Kristjan Mändmaa: Kõiksugu disainikeskusi ja -organisatsioone on riikides mitmeid. Ka nende ülesanded on väga erinevad. Šveitsis tegeleb disainiga Šveitsi Föderaalse Kultuuriameti disainiosakond. Milles teie töö täpselt seisneb?

Mirjam Fischer: Meie missioon on šveitsi disaini edendamine. Teeme seda peamiselt kahe konkursi kaudu: kord aastas anname välja Šveitsi disainipreemiaid ja paralleelselt auhindame Šveitsi kaunimaid raamatuid.

 

Indrek Sirkel: Kuidas disainikonkurss täpsemalt toimub?

Patrizia Crivelli: Auhinda saavad taotleda kõik Šveitsi elanikud. Keskeltläbi on osalejaid olnud umbes 300 ringis. Igal aastal anname kohalikest ja välismaistest spetsialistidest koosneva žürii otsusega välja 20–25 preemiat. Auhinnatakse kõiki disainivaldkondi: moodi, tootedisaini, tekstiili jne. Preemiaid ei määrata mitte valdkondade kaupa, vaid ühiselt, sõltuvalt iga esitatud projekti kvaliteedist. Huvitav on see, et graafilise disaini osa pärjatud tööde hulgas on pidevalt tõusnud. Sel aastal läks graafilistele disaineritele koguni 12 auhinda – tervelt pool! See pani mitmed žüriiliikmed kukalt kratsima.

 

K. M.: Siis peate järgmisel aastal spetsiaalselt pingutama, et olukorda „normaliseerida”!

Kõik pahvatavad naerma.

I. S.: Mis on disainikonkursi auhindadeks?

P. C.: Iga võitja saab ise valida kas rahalise preemia või praktiseerimise mõnes maailmakuulsas stuudios Londonis, Pariisis, New Yorgis või mujal. New Yorgiga on pärast 11. septembri probleeme raskeks läinud, meile ei anta enam töölubasid. Seal saame rentida ise stuudio, kus võidukad disainerid saavad tasuta elada ja omaenda projektide kallal töötada.

 

K. M.: Kadestamisväärne süsteem. Kas see on alati nii olnud?

M. F.: Ei, see on minu ja Patrizia algatus. Seitse aastat tagasi otsustasime, et rahvusvahelised kogemused on noortele disaineritele hädavajalikud. Hakkasime sihikindlalt mööda maailma pealinnu sõitma ja paremate stuudiote seast praktiseerimiskohti otsima. Praegu tuntakse meid juba igal pool ning koostöö sujub ladusalt.

 

I. S.: Ja kui paljud disainerid seda võimalust kasutavad?

P. C.: Umbes pool. Algul valiti enamasti rahaline auhind, aga nüüd on huvi välispraktika vastu kogu aeg tõusnud.

 

K. M.: Seoses Šveitsi disaininäituse korraldamisega Tallinnas oleme omakeskis pikalt arutlenud küsimuse üle, mis õigupoolest on šveitsi disain. Milles disaini šveitsilikkus seisneb? Teie peaksite olema küll kõige õigemad inimesed sellele küsimusele vastama. On see näiteks välisreisidel jutuks tulnud? Kuidas muumaised disainihuvilised teie disaini kommenteerivad?

P. C.: Keeruline küsimus. Enamasti kasutatakse ammu teada klišeesid. Eilegi kohtusin Singapuri ärimeestega, kes korrutasid aina: „Täpsus, kvaliteet, tähtaegadest kinnipidamine”. Kõik see on tõsi, aga… Ehk peitub šveitsilikkus nimelt mittešveitsilikkuses: meiegi teeme koostööd väga erinevate disaineritega, kes on kas muudest riikidest siia saabunud või siis elavad sootuks mujal ning peavad end osaks sealsest disainielust. Näiteks Julia Born, kes oli mitmeid aastaid kaunima raamatu žürii liige ja osaleb ka selle aasta konkursil, elab ja töötab ammuilma Amsterdamis. Ning kõik need noored andekad disainerid, kes õpivad ECALis (Ecole cantonale d’art de Lausanne – Šveitsi kuulsaim disainikool) – neil pole Šveitsi passi, nad ei ela ametlikult Šveitsis ja seega ei saa nad auhinnale kandideerida. See on minu arust ääretult jabur ja ebaõiglane. Šveits on kogu aeg olnud rahvuste ja keelte sulatuspott. Arvan ka, et meie disainerid on väga avatud ja õpihimulised ning hoiavad end kursis maailmas toimuvaga. Seega – ehk annab just erinevate kultuuride ja mõjutuste kombinatsioon kokku šveitsilikkuse?

