Leinav Telemachos mentoriga Kalypso saarel. 1788, õli, lõuend. Bünderi kunstimuuseumi kogu. Repro

Näitus ??veitsi muusa. ANGELIKA KAUFFMANN 1741 ? 1807? Kadrioru kunstimuuseumis kuni 28. VIII.

Kadrioru kunstimuuseumi näituse mõte sai alguse siinses kogus leiduvatest töödest. Kadriorus on hoiul XVIII sajandi tuntuimalt naiskunstnikult kaks kõlavate pealkirjadega maali ?Ilu, juhitud Mõistlikkusest, tõrjub meelepahaga eemale Meeletuse ahvatlusi? ja ?Ilu, juhitud Mõistlikkusest, pärjatud Täiuslikkusega?. Mõlema maali peategelane on valgesse rüütatud noor naine ? Ilu, kes valib parasjagu mõistlikkuse ja meeletuse vahel. Arvukate graafiliste reproduktsioonide ja portselanile maalitud korduste kaudu on eriti tuntud just teise maali motiiv, kus Ilu pärgab Täiuslikkus. Täiuslikkust on Kauffmann kujutanud noore nägusa mehena.

 

Isiklik kogemus

 

Mees on Kauffmanni pildimaailmas üldiselt üsna harv ja ebaveenev külaline. Peamiselt näeb tema töödel naisi: graatsilisi, kauni klassikalise näoprofiiliga kangelannasid antiikmütoloogiast, -ajaloost ja kirjandusest. Just nende töödega pälvis ta teistele naiskolleegidele kättesaamatuks jäänud akadeemilise tunnustuse: 1768. aastal nimetati Kauffmann Briti kuningliku akadeemia asutajaliikmeks ja seda mitte naistele üleüldiselt jõukohasemaks peetud portree või natüürmordi ?anris, vaid kõige austusväärsemal alal ? ajaloomaalis.

Kauffmanni naiseliku pildimaailma erakordne publikumenu sai toitu kunstniku eraelust: 1767. aastal abiellus Angelika Kauffmann atraktiivse noormehega, keda Londoni paremas seltskonnas tunti kui Rootsi krahvi de Horni. Paraku oli tegemist petise, valekrahviga ja kunstnikule nii emotsionaalselt kui majanduslikult õnnetu abielu lõppes suure seltskondliku skandaaliga. Niisugune läbielamine isiklikus elus andis Kauffmanni loomingule tundelisuse ajastul muidugi eriti hinnatud õnnetu armastuse tausta. Paljude tööde taga, olgu nendeks siis Kauffmanni lemmikrepertuaari kuulunud leinavad antiikkangelannad (mahajäetud Ariadne, oma kadunud abikaasa pärast kurvastav Penelope, Hektoriga hüvasti jättev Andromache), nukrutsevad graatsiad või melanhoolsed naisfiguurid inglise luuleklassikast, nähti siis ja ka edaspidi kunstniku läbielamisi.

Veel 1805. aastal, kui Kauffmanni ateljeed külastab Kuramaa luuletaja ja kirjanik Elisa von der Recke (1754 ? 1833), kirjutab ta oma päevikusse: ?Mitte ilma nukruseta vaatasin ma malbet sügavahingelist matrooni paljude veetlevate piltide kõrval. Petetud armastuse kibedaimad valud purustasid südamerahu, mis tundis vaid headust ja heatahtlikkust. Milline hing pidi sellel kurjategijal olema, kes, haavatud auahnusest, sest tema armastus vastamist ei leidnud, kohutava plaani järele haaras, et alatuima pettuse läbi selle armsa olevuse eluõnne mürgitada! Aga tema hingeväärtus juhtis ta tema hirmsast saatusest kõrgemale ning andis talle jõudu otsida kunsti alal õnne ja rõõmu, mida tema puruksrebitud süda nüüd enam armastuses leida ei võinud? (E. von der Recke, 1815).

Tundelised mehed

Meesfiguurid on Kauffmanni loomingus alati olnud kõige tõsisema kriitika objekt. Ka hilisemate sajandite kunstiajalugu on teda meelsamini aktsepteerinud portretisti ja kujunduskunstnikuna, kes tegi portselanile, mööblile ja luksuskaupadele sobivaid dekoratiivseid motiive, kui täisväärtusliku ajaloomaalijana. Sest ?… kriitika on tema joonistusest mitmesuguseid vigu leidnud ning leiab ka tema meesfiguuridest liiga vähe jõudu? (E. von der Recke, 1815). Loomulikult ei jää ka tänasele vaatajale märkamata, et Kauffmanni maalidel kujutatud mehed on kui meesteriietes tütarlapsed, kaunid androgüünsed olevused, kellest õhkub meelelisust ja tundelisust, kuid mitte maskuliinset pealehakkamist.

