Aili Vindi näitus „Naine ja meri“ Viinistu kunstimuuseumi Tünnigaleriis kuni 31. VII ja Pühakojas 12. V – 28. VI. Näituse kuraator Andra Orn, tehnilised teostajad Raido Krutto, Eve Harju ja Andres Heljula ning kutse- ja plakatikujundaja Kaidi Marii Kütt.

Viinistu kunstmuuseumi Tünnigalerii on veel kuu aega Aili Vindi päralt. Tema tagasivaatav ekspositsioon ei ole tavapärane maali- ega graafikanäitus: koos kuraator Andra Orni ja tema tiimiga on suudetud luua kohaspetsiifiline, aga ka ajakohane tervik, installatsioon. Kõik 68 teost on kunstniku enda omad.

Aili Vint tuli kunsti 1960ndate keskel uuendusliku kunstirühmituse ANK liikmena ja on siiani pildil olnud, olgu siis meremaalide või meelelise graafikaga, aga ka loovate koolitustega. Aili Vindil on eriline oskus piiridest välja mõelda. Ka Viinistul ei piirdunud ta tavapärase näituseavamisega, vaid korraldas ühisaktsiooni „Hullutades noorust“. Enamgi veel, kuraatori sõnul tekkis kunstnikul hulganisti ideid, kuidas kujundada Viinistu veel loovamaks ja õdusamaks: „Aili fenomen ongi suurt pilti näha ja teised kaasa haarata.“

Kas Viinistu on ideid ja mõtteid käivitav paik? Kui palju olid Viinistuga enne isikunäitust kokku puutunud?

Oo jaa! Eelmisest korrast mäletan, et muuseumis oli veel kalalõhna. Seal oli kohtutavalt palju pilte, tundus, et kõik Jaan Manitski kogu tuhat tööd olid väljas. Nüüd, oma näituse avamisel jäi pilk peatuma Jaan Manitski jalgadel ja ma kujutasin ette, kuidas teda kaheaastase poisikesena, kui laeva peale kiirustati, kätt pidi mere äärde veeti ning nägin, kuidas äkki kerkisid tema tillukesed jalad õhku, ja nii oligi ta oma sünnikülast läinud. Ometi, needsamad jalad mäletavad siiamaani oma kodu.

Kuidas sa ta tagasitulemist ette kujutasid?

Suured jalad tulid pikkade sammudega. Kui sa endast enam midagi ei mäleta, siis küsi keha käest. Kehamälu on kõige vägevam.

Sinu kunsti puhul on rõhutatud temaatikat ja sellest tulenevalt stiili. Sellise käsitluse juures ei ole nii tähtis, mida on tehtud varem ja mida hiljem, pigem on üks laad teisest orgaaniliselt välja kasvanud ning kõik teemad ja esitusviisid on eksisteerinud üksteise kõrval ja samal ajal üheskoos, et moodustada tervik.

Minu kardinaalselt erinevad laadid on lausa vastandid. Olen need avastanud nagu kogemata, välja arvatud mere maalimise, millest unistasin juba väiksena. Töötan neljas stiilis: kord mängin valgusekumaga lumivalgel paberil, siis maalin säravate guaššidega, siis teen meelelist graafikat või meremaale.

Kord, kui valgusskulptuure tegin, hakkas mu hing igatsema mere järele. Tabasin end paberist meremaketti voolimas. Võtsin suure tammepuust pildiraami (110 x 190,5 cm) ja voltisin sinna oma suure mere. Justkui kogemata ilmus volditud paberist valge meri („Skulptuur merest“, 1997). Näitusel riputati see meri keset saali, et saaks mõlemalt poolt vaadelda: ühel pool oli taevas hele, teisel tume. Ühel pool üks meeleolu, teisel pool kõik negatiivis. Näituse avamisel kuulsin kahte vanahärrat vestlemas: „Mida see Aili Vint jälle on teinud?“ – „Aili Vint võib seda endale lubada, ta oskab merd maalida,“ vastas minu professor Paul Luhthein, kes meid alati kaitses.