 

I. S.: Üks mu sõber on šveitsi graafilise disaini määrava tegurina nimetanud ametlikku kolmkeelsust: mida sa ka ei teeks, kogu tekstiline info tuleb esitada itaalia, prantsuse ja saksa keeles. See seab omad piirangud ning sunnib teatud asjaoludega arvestama ja neid respekteerima, mis omakorda toob kaasa kindlad kujundusotsused.

M. F.: Ära üldse räägi! See on täielik peavalu: kuidas me need keeled oma trükistesse alati ära peame toppima!

Aga veel on räägitud šveitsi disaini ilust. Ka minu korraldatav raamatukonkurss kannab pealkirja „Kaunimad raamatud”. Kõlab vanamoodsalt, eks ole? Samas on võimalik ilu ikka ja jälle uuesti defineerida. Raamatute puhul tulevad peale kujundaja mängu ka kirjastaja ja trükkal. Nendegi panust tuleb vastavalt hinnata ning siin kulub „ilu” kõrval ka „šveitsilikkus” mõistena marjaks ära – koos kõigi oma klišeedega. Parimate raamatute puhul vaatame alati ka köite- ja trükikvaliteeti ning siin on Šveits üsna ületamatu. Šveitsis võib ikka veel leida väikeseid trükikodasid, kus ametioskusi on antud edasi põlvest põlve ning kus kvaliteet on absoluutne näitaja. Trükkimine on loomulikult kallim kui mujal, aga see-eest teevad kujundaja ja trükkal tihedat koostööd, üks tunneb teise spetsiifikat ning oskab sellega arvestada. Kujundaja seisab parima tulemuse nimel tihtilugu trükimasina kõrval. Paraku võtavad ka meil võimust rahvusvahelised suurfirmad ning traditsioon hakkab kaduma.

P. C.: Mulle teeb muret käsitööoskuse ja traditsiooni kadumine. Šveitsis on kogu aeg olnud tugev ametikoolide süsteem ja nüüd minnakse üle 3+2 eurosüsteemile ning paljudest tehnikumidest saavad ülikoolid. Et edasi õppida, on vaja ette näidata kraad või diplom. Varem see nii ei olnud. Sel moel lükatakse kõrvale need, kes võiksid kuldsete kätega mõndagi ära teha, aga kelle pea nii hästi ei võta. Erialasid koondatakse suurematesse õppeasutustesse. Praegu on Šveitsis näiteks alles jäänud üksainus kool, kus saab õppida ehtekunsti. Kõik globaliseerub ja standardiseerub, mis ei tule kvaliteedile ja unikaalsusele kindlasti kasuks.

 

K. M.: Mulle meenub foto paari aasta tagusest kataloogist „Beauty and the Book”, mis võttis kokku kaunima raamatu konkursi läbi aastakümnete. Kaasaegne žürii valis iga aastakäigu parimate raamatute seast välja oma lemmikud. Fotol olidki aastanumbritega tähistatud raamatukuhjad. Kurioossel kombel ei käinud mõne numbri juurde ühtegi raamatut, eriti 1990ndatel, aga mida lähemale tänasele, seda kõrgemaks need kuhjad kasvasid. Kas see peegeldas vaid žürii subjektiivsust, lühikest mälu, või on raamatute kauniduse osas tõepoolest aja jooksul asi nii palju paranenud?

M. F.: See on lihtsalt hullumeelne, kui palju häid ja ilusaid raamatuid praegu Šveitsis tehakse. Kui me kümmekond aastat tagasi oma tööd alustasime, nägi üldpilt välja üsna kuiv ja klassikaline. Siis aga toimus justkui plahvatus: hakkas tulema väga eksperimentaalseid ja põnevaid trükiseid. Praegu on visuaalne külg veidi rahunenud, aga raamatuid tehakse ning saadetakse võistlusele rohkem, kui kunagi varem. Disainer ja raamatužürii mitmekordne esimees François Rappo osutas seekord väga huvitavale tõsiasjale: raamatuid paistavad tegevat kõik ja kõigest. Raamatuks saab info, mis justkui ei olekski selleks mõeldud: teatrikavad ja muu pudi-padi antakse välja kõvakaanelises köites.

