„Jälle kordub see, ma tunnen, jälle kordub see,“ laulis Kollane Allveelaev G juba kolmekümne aasta eest. Mida iga sügise hakul ka ei räägitaks riigieelarve tegevus- või kulupõhisusest, läbipaistvusest, pulkadeks lahtivõtmisest, nulleelarvest, riigikogu rollist riigimajanduse strateegilisel planeerimisel või riigi rahanduse kordategemisest, kordub jälle see pimedas toas kärbeste püüdmise rituaal, mida valitsuskoalitsioonid ja neid ette valmistanud rahandusametnikud on aastaid muutusteta etendanud.

Sõnumite puuduse üle ei saa kurta. Nagu ikka, ilmub kõigepealt valgusvihku suvine majandusprognoos (mis on halb, aga mitte nii halb, kui kardetud). Seejärel näitavad ministrid vastavalt oma iseloomule ja võitlusvalmidusele üksteisele ja avalikkusele üksikuid eriti värvilisi pusletükke, aga pole lootustki, et nende mõne tüki järgi võiks keegi ära arvata, kas tervikpildil on kujutatud päris- või õhulossi.

Siis toimub verine võitlus Vihula väljal, kust tänu mõisa tihedalt piiravatele ajakirjanikele kostab sõjakära üle maa ning kust lõpuks valitsuse liikmed väljuvad väsinute, ent õnnelikena, sest läbi on saanud piinarikkad ja ärevad nädalad, mille jooksul „midagi ei ole kokku lepitud, kuni kõik on kokku lepitud“. Ent see „kõik“ jääb ka pärast Vihulat veel mõneks ajaks vaid vahendatud jutukildudeks, sest rahandusministeerium alles asub riigieelarve seaduse eelnõu ja seletuskirja viimistlema, et see riigikogule esitamiskõlbulikuks saaks. Tänavu pakub protseduurilist lisapinget see, kas ja milliste jõuvõtetega üldse õnnestub eelnõu riigikogule üle anda, sest obstruktsiooniõhinas opositsioonil võib ju veel mõni riugas varuks olla lisaks Martin Helme lubadusele tassida riigikogu juhatuse kolmik riigikohtu ette süüdi­mõistmiseks ning parlamendi kogu tegevuse õigustühiseks kuulutamiseks.

Eeldagem, et peaministril õnnestub eelnõu siiski riigikogule üle anda. Aga edasi? Parlamendi normaalse töörütmi hangumise kõrval eristab selle riigieelarve arutelu varasematest see, et riigikogu liikmetelt on ära võetud imeväike, kuid kõige magusam rahapaluke nimega „katuseraha“, mille hasartse jagamisega saadikud seni pimedaid sügisõhtuid täitsid. Vähemasti nii on koalitsioon ja selle eelarverea olemasolu aastaid kritiseerinud rahandusminister Mart Võrk­laev lubanud. Kui otse ja omadele jagamise raha siiski mingis peidetud vormis eelnõusse on jõudnud, on tegu läbikukkumisega, mille eest ameti mahapanek on vähim, mida rahandusminister tegema peab.

Kui aga nn regionaalinvesteeringute ümber sebida ei saa, siis mida üldse arutada, kui eelnõu on sama arusaamatu nagu varemgi? Kõrvalseisjad on lahendusi või selgust ootavaid probleeme tõstatanud, kuid kas saadikud-erakonnad neist ka kinni haaravad? Vaevalt küll, sest iga lahendus nõuab raha ning kuna iga muudatusettepaneku kohustuslik osa on ka uue kulu katteallika äranäitamine, tühistuvad saadikute ettepanekud juba eos. Allikaks saab olla nimelt laen (laenu keeldub praegune koalitsioon võtmast), riigivara müük (see ei käi eales nii kiiresti, et tulu juba järgmise aasta eelarvesse jõuaks) või maksutulu. Riigieelarve menetluse ajaloos ei ole teada juhust, et mõni riigikogu liige oleks suutnud usutavalt ja edukalt vaidlustada rahandusministeeriumi igikestvalt „konservatiivset“ maksutuluprognoosi ning näidata, et tegelikult läheb majandusel paremini ning makse laekub rohkem, kui ministeerium on arvestanud.