Meeleline graafika oli nagu protest. Oli veel Vene aeg ja vähesed said välismaal käia. Kui vabamaks läks, andsid sõbrad ikka käsu kaasa, et toodaks kunstiraamatuid. Keegi oli Playboy ajakirju kaasa toonud. Mind jättis Playboy külmaks, mul hakkas meestest kahju, sest seal oli vaid töö tegemine. Mõtlesin, et seksuaalsust võiks näidata märksa peenemalt, midagi müstilist peaks säilima.

Kui tähtis on sulle olnud sümmeetria? Meelelises graafikas oled üksjagu kasutanud peegeldust, sümmeetriaefekti.

Selle võimaluse avastasin kaleidoskoobis. Ma ei suuda midagi tehnilist teha ega täpselt ette valmis mõelda, pigem hakkan võimalustega mängima. Just nagu kaleidoskoobis.

Oled näidanud publikule, kuidas valgus killustub värvideks õhus ja vees. Kus sa veel värviküllust näed?

Absoluutselt igal pool.

Mis on värv? Kas oled nõus sõnadesse panema seda, mida oled oma kunstis nii edukalt publikule näidanud?

Mina ei hakka seda sõnadesse panema, sest ei taha teha värvile haiget. Värv on vägev asi, kõik näevad seda. Ühel koolitusel andsin ülesande: mõisapargis tuli lugeda üles kõik rohelise värvi toonid, mida seal võis näha. Üks mees sai 26 tooni. Oli osanud näha maja värvi – veidi luitunud ja uimast hallikasrohelist. Jaapanlastel on ühel värvil üle kolmesaja tooni. Seda teavad juba sealsed koolilapsedki.

Oled mitmel puhul meenutanud, et su esimene kokkupuude meremaaliga oli lapsepõlves, kui su voodi kohal rippus Aivazovski maali reproduktsioon – kuidas kujutlesid ennast lainetel sõitmas jne. Kas jõudsid mere maalimise juurde kunsti, teiste kunstnike merekujutiste või päris mere kaudu?

Kasvasin üles Rakveres, tollal tolmuses väikelinnas. Olin juba päris suur tüdruk, kui meie pere läks mere äärde suvitama. See oli Võsul. Mäletan, et vaatasin merd, mis oli nii suur-suur ja taevas nii kõrge. Meri paistis läbi. Vaatasin oma jalgu ja siis mõtlesin esimest korda selle peale, et minust saab kunstnik. Aga mõtlesin ka, et ükski kunstnik ei oska niiviisi merd maalida, nagu mina seda näen. Siis otsustasin, et hakkan merd maalima. Samal õhtul nägin veel päikeseloojangut ja värvide muutumist. See oli hämmastav ja otsus seda maalida sai veelgi kinnitust. Kelkisin teiste laste ees, et kui minust saab kunstnik, siis maalin sellise mere, et te kõik ainult higistate, kui seda vaatate. Nii punase ja sooja mere.

Mõned aastad hiljem olin suvel Käsmus lastelaagris. Iga päev pidi kaks last merevalves olema, et keegi omapead ujuma ei läheks. Kõik lapsed tahtsid sööklas abiks olla, mina aga vahetasin oma sööklakorrad mere valvamise vastu. Silitasin kivide rohelisi juukseid, mis vees hõljusid, isegi adruga leppisin ära. Imelik, et selle mälestuse maalisin oma mereks alles 1991. aastal. Vahel on tunne, et just Käsmust ma alguse saingi. Ma ise olen Käsmu meri.

Andra Orn: Nüüd on Käsmu meri Viinistule tulnud. Kumb on rohkem sinu moodi: kas Käsmu või Viinistu?