 

K. M.: Olen minagi kuulnud noori disainereid õhkamas, et küll tahaks ikka raamatut kujundada. Ehk on asi soovis jätta endast kestvam jälg, soovimatuses toota muretult prügikasti lendavat materjali.

M. F.: Ometi räägiti alles äsja valjuhäälselt raamatute kadumisest ja uue meedia võidukäigust. Faktid näitavad midagi hoopis muud. Kui me kümme aastat tagasi pidime tegema tõsist tööd, et noori huvitavaid disainereid raamatukujunduse juurde meelitada, siis praegu pole sellega mingit probleemi.

 

I. S.: Räägikski sellest, kuidas te seda tõsist tööd olete teinud? Disainerite hulgas on tuntud need legendaarsed läbipaistvad ümbrikud…

M. F.: Jah, see oli meie esimene koostöö siis veel noore ja tulise Elektrosmogiga (Marco Walser ja Valentin Hinderman). Palusime neil konkursi taotlusvormid nägusamaks kujundada, aga nemad tulid lagedale selle läbipaistvate värviliste plastümbrikute ideega. Jändasid tükk aega, otsides firmat, mis suudaks neid toota ja sinna peale ka teksti pressida. Praeguseks on ümbrikute valmistamine liiga kalliks läinud ja seetõttu kasutame neid üsna vähe. Aga toona täitsid need oma ülesande hiilgavalt, tehes meid üleöö tuntuks ja tekitades konkursi vastu huvi ka nooremates disainerites.

 

I. S.: Elektrosmog on kujundanud teile ka mitu kataloogi?

M. F.: Jah, me viisime sisse sellise püsiva skeemi: iga disaineri või stuudioga, mis meie ettevõtmiste nägu kujundab, töötame koos kolm aastat järjest. Esiteks on meil nende konkurssidegagi küllalt sebimist ja oleks lihtsalt liialt keeruline hakata iga kord asju otsast peale seletama. Teiseks valime alati disainerid, kes mõtlevad meiega samas võtmes, ning töö nendega on puhas nauding. Istume palju koos, vaidleme, naerame, tülitseme, lepime.

 

K. M.: Nii et seda te ei harrasta, et saadate kujundajale tekstid ja saate pärast mingi asja vastu, mis siis trükki läheb?

M. F.: Hoidku selle eest! Meile meeldib asju disaineritega arutada. Jätame kõik projektid alati piisavalt avatuks, et tekiks võimalus millegi ootamatu sünniks. Mingil juhul ei tahaks, et disainer tuleb valmislahendusega. Otsime ikka selliseid inimesi, kes näevad laiemat pilti. Teeme koostööd selliste kujundajatega, kes ütlevad: „Kui eesmärk on nii ja niisugune, siis miks mitte seda või seda aspekti pisut muuta, sest ka nii oleks hea.” See aga tähendab, et disainerid sekkuvad ka projekti kontseptuaalsesse faasi, hakkavad olemasolevale süsteemile küsimusi esitama. Ent siis ei ole nad enam neutraalsed. Ka meie ei ole nendega sellisel moel koostööd tehes enam neutraalsed.

P. C.: Oleme vastu võtnud otsuse mitte olla äraootavad, vaid aktiivselt otsida ja leida andekaid disainereid, neid tagant õhutada, neile võimalusi pakkuda, nendega tihedat koostööd teha.

M. F.: See toob mõistagi kaasa tohutu vastutuse. Esindame ju siin tegelikult Šveitsi konföderatsiooni: istume nii-öelda suure rahahunniku otsas ja otsustame, kes saab auhinna ja toetust ja kes mitte. Oleme algust teinud millegi palju enamaga kui lihtsalt eelmise aasta tööde neutraalne äramärkimine. Kujundame siin otseselt Šveitsi disaini ja seeläbi ka kogu riigi nägu. Tihti ajab see endalegi hirmu peale.

 

K. M.: Mis siis on teie arvates hea, toetusväärse disaini olemus? Kuidas näeb välja teie koostöö disaineritega?

M. F.: Hea disain sünnib üle kivide ja kändude: saad koostööpartneri peale vihaseks, oled meeleheitel, tahad saavutada head tulemust. Samal ajal hoiad oma meeled võimalikult avali ega lase silmist tõelist eesmärki. Eesmärk ei ole teha üks järjekordne kataloog. Eesmärk on luua hea kataloog, tekitada hea visuaalne kommunikatsioon. Tuleb endalt kogu aeg küsida, mis on veel laiemad eesmärgid? Mida me selle kataloogiga ütleme nii kogu rahvale kui maailma disainiüldsusele? Selge on see, et sel viisil, kirglikult töötades jääd ise kriitika ja kommentaaride ees üsna alasti. Ja need kommentaarid ei ole üksnes positiivsed.

