Tõlkijad on alati pidanud leppima maailmaga, kus nende panust väärtustatakse selle tegeliku kaaluga võrreldes uskumatult vähe. Siin ei ole vahet, kas räägime meisterlikest ilukirjanduse tõlkijatest, kelle loominguta omakeelset kultuuri ei olekski, või dokumentide ja tarbetekstide tõlkijatest, kelle tööta me elus hätta jääksime, aga ka suulistest tõlkidest, kelle füüsiline kohalolek tõlkeakti ajal võiks justkui nende staatust tõsta, ent kelle olemasolu me siiski tihti ei märkagi.

Vahel tundub, et elamegi juba hiiglaslikus vulgaaringliskeelses ilmas, kus keeleruumid tulevad keskpõrandale kokku ja teevad lingua franca abil vahetuskaupa, sest veidi inglist tönkame ju kõik. Tegelikult on aga eurooplastest 46% ükskeelsed (enamasti mitte ingliskeelsed), seega jõuab info maailmas toimuvast nendeni vaid tõlkes. Ligi pool (49%) maailma keeleteenustest, kui tellija maksab tõlkijale või tõlgile tema töö eest, osutatakse samuti Euroopa pinnal. Kui jutt juba statistikale läks, siis on ehk ka hea teada, et ametliku tõlkeäri käive maailmas oli eelmisel aastal 48 miljardit eurot. Nii et äri missugune!

Solvunud tõlkija

Euroopa Komisjoni kirjaliku tõlke peadirektoraadi eesti keele osakonna juhataja Heiki Pisuke on kirjeldanud saja aasta pärast peetava tõlkekonverentsi teese nõnda: „XXI sajandi esimesel poolel muutus oluliselt traditsioonilise tõlkija ja tõlgi staatus, kuna tõlkimise põhifunktsioonid läksid üle esmalt masintõlkele, hiljem tehisintellektile. Tõlkijast sai toimetaja, laiemas plaanis aga kultuuri- ja informatsiooni vahendaja, kelle töö põhifunktsioon on kommunikatsioon. XXI sajandi keskpaigast alates tõlgiti ulatuslikult, kasutades neuroproteese ja aju implantaate. Alates XXI sajandi lõpust toimub „tõlkimine“ mõtte jõul, võõr­keelest arusaamine ja enda võõrkeeles väljendamine on XXII sajandil inimaju üks funktsioone. Traditsiooniline tõlkimine, nagu seda mõisteti kuni XXI sajandi alguseni, on marginaalne ja see kuulub pigem kõrgkultuuri.“¹

Aeg näitab, mis sellest jääb fantaasiaks ja millest saab uus norm. Traditsioonilise tõlkimise kui kõrgkultuuri kõrvale sobib hästi ka tulevikupilt, kus paberraamatute ja -meedia kirjastamisest ning lugemisest on saanud kõrgkultuur või luksuskaup. Elamegi nii, et praktilise ja massidele vajaliku osa kommunikatsioonist toimetab tehis­intellekt, aga väikesearvuline aristo­kraatia oskab väärtustada ka iidset tekstikunsti.

Suuremahulise tõlkimise delegeerimine arvutile pole ammu enam fantaasia. IT-hiiud ja eri suurusega idufirmad arendavad üksteise võidu tõlkealgoritme. Pressiteadetes hõigutakse protsente, kui palju andis arvuti tõlkekatse käigus „õigeid vastuseid“, või väidetakse, et „meie ettevõtte eksperimendi käigus ületas nüüd maailmas esmakordselt arvuti tõlkides inimese võimekuse!“.

