Eestis, kus naisi on poliitikas vähe, küsitakse, miks neid peakski seal rohkem olema. On neil seal mingi eriline missioon? Kas naised teevad teistsugust poliitikat kui mehed? Kas nad toovad poliitikasse küsimusi, mis on just naistele olulised või muidu teistsugused kui tavapärased “meeste mängud”? Kas naised muudavad poliitikat, ja selle kaudu maailma, kuidagi paremaks?

Niikaua kui seda miks-küsimust esitatakse, pole naised päris võrdväärsed kodanikud. Alles siis, kui enam ei küsita, on naise tee poliitika tippu võrdselt lahti. Kui aga naiste osalemist on vaja põhjendada, siis parim põhjendus on see, et naiste nagu meestegi hulgas on võimekaid ja vähem võimekaid inimesi. Mis tahes ühiskonnas on rumal jätta pool inimressursist teatud alal kasutamata. Seda kinnitavad rahvusvahelised inimarengu mõõdupuud: mida kõrgemal tasemel osalevad naised ühiskonnaelus, seda kõrgemad kipuvad olema ka kõik muud inimarengu näitajad. Ja vastupidi.

Põhjamaadel on naised olnud ühiskonnaelus aktiivsed kodanikuõiguste algaegadest saadik. Praeguseks on nende umbes 40protsendiline osakaal parlamentides ja valitsustes tavapärane. Ilmselt pole juhus, et Põhjamaad on heaoluriigid, kus lisaks sotsiaalse turvalisuse võrgustikule on loodud head tingimused töö ja pereelu ühendamiseks vanematoetuste ja toetatud lastehoiu abil. Kuid kumb oli enne: kas Põhjamaad on heaoluriigid sellepärast, et naised on otsustamise juures kaasa rääkinud, või on heaoluriik võimaldanud naiste osalemise otsustamises? Kas naiste roll poliitikas on eelkõige just riigi “pehmendamine”, inim- ja peresõbralikumaks muutmine?

 

 

Naiste poliitika ja “õiged naised”

 

Naiste osalemine poliitikas ja soolise võrdsuse tase ühiskonnas on kahtlemata omavahel seotud. Kui inimesi peetakse sobivaks seadusi looma, sobivad nad ka mujale. Naiste tulek tipp-poliitikasse on mõjutanud poliitika olemust, teinud selle vähem elitaarseks. Kuid on ekslik oletada, et naised kaitsevad poliitikas just naiste huve. Selline oletus kinnitab meelepilti naistest erandina ja mehest normina: mehed ajavad üldisi asju, naised naiste asju. See suhtumine hoiab naised “suurtest ja tähtsatest” asjadest eemal ning takistab nende pääsu poliitika tippu, kõikide kodanike esindajaks. Üks eesti meespoliitik ütles mõned aastad tagasi: “No kas neile naistele ei võiks siis mingit oma ümarlauda teha, kus nad enda asju saaks arutada?” See tähendab muidugi, et sellal, kui naised ajavad oma ümarlauas oma asju, otsustavad ühiskonna suurte küsimuste üle mehed isekeskis.

Oletus, et naised poliitikas esindavad eelkõige oma sugu, tekitab nende tegutsemisruumi piiravaid nõudmisi. Sellest, milline poliitika on naistele sobiv, on paljudel – sealhulgas ka naisõiguslastel – tihti kitsas nägemus. Nii tekib surve mitmest suunast: naispoliitikul tuleb ühelt poolt tõestada juhtival positsioonil meestele, et ta on võimeline nendega võrdselt maid jagama, teiselt poolt õigustada naisaktivistide silmis oma edu soolise solidaarsuse vaatenurgast. Nii ei märkagi naisõiguslased, et teevad ise sama vea, mille pärast kritiseerivad mehi ja ühiskonda laiemalt: mõõdavad naisi ja mehi eri mõõdupuuga, nõudes naistelt rohkem, andes neile vähem andeks ja suhtudes neisse kriitilisemalt kui samas olukorras meestesse.