P. C.: Nii mõnedki ütlevad: „Kulutate maksuraha sellistele asjadele? Olete hulluks läinud või?” Meile meeldib kõndida noateral, viia oma projekte ja mõtlemist üha järgmiste piirideni, aga tuleb endale aru anda, et me ei tööta siin eramuuseumi jaoks. Vastutus on tõesti tohutu suur. Nii Elektrosmogi kui teistega oleme tihti arutanud seda, mida meie kui Šveitsi riigi esindajad saaksime ära teha. Kõlab pompoosselt ja rumalalt, aga ometi…

M. F.: Kombime piire, aga samas katsume neist mitte üle astuda. Võimu ei tohi kuritarvitada. Meile antud usalduse raames püüame minna nii kaugele ja olla nii loovad kui võimalik.

P. C.: Miski ei suuda võistelda rõõmuga kordaläinud projekti üle: kui mõni riskantne otsus end ära tasub, kui mõni noor disainer saab tuule tiibadesse. Näiteks NORM (Dmitri Bruni ja Manuel Krebs). Kui me nendega omal ajal koostööd alustasime, olid nad üsna tundmatud, nüüd aga tegid nad kirjatüübi ja märgisüsteemi tervele suurele Kölni lennujaamale! Sellistel puhkudel tundub, et Šveitsi kultuuriamet ei seisa oma koha peal ilmaasjata.

 

K. M.: Lasete sellel kõigel üsna loomulikuna paista, aga mulle tundub, et teie kui ametnike suhtumine oma töösse on üsna eriline. Keskmine bürokraat tahab oma ülesannetega võimalikult lihtsalt ja valutult ühele poole saada, aga teie lausa otsite endale probleeme. Kas selline töötamise viis on Šveitsis laiemalt levinud?

M. F.: Ei tahaks ennast asjatult kiita, aga tundub, et teeme asju tõesti teistmoodi. See on minu esimene ja ainus töökoht pärast ülikooli (nii Mirjam Fischer kui Patrizia Crivelli on õppinud kunstiajalugu – K. M. ) ning ma armastan seda kõike ikka veel. Juba 12 aastat. Võib öelda, et teeme sihiteadlikke pingutusi tegutsemaks vabamal, ebatraditsioonilisemal moel kui ametnikel tavaks. Meie osakonnas töötab 3 inimest ja ausalt öelda – ega meil siin majas suurt rohkem mõttekaaslasi ei olegi.

P. C.: Viimased kümme aastat on olnud kuldaeg: raha on jätkunud kõigeks ning poliitiliselt on meil siiani olnud täielik otsustusvabadus. Meil oli varem väga mõistev ülemus, kes meid lõputult usaldas, öeldes lihtsalt: „Patrizia, sa teed head tööd, jätka samas vaimus!” Olime ka nooremad ja energilisemad, rabelesime päeval ja öösel. Enam ei ole see nii. Olukord on hakanud tasapisi muutuma.

 

K. M.: Kas raha on praegu vähem?

M. F.: Ei, raha on ikka veel piisavalt.

P. C.: Poliitiline õhustik on teine.

 

K. M.: Konservatiivsem?

M. F.: Konservatiivsem. Mitte siiski veel keelav, aga…

P. C.: Pidevalt hoitakse ülal diskussiooni kultuuri ja kunsti toetamise mõttekuse üle. Meil on praegu väga tugev ja väga parempoolne valitsus. Kõike võib juhtuda. Kui meie osakond muutub, küllap see avaldab mõju ka kogu disainivaldkonnale.

 

K. M.: Viimane küsimus. Vaatan raamaturiiulit teie selja taga ega jõua ära imestada. See on kontor, kus tegeldakse maailma parimate ja tehniliselt perfektseimate raamatutega. Ja ometi on neil seljakirjad kord ülalt alla, kord alt üles. Kuna Eesti raamatukujundajate jaoks tundub see probleem olevat oluline, siis küsingi: kumba pidi on õige?

M. F.: Ülevalt alla.

P. C.: Alt üles.