Peter Stamm külastab sel nädalal Eestit ja esineb Pärnus, 22.10 kl 16 linnaraamatukogus; Tallinnas, 23.10 kl 13 rahvusraamatukogus.

Peter Stamm, Hajusad maastikud. Tõlkinud Krista Räni. Huma, 2004. 133 lk.

Peter Stammile on oluline lugeja ja teksti vaheline saladuslik protsess ning see, mil moel suudab tekst muuta oma lugeja häälestatust, meeleolu, kirjutab Eve Pormeister ?Hajusate maastikkude? järelsõnas. Kunstiteos sünnib lugedes, kinnitab retseptsiooniesteetika. Nii võikski öelda, et ?Hajusaid maastikke? lugedes muutus täiesti selgelt minu häälestus. Võib-olla et esimest korda kogesin tõeliselt, et ma ei suhtu raamatusse kui elukaugesse väljamõeldisesse, et ma ei taju oma lugemisprotsessi. Tundsin end kirjutatust puudutatuna ja heas mõttes häirituna, samuti võimelisena end mitmes kohas autori mõtetega täielikult samastama. Varem, pean tunnistama, pidasin lugeja samastumist raamatu tegelastega fiktsiooniks.

 

Naise silme läbi

Kõige huvitavam on asja juures see, et romaan on kirjutatud naise perspektiivist; küll kolmandas isikus, kuid siiski peategelase Kathrine vaatepunktist. Selles, et meeskirjanik valib naisvaatepunkti, ei ole iseenesest midagi enneolematut ega veidrat, üllatav on hoopis kirjutatu sisu ehk see, kuidas kirjeldatakse Kathrine suhet maailma ning teda ümbritsevate inimestega, eelkõige aga meestega. Ja seda vaatepunkti tajusin mina lugejana vägagi naisest lähtuva perspektiivina. Sain aru, sain tunnetuslikult aru, millest kirjutatakse. Ühelt poolt on kirjutatu valus reaalsus, teisalt aga puhas tegelikkus ehk see, mis juhtub paljude inimestega, kuna nad ei ole piisavalt teadlikud iseendast, oma võimalustest ja oma kohustustest, kas või iseendagi ees.

?Naine oli arvanud, et see on armastus. Ta oli arvanud, et nad ehitavad koos midagi üles, aga tegelikult oli Thomas teda ainult oma ellu sisse ehitanud, oli püüdnud teda kujundada, kasvatada, kuni naine sobis temaga, selle eluga, mida mees kavatses elada? (lk 26). Niimoodi tagantjärele kirjeldades tajume Thomast ja tema olemise viisi väga julmana, mis seda ka on, kuid olulisem küsimus, mis püstitub, on see, kuidas osutus võimalikuks see, et Kathrine end Thomasel mehe ellu süstemaatiliselt sisse ehitada lasi. Rahul ta igatahes sellega ei olnud. Hullem veel, tagantjärele hinnates väidab jutustaja, et Kathrinele ei meeldinud Thomas alguses üldse: ?Mees oli naisele toona vastumeelne olnud, Kathrinele ei istunud viis, kuidas ta lapsega rääkis.? (lk 20). Siiski abiellub Kathrine Thomasega, olgugi et abiellumise hetkeks ei ole neil juba mehega mingit sidet, nad isegi ei seksinud mitte.

Iseenesestmõistetavalt püstitub seda lugedes küsimus, kuidas see ikkagi nii läinud on, et Kathrine end Thomasega seob ja siis koguni temaga abiellub, kui ta end tegelikult mehega hästi ei tunne. Sest selles lugeja ju ei kahtle, et inimene või antud juhul naine avastab end ühtäkki olukorrast, võib-olla on ta seda isegi kogenud, mis on tema isiku seisukohast väga ebasoodne või koguni ebaõiglane. Mingit vastust jutustus loomulikult ei anna ja ei saakski, kuid seletusvõimalusi pakub küll. Nii kirjeldab jutustaja seda, kuidas Kathrine nagu ka tema ema oli lasknud end Thomasel pimestada. Mees räägib enda kohta väga suurejoonelisi lugusid, kui hea haridus tal on, kui andekas ta on ning kui palju tuttavaid ning sõpru tal on.