Hea näide läänemaade ajaloos on Suurbritannia endine peaminister Margaret Thatcher. Kuna Thatcher oli parempoolne, poliitik, keda süüdistati nii militaristlikus maailmapoliitikas kui ultraliberaalses sotsiaalpoliitikas, ei leidnud ta toetust feministide hulgas. Sellest, et ta naisena jõudis ühele lääne poliitika tippkohtadest, ei piisanud, et äratada sooõdedes heameelt. Kui naist poliitikas nähakse eelkõige naisena, tahetakse teda näha ka teatud tüüpi naisena. Thatcherit peeti pigem sotsiaalseks supermeheks naise koores.

Naisõiguslased pole tervitanud hurraahüüetega ka järgmiste lääne poliitika supernaiste Condoleezza Rice’i ja Angela Merkeli jõudmist suure poliitika tippu. Kuna feministlik liikumine sümpatiseerib vasakpoolset poliitikat, on paremparteide naistähed neile kaotatud ressurss. “Headelt” naispoliitikutelt oodatakse vasakpoolset sotsiaalpoliitikat, patsifistlikku välispoliitikat ja meeleldi kuulumist vasakpoolsesse parteisse. Sestap on irooniline, et antud juhtudel on just – ja ainult – konservatiivsed parteid tõstnud naised nii kõrgetele positsioonidele.

Rice’i puhul liitub tervikusse veel ühiskonnateoorias tähtsustatud rass. Kuna USAd kritiseeritakse vasakult seksistliku ja rassistliku ühiskonnana, on Rice’i jõudmine riigisekretäriks just vabariiklaste parteist kriitikutele raske pala neelata. Kimbatusest pääseb otsustades, et kriitikute maitsele mitte vastavat poliitikat esindav Rice pole “õige naine” ega “õige must”. Küsimusele, kas Rice’i edu tõestab, et USA ehk polegi üdini rassistlik ja seksistlik, vastas üks Soome (valge, meessoost) tudeng: “Rice on valge mees tumeda nahavärviga naise kehas”.

Märkus sisaldab tõde, millest ütleja oli vaevalt teadlik. Pidades läänemaailma konservatiivsemat poliitikat “valge mehe” pärusmaaks, otsustame ühtlasi, milline poliitika on naistele ja värvilistele sobilik. Valgetele meestele samasuguseid piiranguid ei tehta: nemad võivad vabade isikutena valida seisukohti poliitilise spektri igast servast. Patsifismi ja arenguabi toetava mehe kohta ei öelda, et ta on “tegelikult” must naine valge mehe nahas. Ta on traditsioonilist “valge mehe” poliitikat trotsides lihtsalt edumeelne.

 

 

Identiteet poliitikas ja Rootsi feministlik fiasko

 

Eeltoodu tõestab, et lootus parandada naiste tulekuga tipp-poliitikasse maailma toob kaasa nõudmise, et naised lunastavad oma koha tipp-poliitikas tõeliste maailmaparandajatena.  Kui nad ootustele ei vasta, mõistetakse nad hukka karmimalt kui mehed. Üks hiljutine näide selle kohta pärineb Rootsist, kus eelmisel aastal valiti võimule uus liberaalkodanlik valitsus.

Integratsiooniministriks sai noor Aafrika päritoluga Nyamko Sabuni. Rootsi moslemiorganisatsioonid esitasid peagi süüdistuse, et tumedanahaline Sabuni on rassist, sest kritiseerib karmilt tüdrukute ümberlõikamist ning nende varajast rätikutesse mässimist. Aafrikas moslemiühistus kasvanuna teab Sabuni oma rootsi õdedest paremini, mille kohta ta sõna võtab ja miks, kuid feministide toetus talle jääb napiks, sest “kultuurilise erinevuse” toetamise nõue ületab tähtsuselt nii solidaarsuse tipp-poliitikasse jõudnud immigrandist naisõiguslasega kui ka kaastunde laste vastu, kelle õiguste eest ta seisab. Lisaks esindab Sabuni liberaalset parteid ning usub, et integreerimine õnnestub paremini tööle kannustamise kui sotsiaaltoetuste abil. Seega pole naabermaa esimene immigrandist naisminister ka Soome naisõiguslaste aplausi osaliseks saanud. Ehk on temagi poliitiliselt “valge mees”.

