Jaanuari algul Ugala teatri sajanda tegevusaasta puhul ilmunud raamat „Ja sajandist on pikem päev ehk Sada aastat Ugala argipäeva“ teatriuurija Ott Karulinilt on teatriloo raamatute seas kahes mõttes omanäoline.
Nii vastutuse kui ka töömahu poolest võib saja-aastasest teatrist raamatu koostamine-kirjutamine mõjuda päris hirmuäratavalt, kuigi see hirm on või peaks olema taganttõukav, edasiviiv. Suurimat piina sellise töö puhul tekitab just see, et juba eos on teada: kõigest ei saa ega jõua (ja pole vajagi) kirjutada, kuigi terviklikkuse ja ammendavuse ihalus saadab selliste raamatute tegijaid kahtlemata alati.
Nüüdne suures formaadis (pisut suurem kui A4) ja õhuke (157 lk) raamat maakonnateatri sajast aastast paistab esmalt kinkeraamatuna, mahuka brošüürina. Sellisena laseb raamatul mõjuda eelkõige selle füüsilis-visuaalne olek (millest eraldi tagapool). Kui aga mõningatest tehnilistest raskustest (millest samuti tagapool) hoolimata saab raamatu informatiivne ehk sisuline osa läbitud, tuleb mõningate mööndustega tõdeda, et raamatu autor on osavalt ja isegi efektiivselt suutnud luua toeka dokumendi Ugala eluolust.
Seda enam – ja see on raamatu üks peamine tunnusjoon –, et raamat koosneb arhiividokumentidest ning Ugala teatrit vaadeldakse argipäeva poolelt, lava tagant, töökojast, direktori kabinetist jne. Karulini osavus peitub ka selles, et kuigi raamat on äärmiselt fragmentaarne, rõhutatult subjektiivne ning lavasündmusi ja -staare puudutatakse möödaminnes, tekib Ugalast ikkagi mingisugune tervikpilt – nii ajaloolises plaanis kui ka argi- ja pidupäevade liinis. Seda pilti võib võtta ka üldistusena: näeme väikelinna teatri toimemehhanisme ning tegutsemist sõdade ja muude hädade ajal ja kiuste.
Raamatus vaadatakse Ugala argipäeva läbi 12 üsna lõdvalt piiritletud teemapeatüki. Nagu öeldud, põhineb kogu „lugu“ arhiividokumentidel, mida autor kommenteerib, „tõlgib“, laiendab. Näeme, et on palju teemasid, probleeme, jooni ja käitumisviise, mis läbivad nii teatri algusaastaid kui ka hilisemaid ajajärke. Ühte teemapaketti on küll kõrvuti sobitatud dokumendid ja nimed eri ajastustest, ometi koondub fragmentaarsus ka suuremaks plaaniks. Karulini Ugala-lugu ei ole lineaarne, vaid mingi ringitaoline moodustis. Vähemalt võib nii tunduda teatrilooga kursis olevale inimesele, sest mida rohkem tühikuid suudab lugeja ise täita, seda tihedam on tekkinud ring.
Raamatu mõningane hermeetilisus, mis avaldub nii sisus kui ka vormis, teeb sellest rohkem „teist ja teile“ raamatu. Ei saa välistada, et suurematele teatriloohuvilistele võib see kiirajalugu mõjuda ka kui tõmmis või näide (tulevasest?) Ugala ajalooroomatust. Või näidetega rikastatud konstateeringuna, et Ugalas on olemas põhjalik arhiiv.
Teine omanäolisus selle raamatu puhul on kujundus. Olen teatris etendusel viibides korduvalt (õnneks mitte küll väga tihti) kogenud paradoksaalset tõsiasja, et lavategevus (lavastajatöö) ja lavaruum (kunstnikutöö) on justkui eri ooperist. Lavastaja on ajanud oma asja, kunstnik oma (teist) asja. Kuigi raamat paistab kiirel lappamisel igati efektne ja moodnegi, kutsudes pigem kätte võtma kui käest ära panema, kerkib see lavastaja-kunstniku võrdlus esile, kui hakata raamatut lugema, õigemini, puurima.
Esimest korda raamatut eemalt nähes tekitas selle formaat asjatundlikku rahulolu – teades, et Karulin toob just dokumendid ja just teatri tagatubadest eesliinile, ning olles tuttav teatrite arhiivides leiduvate materjalide ilmekusega, sain aru, et nüüd on staardokumendid toodud nende loomulikus suuruses ja ilus päevavalgele. Ilmekad dokumendid (protokollid, avaldused, käskkirjad, inspitsiendi raamatud, seletuskirjad jne) edastavad nii sisus kui ka vormis mitme tasandi informatsiooni märksa rohkem kui lihtsalt kommentaar dokumendi kohta.
Dokumente on raamatus muidugi palju, kuid nende sisemine ja väline ilu püsib sõna otseses mõttes varjus. Jääb pisut hämaraks, miks kujundaja Kaarel Vahtramäe ei ole ära kasutanud raamatu suurt formaati ning paljud (ilmselt ilmekad, aga ei saa ka kindel olla, sest sisu tuvastamine on peaaegu võimatu) dokumendid on raamatus trükitud nii väiksena, et neid ei saa võtta enam infot edastava materjalina, vaid dokumendi näitena. Ei paista ka, et oleks ruumipuudust, pigem on ruumiga priiskavalt ringi käidud. Seejuures on mõningane visuaalne õhulisus nii sisulise kui ka vormilise fragmenteerituse juures hädavajalik.
Sellel Ugala-rännakul on muidugi ka ilusaid hetki, aga kuna liiga paljudel lehekülgedel ei ole n-ö pildid ise, vaid pildid piltide kohta, siis ei saa ka välistada, et see on mingi omapärane kontseptuaalne lähenemine. Et ka lugejal tekiks uurija tunne? Aga on ka leheküljesuurusi dokumentaalseid illustratsioone. Kuid jälle häda, sest arusaamatul põhjusel on need jäänud elementaarse töötluseta ehk siis tagajärg sama: pole võimalik lugeda. Kas enne raamatu trükki minekut käis viimane pdf ikka kõigi osaliste silme alt läbi?
Ega midagi hullu olegi, on lihtsalt kahju, et teatriloolisest vaatevinklist ei ole olemasolevat materjali kõige rentaablimalt eksponeeritud. Kujundaja portfooliosse lisandus aga ilmselt midagi märksa kaalukamat kui lihtsalt mõni väikevorm. Hoolimata mõningatest hädadest on tegemist huvitava säilikuga, mis näitab, et tagumise ukse kaudu on täiesti asjakohane teatrit uurida. Ott, ega sa ole ju Ugalaga lõpetanud?