eelduslik eesmärk, siis on see sajaprotsendiliselt täide läinud. Nii, Kihnu saar. Lihtne lugu sellest, kuidas käisid Meelise ja Raili kosjad ja pulmad. Palju viina, laulmist, suur hulk tegelasi – noorpaari sugulased ja sõbrad. Kommete kuhjumine, eriti teises filmis, mis jutustab pulmadest.
Vahel tundus isegi, et režissöör Meelis Muhu palus kihnlasi pidada meeles igat väiksematki pulmakommet ning pressis montaaži abil materjali kokku nii, et süžeed tulevad üksteise järel vahetpidamata. Mingil hetkel tekib lausa küsimus: äkki on see liig, kas tõesti kõik toimub just nii, praegu, kahekümne esimese sajandi alguses, või on see režissööri kaval viis tutvustada Kihnu ja selle elanike ainulaadsust? Vastus on ei. Kui vaadata inimeste nägusid, siis nad ei pööra vähimatki tähelepanu kaameratele (minu arvates on see filmi üks olulisemaid saavutusi), vaid mängivad ennastunustavalt neid täiskasvanute mänge. Nad elavadki niimoodi. Nende jaoks on see igapäevane tegelikkus, nad on loomulikud ega kujuta ette, et pulmi võib pidada kuidagi teisiti. Kui see selgeks saab, siis tuleb ka arusaam, mida režissöör nende filmidega ütelda tahtis. Võib-olla mitte arusaam, vaid aimdus. Mulle tundub, et selles asi ongi. Näidata, et nüüd, 2009. aastal (või siis arvatavasti 2008. aastal, sest pulmad peeti suvel), on meie tillukeses euroopalikus, suhteliselt linnakeskses riigis inimesi, kes elavad nii, nagu elavad selle filmi kangelased. Nad sõidavad mööda oma väikest saarekest vanade Žigulide ja kärutsiklitega. Nende kahe filmi peale rääkis ainult üks inimene moblaga. Sealseis majades pole kahe ja poole tunni jooksul märgatud ühtegi telekat, ega arvutit. Üsna tõenäoline, et need on siiski olemas, sest kihnlaste majadesse lastakse meid harva, ja ka siis ainult kööki, kus naised keedavad kartuleid, rüübates pudelist lõpmata viina. Kui see elektroonika puudumine on taotluslik võte, siis on see päris võimas. See pole isegi enam mitte „teine Eesti”, ütleksin hoopis, et „kolmas Eesti”, kus pole mingisugust majanduslangust kas või seepärast, et siin pole kunagi olnud erilist jõukust, kuid ka vaesus on võõras. Need inimesed elavad nii, nagu elati varem. Täpselt sama siiralt, nagu nad pidutsesid pulmades varem, kallates teineteist veega üle ning lüües naistele nõgesega reite pihta, nii teevad nad seda ka edaspidi. Kuid meie ees on väljasurev natuur, ning asjade loomulik käik ei saa seda kaitsta (filmis pole kuigi palju noori tegelasi), kuid see olevik lahkub väärikusega, oma ainulaadsusest karjumata. Ning see väärikus on seda suurem, et vaatamata viina rohkusele – seda lasevad kurgust alla mõlema filmi kangelased – pole ilmunud kaadrisse ühtegi joobnud inimest. Need inimesed oskavad juua, midagi pole parata.
Naised juhivad
Veel paistab silma, et Kihnus valitseb ilmne matriarhaat. Mehed on kuidagi vaiksed ja sõnaahtrad, saare arengut juhivad naised. Nemad alustavad enamiku pulmamängudest, joovad võrdväärselt meestega viina, peavad lugu kommetest, kamandavad oma mehi ja isegi kutsutud muusikuid. Selle naiste kuningriigi kulminatsiooniks oli minu jaoks lõik, kus üks naine hüppas kärutsikli sadulasse ning kihutas naabermaja poole, kus laadis ühe mehe kärusse ja lubas teisel mehel ronida endale selja taha. Ühesõnaga. Et olla haaratud sellest elust, elust, kus pisarad tähistavad ainult rõõmu ning naer ja naljad kaasnevad absoluutselt iga teoga, selleks pole tarvis mingit erilist väljaõpet. Kui vähe ma ka ei armasta latramist patriotismist, pean tunnistama, et siinkohal on tegemist patriootilise filmiga selle sõna paremas (ja ainuvõimalikus) tähenduses.