Mitmed viimaste aastakümnete uurijad on Angelika Kauffmanni pildimaailma naisekesksuses näinud tema teadlikku, peaaegu et feministlikku valikut. Kauffmann oli naiskunstnik, kes maalis naisi, otsis kirjandusallikatest lugusid, mis võimaldasid tõsta esiplaanile naise. Tema kangelaseks ei ole Odysseus, vaid teda kannatlikult ja truult koju ootav Penelope. Kauffmanni maalide keskplaan ei kuulu lahingukäras hinge heitvale mehele, vaid oma kodus voodis surevale naisele.

Ometi on see ainult pooltõde. On täiesti selge, et XVIII sajandi suurim naiskunstnik lihtsalt ei osanud kujutada mehi. Akadeemiate aktiklassidesse naised ei pääsenud, sest meeskolleegide seltsis alasti modelli joonistamine ei tulnud kõne allagi. Samavõrra mõeldamatu oli meessoost aktimodelli vastuvõtmine oma koduses ateljees. Ainsa võimalusena jäi üle õppida vanameistrite tööde järgi ehk siis kopeerida. Kogu mehekeha kujutamise teema oli naiskunstniku jaoks seega nii komplitseeritud, et sirgjoonelist lahendust polnud kuskilt võtta. Paratamatult tuli valida kahe halva vahel: kas riskida oma renomeega naisena (lisaks kohatule fantaasiale meesmodellist ja naiskunstnikust olid väga kerged sündima ka spekulatsioonid Kauffmanni maalidel kujutatud meesfiguuride sarnasuse kohta mõne tema reaalse meestuttavaga) või kunstnikuna.

Kauffmann, kes oli haritud, ambitsioonikas ning suurepärase aja- ja ärivaistuga naine, on sellest võidulootuseta olukorrast energiliselt väljapääsu otsinud. Üheks selliseks väljapääsuks olidki naistele keskendunud pildisü?eed. Teise kavalusena kasutas Kauffmann sageli meeste ?nõrgestamist? naiselike tundepuhangutega: leina, kurva mälestuse või armuvaluga. Tundelisus lubas pehmemat kujutamisviisi ning nutvalt kangelaselt ei oodanud keegi mehelikku musklimängu. Suurepäraseks näiteks nõnda lahendatud motiivist on Kauffmanni maal F. Féneloni romaani ?Telemachose seiklused? ainetel. Noore kangelase ajab nutma nümfide kaunis laul (?Leinav Telemachos mentoriga Kalypso saarel?).

Portreed

August von Kotzebuelt pärineb terav hinnang naissoo võimetele ajaloomaali vallas ja üldistav väide, et ?tema (Angelika Kauffmanni ? K. P.) suurim tugevus tundub siiski olevat portreedes, ning võib-olla on naisterahvad, kui nad maalijaks tahavad saada, õigupoolest selle kunstiharu jaoks loodud, sest neil on tõesti loomuomane peen instinkt lugeda füsiognoomiat, kiiresti tabada ja tõlgendada kogu inimese liikuvat kehakeelt. See on and, relv, mille loodus on neile kui nõrgematele andnud eeliseks.?

Kauffmann on tõesti maalinud palju väga õnnestunud portreid. 1760. aastatel Itaalias valminud tööd inglise näitlejast David Garrickist või antiigiuurija Johann Joachim Winckelmannist tegid Kauffmanni kuulsaks Grand Tour?i reisiliste hulgas. Ent ka portretisti rollis pälvis noor Kauffmann Roomas ja hiljem Londonis erandlikku tähelepanu ning ikka ja jälle sattus tema nimi romantilisse seosesse ühe või teise tema maalil kujutatud meesterahvaga. Portreteerimine tähendas ju modelli näojoonte ?ebasündsalt? avalat ja põhjalikku takseerimist, teatud soorollideülest vabadust, mida on pahameelega märganud XVIII sajand ja huviga analüüsinud XX sajand.  

Ent enamik Kauffmanni portreedel jäädvustatud kaasaegseid on siiski naised: inglise leedid, kes ajastu maitsele vastavatel nn rolliportreedel lasid ennast kujutada antiikselt napis riietuses Hebe või traagilise Lukretsiana, vene ja saksa kõrgseltskond ning ühtaegu ka mitmed Balti päritolu daamid nagu krahvinna Barjatinskaja (sündinud von Holstein-Beck), kirjanik ja hilisem Viitina mõisaproua Barbara Juliane von Krüdener, Kuramaa hertsoginna jpt.

Kauffmann maalis naisi, teda toetasid mitmed oma aja võimsad naised ja temast endast sai 1780. aastatest Roomas noorte naistalentide matroon. Ta ei astunud kunagi üle oma kaasaja voorusnormidest, ta oli Miss Angel, ?pintsliga muusa?, ?kaunis hing? ? valgustusliku naiseideaali kehastus, kelle tasasest ja armastusväärsest loomusest kõneldes tulevad huultele tema maalidelt tuttavad voo
rused. Ka Kadrioru kunstimuuseumi maalid mõjuvad siinkohal kui Kauffmanni enda eluvaliku allegooria: kunstniku mõistliku valiku kroonib Täiuslikkus ? küll mees, aga siiski naiselikult sulnis.