Lõbus mõelda, et Käsmu plika tuli Viinistu poisile külla. Käsmu on vaiksem, malbem paik, Viinistul on avarust, siinne meri on rohkem krutskeid täis. Mõlemat peab olema, siis on täiuslik. Kuigi täiuslikkus ei ole alati hea asi. Kui inimene on täiuslik, siis on ta igav. Tähtis on uudishimu – kõike näha, ise kogeda ja katsetada. Uudishimu ei tohi kaduda.

Orn: Kolmkümmend aastat tagasi oled Martti Soosaare „Ateljee-etüüdide“ raamatus väitnud, et ratsionaalne mõtlemine on maailma viltu viinud. Ega nüüd ole just palju muutunud: ikka ollakse ratsionaalses mõtlemises kinni, intuitiivset ei osata hinnata, kuid loovuse vajalikkusest on hakatud vähemalt rääkima.

Loovinimene peab kasutama mõlemat ajupoolkera: ainult mõistusega head välja ei tule, tundepoolt ei tohi unarusse jätta. Ei tohi, silmaklapid peas, järgida ainult himusid, vaid tuleb kuulata hinge. Heaolu orjamine maksab lõpuks kätte.

Olen koolitustel tippjuhtide käest küsinud, mida nad tunnevad, sest hakkame tundeid avastama. Nemad vastavad, et mõtlevad, et nad tunnevad … Siis annan neile kätte värvid ja julgustan neid maalima. Mõni aeg hiljem on nad täitsa kunstnikud: analüüsivad ka teiste pilte, et siin peaks olema veel sinist ja seal punast. Nägijaks võib saada nelja minutiga. Olime jahiga merel, päikesetõusu ajal oli udu, mina vaatan vett ja muudkui pildistan. Üks mees küsis minult, mida ma pildistan – on ju udu. Selgitasin talle, et võib tunduda igav, sest kõik värvid on ühesuguse hele­tumedusega, aga seal on kollane, sinine, roheline … Korraga hakkasid teisedki jahil viibijad värve nägema. Seda oli nii mõnus tajuda.

Rääkisid, et otsid meres õiget hetke, aga kui maalima hakkad, siis võtab maal võimust. Kuidas tunned ära, et just see on õige hetk?

Ma käitun nagu jahimees, kes otsib saaki – mina otsin mere õiget tuju. Keskpäeval on sageli igav, varahommikul ja iseäranis päikeseloojangu ajal on vägev värvide mäng. Aga äratundmine võib tulla ka keskpäeval. Käin ja käin, mitte midagi ei juhtu ja siis tuleb valge pilv, heidab peegelduse mere peale ning midagi hakkab toimuma. Siis ma vaatan ja vaatan, kuidas kõik tehtud on, ning siis unustan selle ära ja lähen järgmist hetke jahtima. Sügisel, kui meri enam ei kutsu, lähen ateljeesse ja hakkan merd enda juurde kutsuma.

Kas sa eeltööd teed? Pildistad? Teed eskiise?

Pildistan, eskiise tavaliselt ei tee, mul ei ole väga hea vormi-, aga on hea värvimälu. Mustvalged fotod ongi paremad, sest siis olen värvis vabam – on värvide ülemvõim.

Kas värvid tekivad ateljees?

Kui olen kokku ahnitsenud hulganisti hetki, ei teagi enam, millest alustada. Ootan, et keegi tuleks ja segaks – siis kangastub silme ette õige meri. See on see, mis on minust läbi käinud ja mida ma usaldan, sest tean, et sellest tuleb pilt.

Kas maali seisukohalt on vahet, kas tegemist on Lääne-, Vahe- või Kariibi merega? Kuivõrd sõltub sinust läbi käinud kujutluspilt algtõukest?

