Romaani lõpul seevastu muutub tähtsaks taas olevikutasand, mida sisustavad värvikad tegelased kultuuriringkondadest. Lugeja viiakse ka teatrimaailma, täpsemalt näitlejannade kulissidetagusesse ellu. Kuidas õieti saadakse heaks näitlejaks – kas vaid talendi, kujutlusvõime ja omandatud tehnika abil? Raamatu kolm naistegelast Moonika, Klaara ja Raudha vihjavad korduvalt, et lavarolli loomisel etendavad suurt osa ka päriselust saadud kogemused. Muidugi ei tähenda see isiklike meeleolude või tundepursete otsest ülekandmist. Jutustaja tsiteerib ristiema Klaara päevikut: „Kui oled ise dramaatiline ja sünge, siis ära lähene draamale! Peab olema distants oma läbielatud tunnete ja lavatunnete vahel” (lk 92). Üks professionaalse näitleja tunnuseid vist ongi see, kuidas õnnestub häirivad emotsioonid, segavad sundmõtted „paigutada õigesse asendisse, kasuks laval toimuvasse” (lk 43). Peategelane Moonika, autori alter ego, saab sellega igatahes hakkama.
Öeldakse, et iga õpilane leiab oma õpetaja. Klaara mõju Moonikale ulatub aastate taha, tugev ja andekas näitlejanna on olnud oma ristitütrele eeskujuks ja suunanud ta eluvalikuid. (Ristiema kuju leidub ka Kriisa varasemates raamatutes.) Keha materiaalsusse kodeeritud laul Suhte-naistekast on raamat õnneks kaugel, vahendades pigem kolme erakordse naise maailmanägemisviisi ja nende kogemustest kristalliseerunud elutarkust. Kriisa äärmiselt aistiline kirjutusviis viib mõtted prantsuse „naiskirjutusele”, écriture féminine’ile, mida on määratletud kui tungidel põhinevat „teise” keelt, mis mässab alistava sotsiaalse seaduse vastu. Kui Hélène Cixous leidis 1970ndail, et naistel on naiseliku kohta peaaegu kõik kirjutamata, siis tänaseks on see puudujääk küll hoolega tasa tehtud. Varjamatult, meeleliselt, kuid peenetundeliselt toob Kriisa esile kogu naiselike ihade ja tundmuste skaala. „Mu neetud haistmismeel … selle mehe lõhn, janu selle lõhna järele. See oli otsustav” (lk 22).
Samas näeb Moonika tegelikkust kunstniku pilguga, pildiliselt. Erk lõhna- ja värvitaju ning silmatorkav kujutlusvõime on Moonikale omased lapsest peale: Siberi päikselist, lõhnu tulvil päevalillepõldu mäletab ta nii ehedalt, nagu oleks hetk tagasi seal viibinud. Cixous on kirjutanud essees „Meduusa naer”: „Naiste kujutlus on ammendamatu nagu muusika, maalimine, kirjutamine – nende kujutluste voog on uskumatu. [—] Naiste kõnes nagu nende kirjutisteski on element, mis kunagi ei lakka värelemast, mis – olles meid kord läbistanud, sügavalt ja märkamatult puudutanud – suudab meid liigutada; too element on laul: esimene heli sellest armastuse häälest, mis elab igas naises. Mispärast selline eesõigus häälele? Sest naine pole kunagi kaugel „emast”. [—] Naises on alati veidi toitvat emapiima. Naine kirjutab valge tindiga”. Kindlasti on Kriisa kirjutusviis rohkem „kehalikustatud” kui paljudel teistel autoreil ja ilmselt mängib siin rolli ka tema näitlejakutse, mille puhul kehaline eneseväljendus on ju ülioluline. „Liikumine laval on, nagu tantsiksid, nagu tants. Suudad ennast täiuslikumalt väljendada, sügavamalt. Liikumisest produtseerub energia” (lk 77). Ja just „keha materiaalsusse kodeeritud laul” juhtivat feminiinset kirjutust. Pehme tegutsemisrütm ja mingi leebe feminiinne fluidum on sellesse teosesse samuti sisse kirjutatud.
Basic instinct
Moonika tundub olevat ülinaiselik – õrn ja emotsionaalne, mitte palju mõistuslikult kaalutlev, vaid pigem naine, kes laseb intuitsioonist end juhtida. See on elu ise, mida ta peab maitsma, olles avatud, suutmata selle eest pageda. Tema eneseunustusvõime on kadestamisväärt: armastades suudab ta välja astuda kogu oma endisest elust, isegi õhtune teatrietendus läheb meelest. Love story jätab siiski õhku mitmeid valusaid küsimusi, millele ehk üheseid vastuseid polegi. Näiteks, miks pidi too naine oma ekstaasi eest nii ränka hinda maksma? Kirurg Priit, kirglik armastaja, unustab „oma tüdruku” peagi ning rasedaks jäänud Moonika otsustab võtta kogu vastutuse endale: „Ta ise tegi vigu. Liialt hoolis sellest mehest. Oli liiga häbelik ja tagasihoidlik, püüdis ise hakkama saada. [—] Ta oli ise seda kõike otsinud, ta ise pidi sellest häbist ja alandusest ka välja tulema” (lk 62).
See Moonika iseendale süütunde sugereerimine tundub vanaaegse klišeena ja tekitab tänastes noortes naistes ilmselt protesti: mehele jäägu kaunis mälestus, naine aga kannatagu üksi füüsilises ja hingelises põrgus? Teiselt poolt võib Moonika „ise hakkama saamises” näha ka katset säilitada oma uhkus ja eneseväärikus. Olgugi et antud loos oli sellel vist siiski liiga kõrge hind. Jutustaja ei püüagi anda keerulistele sündmustele üheseid või trafaretseid tähendusi, sest „Olukorrad omandavad just sellise tähenduse, kuidas me neid tõlgendame. Missugune tähendus aga anda?” (lk 39). Minu jaoks oli huvitavaim just näitlejanna psüühika ja problemaatika kujutus. Näiteks, kui peategelane saab teada, et uuel hooajal tal teatris tööd ei ole ning oma stressi ja hüsteeriat kolleegi juures välja valab, sunnib viimane ta nutvat nägu peeglisse vaatama: „Niuksu end peeglisse tühjaks. Ja vahi teraselt! Ära unusta, mida näed! Salvesta, jäädvusta. Need on hinnalised kannatused… et oleks mida laval võtta!” (lk 112). Kas oleks ükski psühhoterapeut teda ses olukorras paremini osanud aidata?