Tõlkijast inimesel kerkib selle hüüdlause peale muidugi mitu täpsustavat küsimust. Mul oli au viibida 7. ja 8. novembril Brüsselis Euroopa Komisjoni iga-aastase tõlkekonverentsi „Tõlkiva Euroopa foorum“ („Translating Europe Forum“) raames samas saalis koos poole tuhande tõlkeprofessionaaliga, kes just seda sorti teemade üle arutlesidki. Sellal, kui laval olid noormehed Microsoftist ja väiksematest IT-ettevõtetest, kes võrdlesid entusiastlikult oma viimaseid saavutusi masintõlke alal, hakkas publik vaikselt sumisema. Küsimuste esitamise keskkonnas Slido sõnastasid tõlkimisega seotud inimesed tõlkemasinaid programmeerivatele inimestele suunatud küsimusteks maskeeritud kahtlusi ja kriitikat näiteks nii.

Mis sorti teksti tõlgiti – kas IKEA köögimööbli kokkupanemise juhendit või modernistlikku manifesti?

Kes oli võrdlusallikaks võetud biotõlkija? (Sellise nimetuse on moodne maailm andnud homo sapiens’ile, kes tõlgib. – M. P.) Kas katsealune oli suvaline lähte- ja sihtkeelt valdav inimene tänavalt või koolitatud ja spetsialiseerunud tõlkija?

Kuidas arvestatakse inimese ja masina tõlkevõime võrdlemisel stiili ja seda, mis tunde tekst jätab? Kas masin suudab lahendada ambivalentse olukorra ja teksti enesekriitiliselt toimetada? Kas tõlkemasin hindab lähteteksti kvaliteeti ja kui palju võtab ta seda arvesse tõlkeotsuste tegemisel?

Üks osaleja tõi selleks, et tehno­optimistid biotõlkija jätkuvat tähtsust aduksid, võrdluse teiselt alalt: „Tänapäeva tehnoloogia juures ei ole ju inimpilooti lennukisse vaja, aga kui paljud reisijad on nõus ilma temata lendama?“ Teine hääl publikust sõnastas saalis üha kasvava frustratsioonipilve veelgi otse­kohesemalt: „Miks te küll arvate, et tõlkijad hakkavad teie jutu peale tehnoloogiat hindama ja aktsepteerima, kui te oma ettekannetes aina võõrandate neid, rääkides, et nende töö on liiga kallis ja kvaliteet ei ole enam oluline?“

Kellele eliit, kellele massid

Masintõlget ja professionaalset tõlkijat vastandada on lühinägelik, kuigi aastakümneid on ikka ja jälle kuuldud vana ohkamist, et ega inimene ikka massina vastu ei saa … Sel Euroopa tõlkefoorumil kukkus esimene dialoogikatse paraku kentsakalt välja. IT-sektor esines samamoodi nagu mõnel tehnoloogiakonverentsil, kus statistiliste edusammudega kelkimine olnuks kohasem. Kriitilise ja polariseeriva küsimustelaine peale viisid vestlusjuhid fookuse ühisosale, suunasid arutlema pigem selle üle, kuidas saab tõlkija masintõlget oma huvides kasutada ja millised on muutuva tööturu innovaatilised võimalused.

Kokkuvõte: tõlkijad ja büroo-omanikud rahustati maha väitega, et masintõlge on loodud hulgituru jaoks ja premium– ehk kvaliteettõlketurg jääb vähemasti esialgu kindlalt inimtõlkijate kätte. Nii-öelda kraavikaevamise, tuima tarbeteksti tõlkimise, võikski ju masinatele jätta, et inimaju saaks olulisemaga tegeleda. Lisaks on inimesi vaja muidugi ka masinate järelt koristama ehk tekste toimetama. Foorumil kohatud Belgia ja ümberkaudsete maade tõlketudengid väitsid, et nad kuulevad ülikoolis iga päev, et auväärsest tõlkijaametist võivad nad vaid und näha, kuna nende põlvkonna puhul saab ametinimetuseks „järeltoimetaja“. Tartu ülikool plaanib järeltoimetamise kursuse avada järgmisest õppeaastast.