Probleem tekib, kui poliitiku identiteeti peetakse tähtsamaks kui ta isiksust. Kui naissoost või vähemustesse kuuluvaid poliitikuid toetatakse nende identiteedi tõttu, siis neid ka hinnatakse identiteedi alusel. Kui naistesse suhtuda kui isiksustesse, mitte ainult oma soo esindajatesse, siis on kergem leppida asjaoluga, et neil on erinevaid seisukohti ning nendega võib konkreetsetes küsimustes vaielda solidaarsuse pärast süümepiinu tundmata.

Just sellepärast, et naised esindavad, nagu mehedki erinevaid poliitilisi seisukohti ning erineb ka nende arusaamine naiste olukorra parandamisest, pole mõte luua poliitikas “naiste parteid” paljutõotav. Seda mõtet on siin-seal välja käidud; teoks teha on seda seni püütud just Rootsis. Kui partei nimega Feministlik Algatus (Feministiskt Initiativ) 2005. aastal loodi, oli selle eesmärk muuta ühiskond tõeliselt naistesõbralikuks. Küsitlused lubasid parteile alguses paarikümneprotsendilist toetust. Pool aastat hiljem mõõdeti toetuseks aga vaid po
ol protsenti. Parlamenti partei aastal 2006 ei pääsenud.

FI toetuse kadumist nimetati Soome feministlikes ringkondades Rootsi “patriarhaadi”  võiduks. Kuid Rootsis on ka teistes parteides tasemel naisi. Populaarsuse languses mängis oma osa ka partei ise. Nimelt otsustati FIs, et ei esindata mitte ainult naisi, vaid seksuaalvähemusi ning “antirassismi”. Seksuaalsete ja etniliste vähemuste võrdõiguslikkust toetab suurem osa rootslasi. Kuid FI soovis enam kui võrdõiguslikkust. Partei üheks eestvedajaks oli akadeemiline queer’i-teooria uurija Tiina Rosenberg, kes sai tuntuks oma verbaalsete rünnakutega “heterotädide ja heterovanamuttide” vastu. Kuna queer’i-teooria ei tunnista inimkonna jagamist naisteks ja meesteks, nõudis partei ametlike sookategooriate ning ka monogaamse abielu kaotamist.

Järgnesid traditsioonilisemate naisõiguslaste distantsivõtt, parteisisesed riiud, juhtfiguuride lahkumine ning toetuse krahh. Paljud kahtlesid FI programmi naistesõbralikkuses. Abieluinstitutsiooni “erastamine” legaliseeriks patriarhaalse mitmenaisepidamise. Expresseni kolumnist Ann-Charlotte Marteus võttis kokku “tavaliste” naiste ja ekstravagantsete HBT (homo-bi-trans)-feministide vastuolu: “Kehva palgaga haiglaõed pole üldiselt nii väga huvitatud naiste õigusest kutsuda end Lars-Erikuks.”

Kui rootsi naispartei läbikukkumine midagi ütleb, siis mitte seda, et rootsi ühiskond on endiselt “patriarhaalne”, vaid pigem seda, et ainult soo põhjal pole võimalik luua poliitilist liikumist, kus kõigil oleksid sarnased eesmärgid. Isegi võrdõiguslikkuse edendamisel on kergem leida ühist keelt mõnede meeste ja naiste kui kõikide naiste vahel. Rääkimata poliitikast laiemalt.