 

Mees annab väärtuse?

See avaldab muljet. Ning Kathrine on koguni sunnitud eneselt küsima, ?millega ta on sellise mehe ära teeninud, mida too temas küll leiab? (lk 30). Kindlasti ei mõjuta naist aga mitte ainult iseenda ettekujutus, vaid ka teiste, kõrvalseisvate naiste arvamused. ?Kathrine sõbratarid olid talle Thomase puhul õnne soovinud ja ema oli üle pika aja õnnelik olnud? (lk 30). Niisiis võiks väita, et just naine on see, kes kannab usinalt edasi mehest lähtuvat maailma ning inimsuhete ettekujutust. Justkui oleks mees oma kogemuse ja olemusega see, kes annab väärtuse naisele.

Tegelikkuses on aga selline lähenemine ? enese tajumine ning väärtustamine mehe kaudu ?, mis on juurdunud ilmselt väga paljudes naistes, väga julm. See maksab nimelt naisele julmalt kätte. ?Mehe elu oli kui joon läbi naise hajusa maastiku. Nagu mootorkelgurajad, mis olid lumes teivastega tähistatud, kulges mehe elu läbi naise oma, sel oli siht ja suund? (lk 21). Thomast kirjeldatakse siin kui korda ja süsteemi armastavat inimesest, samuti mõjub esmapilgul justkui positiivsena mehe omadus mitte kunagi mitte midagi Kathrinelt küsida. Thomas ei uuri Kathrine elu kohta, sest see, mida ta ei tea, ei saa teda ju ka häirida. Kas tegemist on huvipuuduse, hirmu või lihtsalt enesekesksusega, on raske üheselt määratleda. Viimase kasuks räägib asjaolu, et aegamööda oli Thomas välja visanud põhilise osa Kathrine raamatuid ehk ?tolmukogujaid?, kuna too neid ju niikuinii enam ei loe: ?Ja iga kord, kui nad tube koristasid ? ning Thomasele meeldis hirmsasti koristada ?, iga kord kadus mõni asi, kuni suurt midagi enam alles polnudki? (lk 26).

Aja möödudes muutub selliselt nii mees, korter kui ka elu, mida ta elab, Kathrinele võõraks. Ühe väga valusa kirja tõttu (või tänu sellele), mille Kathrine saab Thomase vanematelt, võtab ta n-ö aja maha ja põgeneb sellest väiksest Norra külast kõigepealt Rootsi ja siis Pariisi. Lugeja võiks oodata või koguni loota, et naine enam kodukülla tagasi ei pöördugi.

Siiski ta teeb seda. Ja ehk seisneb selles veelgi suurem julgus, mitte muuta iseend ning mitte põgeneda ära, vaid muuta oma käitumist ja suhtumist olukordades, kus välised tingimused jäävad samaks. Ja võib öelda, et Kathrine saab sellega hakkama: ta murrab välja ühest näiliselt suletud ringist ja valib endale uue tee ja uued võimalused. Ilmselt ka võrdsemas kontekstis, kus ei pea tingimata ootama seni, kuni sinult küsitakse, ning kus aus olemine ei pea piirduma vaid vaikimisega.

Kathrine ei taha end ümber teha, tema eesmärk on jääda püsima, säilitada oma ning oma ruum. Ehk nagu raamatu motogi ütleb: ?Ole nagu oled ja jäägi nii? (Paul Celan). Seda võiks ainult parema arusaadavuse nimel täiendada sellega, et julge olla aus iseenda vastu ja seisa iseenda olemise eest.