Tugev institutsioon, mis seisab põhimõtteid ja hiigeleelarvet kombineerides keelte ja tõlkimise väärtustamise eest, on Euroopa Liit. Euroasutustes tehakse iga päev pöörases mahus tõlkepingutus, mille käigus tagatakse, et kogu debatt nii reaalajas kui ka kirjalikult, samuti taustadokumendid, on tõlgitud iga liikmesriigi keelde. Euroopa 24 keelel on tõlkeosakond komisjonis, nõukogus, parlamendis, kohtus, kontrollikojas, keskpangas ja paaris komitees. Foorumi lõunapausil kohatud Brüsseli ametnik mainis, et puudu on eestikeelseid tõlke­praktikante: kui Itaaliast on igal aastal sadu kandideerijaid, siis Eestist vahel ei ühtki, ehkki praktika ELi asutuses on keelegurmaanile ja tööotsijale imehea võimalus.

Euroopa Komisjoni Eesti tõlkeosakonnas töötab umbes 60 tõlkijat. Lisaks on eestikeelse suulise tõlke üksused komisjonis, parlamendis ja kohtus, kasutatakse ka vabakutselisi tõlke. Need institutsioonid toodavad igal aastal üle 200 000 lehekülje eestikeelseid tekste ja tuhandeid uusi või kohendatud termineid – ja kasutavadki üha enam masintõlget. 2018. aasta juunis mindi komisjonis statistiliselt masintõlkelt MT@EC üle neuromasintõlkele eTranslation.² Eestis asuvad tõlkebürood ja iseseisvad tõlkijad kasutavad masintõlget märksa vähem.

Masintõlke imbumist igapäevaellu võib mõtestada ka tõlkimise demokratiseerumisena. „Ma arvan, et tõlge on kallis. Maailm tahab üha enam suhelda, tõlkimine ei peaks olema luksus,“ ütles ELi tõlkebüroode esindaja Marta Aragão. Veidi kohmakat tõlget tootvast äpist piisab, kui on vaja näiteks hotellituba kinni panna. Häältuvastus on samuti juba piisavalt arenenud, nii et kui ei viitsi Ladina-Ameerikasse sõites veidigi hispaania keelt õppida, siis saab telefoni inglis­keelse lihtlause lugeda ja äpp edastab komplimendi šašlõkimeistrile hispaania keeles (vt telesari „Ehh, uhhuduur“). Kui aga on vaja nüansitundlikku kultuuri­vahendajat, siis sobib inimene vähemalt lähitulevikus selleks siiski paremini.

Meie aja kangelane

Tõlkija oli nähtamatu ka enne masintõlke tulekut. See töö sobib väikese egoga inimestele, ütles mu tõlkijast sõbranna kord tabavalt. Kogu äriilm või juurateksti tarbija, pesumasina kasutusjuhendi või hoopis ilukirjanduse nautija eeldab, et tõlge lihtsalt tekib. Lugedes ei kujutleta professionaali, kes taasloob algse mõtte, süüvib lausungi igasse detaili ja konteksti ning sõnastab selle sihtkeeles taas. Tõlge tuleb väljast, anonüümsest tõlkebüroost, või kui asutuses on oma tõlkeosakond, siis kipub ta olema maja tagumises otsas või lausa eraldi „sauniku­majas“. Seega – inimeste asendamine masinatega võib sel alal minna eriti märkamatult, sest nad olid varemgi paljale silmale nähtamatud.

Tõlkefoorumi kangelasloo esitas Šveitsi BCV panga tõlkeosakonna asepresident David Jemielity. See oli justkui tõlkija versioon Ralph Ellisoni „Nähtamatust mehest“ (1952), legendaarsest romaanist, kus nähtamatuks muutvaks keebiks oli tume nahavärv.

David Jemielity rääkis, kuidas ta enese ja oma osakonna eraldatud onnist välja murdis, üsna panga juhatuse ruumide kõrvale ja mõnikord ka lausa direktori kabinetti. Ta jutlustas tõlkijatele, kuidas panna end hiilivalt maksma, nii et ülemuse äripartnerid hakkavad su tööd talle kiitma. Siis pääsed lõpuks isegi neile tippkoosolekutele, kus asutuse eesmärk ja hääletoon paika pannakse.