Kui naised ei edenda alati isegi naisi puudutavaid küsimusi teistele naistele meelepäraselt, on põhjused naiste osaluse soosimiseks mujal. Kõige lihtsam põhjus ongi, et naised on inimesed, sama targad ja rumalad kui mehedki. Soome parlamendi kauaaegne spiiker Riitta Uosukainen, kes on karmilt vastu igasugustele kvootidele, selgitab soome naiste aktiivse poliitilise osalemise traditsiooni sellega, et naisi on külmal maal lihtsalt vaja.

 

 

Naised eeskujuna ja tippnaiste normaalsus

 

Soomes on naiste tulek poliitikasse ning pereelu ja töötingimusi reguleeriv heaoluühiskond olnud üheaegne. Heaoluriiki ei saa pidada naiste osaluse otseseks tulemuseks, sest see loodi kontseptina juba siis, kui naised olid tipp-poliitikast veel kaugel. Naiste osaluse kasv ongi pigem saavutanud selle, et naisi on harjutud poliitikas nägema. See aitab aktiivsetel naistel end meestega võrdselt maksma panna. Naistel Skandinaavias pole vaja tõestada, et nad pole ainult dekoratsiooniks, ega selgitada, keda, mida ja miks nad esindavad.

Naiste osalemine tipp-poliitikas lisab ka valija vabadust. Esimene reaalne lootus saada naine peaministriks või presidendiks paneb paljud naised hääletama naise poolt ka siis, kui neil kandidaadi suhtes muud sümpaatiat ei ole. Kui pretsedent on saavutatud, pole vajadus just naise poolt hääletada nii suur. Siis võib valida kandidaadi, kelle poliitilised seisukohad on enda omadele lähemal, soost sõltumata. See lisab kaudselt poliitika ja ühiskonna naistesõbralikkust. Soome praeguses parlamendivalimiste kampaanias esinevad mitmed meeskandidaadid feministliku mandaadiga. Kui tõsiseid naisi on valida, siis tuleb ka meestel häälte pärast konkureerides naisvalijad arvesse võtta.

Naiste normaliseerumine poliitikas teeb “naiste asjadest” inimeste asjad. Neid pole enam vaja eraldi ümarlauas arutada. Soomes toetab seda protsessi vaadetelt ja isikuomadustelt väga erinevate naiste jõudmine poliitika tippu: spiiker Uosukainen ja sotsiaaldemokraadist president Tarja Halonen on poliitiliste isiksustena kui eri planeedilt; poliitikuna on kumbki omal kohal.

Ka Soomes pole naiste “erilisus” veel päriselt poliitikast kadunud. Kui ühel ajahetkel olid ka Uosukaineni kaks abispiikrit naised, avaldati kartust, kuidas kolm naist küll Eduskunta juhtimisega hakkama saavad. Keegi ei ole vastavat kartust esitanud kolme mehe kohta. Ega esita ka nüüd, kui parlamendivalimistel peaministrilootusteks tõstetud kolm suurema partei juhti on kõik mehed. Kui nad oleksid kõik naised, räägitaks kahtlemata poliitika totaalsest naisestumisest. Teist perioodi ametis naisest presidendiga ollakse aga nii ära harjunud, et selle kohta enam küsimusi ei esitata.

Naispoolest tipp-poliitikute laiem ühiskondlik mõju on umbes sama mis naissoost professorite, kohtunike, peatoimetajate ja firmajuhtide oma: ühiskonna ressursside tõhus kasutamine, tee avamine kõigile võimekatele inimestele; ka naiste eneseteostuse võimaluste võrdsustamine meeste omadega ja mõlema soo kogemuse normaliseerumine kollektiivse mälu osaks. Naiste olukorra üldine paranemine ühiskonnas on ekstraboonus, kuid igasuguste katsete korral määrata naiste “õige” roll poliitikas koheldakse naisi nii, nagu poleks nad iseseisvad toimima, see osutab, et piirajad näevad naisi läbi topeltstandardi prisma kui inimesi, kel on eriline, sünnipärane kohustus olla moraalsem, õiglasem, parem ja “õrnem” pool inimkonnast.