Kui maalin Vahemere pilti, siis olen ka ise tagasi Vahemere ääres ja saan ise Vahemereks. Näiteks Kamtšatkal oli must rannaliiv ja ma nägin laineid nagu musti hobuseid, nad kappasid, sälgud lehvimas tumeda ranna poole. Kui meri vulkaanilise rannaliiva üle ujutas, oli see tökatmust. Sellest on nüüd saanud maal ja rohkem ma sealt kandist ei maalikski. Oma kodumerd tahan alati maalida. Viinistu näitusel on mul üks läbipaistev roheline meri, selle maalisin Kariibi mere meeleoludega. Seal oli nii palav, et vesi oli sama soe kui õhk. Mul hakkas seal nii igav, et läksin kaelast saadik vette ja vaatasin hästi madalalt mere pinda. Siis avastasin mullid, neid ma siis uurisin ja uurisin. See oli elamus. Must meri on jälle saladuslikult tasane. Järsku hakkab aga kerkima, kuigi midagi veel ei toimu. Siis aga jookseb randa üks võimas laine, piraki vastu kaljut. Minu maali laine on kümne laine pealt kokku vaadatud.

Mulle on tänaval võõrad inimesed juurde astunud ja öelnud, et nägid täna minu merd. Nad on hakanud nägema minu pilgu läbi.

Kas mõni kunstnik-marinist või meremaal on sind ka mõjutanud?

Kadestasin William Turnerit, kuni sain teada, et need pildid, mida ta nii vabalt oli lõuendile visanud, olid tehtud purjuspäi. Turneri igas pildis, ükskõik kui särav ja hele see ka pole, on pikantne tume täpp. See annab valgusejõu. Tellimuse peale tehtud Turneri maalid mulle väga ei meeldi.

Kas sina oled tellimustöid teinud?

Olen teinud ühe tellimustöö. See on Moskva olümpiamängude regatiteemaline teos – õigemini triptühhon, mis läks Tretjakovi galerii kogusse. Kui Tretjakovi galeriis tehti kapitaalset ümberehitust, siis moodustati kogu töödest rändnäitused. Et minu tööd ka ühes neist olid, sain teada Soome televisiooni uudistest. Soomlased teatasid, et neil on avatud Tretjakovi galerii rändnäitus ja on näha, et venelased on saanud endale uue Aivazovski. Ekraanile ilmus minu pilt. Ma lausa ehmatasin. Triptühhonist kaks pilti oli saadetud Odessa lähedale Sudkovski marinistide muuseumi Otšakovis. Aasta hiljem sain Otšakovi direktorilt kirja palvega teha kolmandast teosest koopia nende muuseumile. Algul olin kategooriliselt vastu. Meie kirjavahetus kestis ligi aasta, kuni tuli teade, et kui mina pole nõus, siis tellivad teiselt kunstnikult. Seda ma küll lubada ei saanud. Tegin siis kolmanda pildi uuesti, kusjuures mul ei olnud sellest fotot. Aga see tuli parem kui esialgne teos. Saatsin töö ära, muuseumis oldi rahul, sain vastuse, et mu tööd ripuvad nüüd kõrvuti Aivazovski omadega. Kui olin väike laps, siis magasin Aivazovski maaliga ühes toas, nüüd magavad mu maalid koos Aivazovski omadega.

Orn: Mitu meremaali oled üldse maalinud?

Piinlik küll … Kui Aivazovski maalis 6000 meremaali, siis mina võibolla 60.

Kui kaua sa üht teost maalid?

Kõigepealt tuleb maalida merepõhi selle kivikeste ja mere jalajälgedega. Kui on päike, siis tuleb panna paika ka langevad varjud, ning siis lasen vee peale. Seejärel tuleb lasta merepõhjal kuivada, see võtab aega. Alles siis, kui taevapeegeldus on maalitud, ilmub läbipaistvus.

Kas su töös on kunagi midagi nii untsu läinud, et tuleb uuesti teha?

Ikka. Ükskord olin kaks nädalat tööd teinud ja siis avastanud, et nii ei ole õige. Võtsin tärpentinise lapi ja pühkisin kõik julmalt maha.