Jemielity tõi äri hääletoonide kohta toreda näite: kui üks tuntud tossufirma ütleb „Just do it!“ („Lihtsalt tee ära!“), siis kallis kellafirma teatab „You do not own it, but merely take care of it for a generation“ („Sina ei oma seda, pelgalt kannad ühe sugupõlve vältel hoolt“). Kui Nike ütleks „Merely do it“, siis poleks ta enam päris see firma. Ja vastupidi. Kui asud firmajuhina otsustama, kas ajad just– või merely-tüüpi äri, siis tasub tõlkepealik kohe alguses kõrvale võtta – sellest tõepoolest oleneb, kas sind sihtkeelses kultuuriruumis ka mõistetakse. Lisan, et kabinetti tasub kutsuda ka omakeelne kirjainimene, sest toonivalik ja sujuv sõnum ei tule emakeeleski iseenesest. Tõlkes võib üht-teist kaduma minna, aga tõlkes võib ka nii mõndagi leida.

Tõlkeväli vs. äriilm

Panga tõlkejuht David Jemielity oli sütitav esineja ja tekitas publikuski „Just do it!“ tunde. Tõlkija staatus on tõlkija enese kätes! Kohvipausi ajal järele mõeldes aga tõdesin: kümneaastase mõtestatud pingutusega saavutas see võimekas mees olukorra, et härra pangadirektor kaasab ta tekstiga seotud otsuste tegemisse. See olnuks ju algusest peale elementaarne.

Tõlkija roll äriilmas tekitab huvitavaid küsimusi tõlkevälja autonoomsuse kohta. Tõlkija või tõlkeuurija, kes on harjunud tõlkimist mõtestama, võib mõnevõrra ehmatada, kui kuuleb kõnepuldist Euroopa tõlkeagentuuride ühenduse esindaja suust: „Kvaliteet on suhteline, kvaliteet on see, mida tahes klient meilt parajasti tahab.“ Autonoomne tõlkija on enamasti omaks võtnud tõlkevälja reeglid: ta püüab sõnumi, stiili jms lähtekeelest võimalikult täpselt sihtkeelde vahendada. Äriilm võib aga tõlkevälja reegleid ignoreerida, tõlke n-ö instrumentaliseerida ja kasutada seda manipuleerimiseks.

Tõlkimise tähtsus ja isegi eetiline roll ei ole aga kuhugi kadunud ka väljaspool tõlkijate tsunfti. Seda meenutasid foorumil näiteks kriisitõlkijad, kes osutasid, et kui inimeseni ei jõua omakeelne teave, on tegu samasuguse haavatavusega nagu rahvusvähemusse kuulumine, nõrgem sugu jms. Kui humanitaarorganisatsioonis ei mõisteta abivajaja keelt, ei saa selle mõju olla nii suur, kui võiks, ja sellega suurendatakse marginaliseeritust veelgi, selgitas „Piirideta tõlkijate“ kriisiabi juht Ellie Kemp. Tasub pingutada, et ei korduks hiljuti palju kannatanud rohingjade abistamisel juhtunud aps, kus küsitletud vastasid tõlgitud küsimusele „Kas olete kannatanud naiste vägivalla all?“, ehkki küsimuse koostajad olid silmas pidanud naistevastast vägivalda.

Haaravaid näiteid toodi ka turismitõlke sektorist, näiteks sissevaade Air France’i äriklassi menüüde tõlkimise pingelis-poeetilisse ilma, kus vaid prantslastest chef’ide nüansirohke looming tõlgitakse iga päev ainult 20 eksemplaris avaldamiseks. Seevastu prantsuskeelsed kolmetärnihotellid polevat tihti profitõlkest huvitatud, sest „meil üks kelner ju räägib inglise keelt“. Nii aga juhtub ikka ja jälle, et hotelliomanik soovib pakkuda tasuta wifi-ühendust, ent uksel seisab kiri „free wife“ („tasuta naine“).

1 Heiki Pisuke, Tõlkimisest Euroopa Liidu institutsioonides. – Keel ja Kirjandus 2019, nr 1-2.

2 Samas.