Kas saad alati aru, et teos on nüüd valmis, et enam ei tohi puutuda?

Kord oli nii, et töötasin ühe maaliga, olin jõudnud just silmapiirini, tuuseldasin seal pintsliga, kui oli uksekell. Ei saanud ära tulla, aga uksekell ei andnud järele. Ukse taga oli Ott Arder, kes oli juhtunud mööda minema ja arvas, et mul on igav ja et tuleb juttu ajama. Ei saanudki sel päeval enam maalida. Hommikul värske peaga mõtlesin, et ehk jõuab ära lõpetada. Vaatasin siis pilti eemalt ja sain aru, et on valmis, ei ole vaja enam midagi lisada.

Mis on su elus olnud või on ka praegu tähtis? Kas aja jooksul on põhiteemad muutunud?

Ajas ei muutu midagi. See, mille oled leidnud ja mis sulle meeldib, jääb. Ma läksin ju graafikat õppima, aga see tundus igav. Kui sain värvid kätte, oli hoopis teine tera.

Kas sa oled õnnelik inimene?

Ikka, miks ma ei peaks olema. Juba see, et mulle on antud elada nii kaua aega. Kuigi ma ei arva, et olen 80aastane. Nii ruttu on aeg läinud, et pole seda vanadust märganudki. Kahju, et olen nii vähe näitusi teinud.

Eks praegune näitus ole ikka kõige tähtsam, aga kas varasemast ajast on mõni näitus eriliselt meelde jäänud?

Koos Toomasega (Toomas Vint – toim) Tallinna Kunstihoones. Olime Kadrioru pargist saanud ehtsad tsaariaegsed pingid, need olid juba suures saalis paigas ja sättisime maale, kui märkasin lendamas suurt liblikat, päevapaabusilma. Ütlesin Toomasele, et näe, ta otsib seda sinu maali „Sinu liblikas lendab su aasale“, mida me näitusele ei valinud. Lõpuks maandus liblikas väsinult põrandale, panin oma käe tema juurde, ta tuli mu käe peale ja me mõlemad nautisime seda. Tore oli mõelda, et ta on looduse suursaadik, kes tuli näitust avama. Aga et avamine pidi olema alles järgmisel päeval, viisin ta „hotelli“ Kunstihoone kontorisse, kus on palju taimi. Näituse avamisel ma teda ei näinud.

Kas kunst on teraapiline?

Kunst on teraapiline, kui on nagu loomisrõõmu täis laps. Tahab üllatada, et teda kuulda võetaks. Fantaasiarikas laps nõuab tähelepanu, liialdab, ajab vahekorrad sassi. Avastab uut ja laseb sel kergelt minna. Mul on vahel tunne, et kunstist on saanud tüütu täiskasvanu.

Kumb on võimsam: kas elu või kunst?

Elu, iseäranis kui mõelda looduse peale. Aga ükskord oli teisiti. Tahan kohe kelkida. See oli aasta enne olümpiaregatti. Mind võeti merele kaasa, sain pihta kahele mere tujule, aga kolmandat kätte ei saanud. Mõtlesin, et mis seal ikka, maalin oma lemmikmere seisundi – tuulevaikse ja tasase veepinnaga, taevas aga rasked ja tumedad pilved. Tulid purjetajad külla ja naersid, et nii küll olla ei saa. Vastasin, et kui maali valmis saan, siis on. Aasta hiljem, olümpiaregati ajal, maalisime Toomasega ateljees, kui järsku kuulen, et reporter ütleb, et sellist mere seisundit pole enne nähtud, ja kirjeldab minu pilti. Ma olen ikka mere pealt maha maalinud, aga nüüd tegi seda meri.

Kas on midagi, mida sa pole veel kogenud, aga tahaksid kogeda?

Vanadust ei ole, aga ega taha ka …