Muidugi annavad terasemad rahva­esindajad endale aru, et probleemid neist möödavaatamise tõttu ei kao ning hinda tiksub aina juurde. Ehk mõni võetakse ka jutuks, kuid riigikogu enamus elab teadmises, et kõik, keda või mida kärbitakse või alarahastatakse, taluvad oma kehva olukorda veel aastakese. Hariduses, kultuuris, sisekaitses, hoole­kandes ja meditsiinis on ju kogenud talujad, kes ei kaota enesevalitsust ka siis, kui kuulevad rahandusministri täiesti jampslikku juttu avaliku sektori palgafondi külmutamisest neljaks aastaks.

Palk palgaks. Esmaspäeval avaldatud artiklis näitlikustas kultuurivaldkonna rahapuuduse mõõtmete ühe tahu kultuuriministeeriumis viis aastat kantsleri ametit pidanud Tarvi Sits^*, kes kirjutas: „Kultuuriministeeriumi haldusalas olevate hoonete remondivõlg oli mõni aeg tagasi pea 0,5 miljardit eurot. Osa sellest moodustasid rahvusraamatukogu ja ERR-i hooned, mis suurinvesteeringutega saavad vast lähiaastatel korda.“ Viimase lootuse täitumine ei ole paraku kindel, sest rahvusraamatukogu remondi finantseerimist alustas toonane valitsus teadliku pettusega (oli teada, et lubatud summa ei kata kaugeltki projekti vältimatuid kulusid). Kultuuriministri selgest vastuseisust hoolimata ei taha kuidagi raugeda eri algupära poliitiline initsiatiiv sokutada kõik, mis võimalik, kultuurkapitalile finantseerida. Justkui see oleks mingi võlumüts, mis öösiti üha uue rahaga täitub, kui palju ka päeval välja ei võtaks.

Kuid tähtsam fakt on see, et võlg kogu aeg kasvab. Vaevalt küll avastas ekskantsler selle tõsiasja alles pärast ametist lahkumist. Küllap oli ta seda aastaid selgitanud (ehkki avalikult häält tõstmata) nii mõnelegi kultuuri- ja rahandusministrile, aga tagajärjeta. Kurb järeldus on, et riigi kultuuripoliitika juhte ei ole kuulatud üheski valitsuses ning nende teadmiste ega põhjendatud nõudmistega ei arvestata.

Kui remondifondis on arvestuslikult 7 eurot ruutmeetri kohta, aga peaks olema minimaalselt 20, tähendab see ju, et kaks kolmandikku loomulikust lagunemisest on edaspidigi katteta. Iga riigikogu matemaatik, nagu ka riigi silmis igakuise 1600eurose brutoväärtusega tavaline kõrgharidusega kultuuritöötaja saab need andmed tabelisse panna ning teha kindlaks, mis aastaks kogu kultuurielu taristu väärtus nulli jõuab. Pool miljardit võib olla väike raha riigikaitses, kuid kultuuris on see valitsemisala pooleteise aasta kogu raha. Tähendab, võla kustutamiseks vajalik hüpe oleks hiiglaslik ja selle sooritamisega ei saaks hakkama ka mõni praegusest pillavama suhtumisega valitsus.

Küsida võib ka teistpidi: mille poolest on remondivõlg parem ja sallitum kui riigivõlg laenude või võlakirjade kujul? Küüniline seletus on, et kui riik võtaks juurde laenu, siis algaks kohe intressiarvestus ja tagasimaksed ning valitsusele jääks headeks tegudeks, investeerimiseks ja muuks praegusest veel vähem vaba raha. Remondivõlg aga elab ja kasvab eelarvetehnilises mõttes nähtamatuna, kuni ilmutab end ükskord füüsiliselt mõne hoone kokkuvarisemise või hindamatu ja asendamatu kollektsiooni tules või vees hävimise näol.

Kümmekonna aasta eest leidis riigivõim, et riigi kõige väärtuslikuma ja head majanduslikku käekäiku kindlustava kollektsiooni moodustavad tähtsamate ministeeriumide ametnikud. Nende kokkukolimine uude, suurde ja energiasäästlikku ühishoidlasse, tuntud ka kui kaksiktorn ja superministeerium, pidi tekitama imelise ja õnnestava sünergia. Kultuuriministeeriumi omad uude tarre ei mahtunud ja kiratsevad sünergiast osa saamata endistviisi Suur-Karja tänava maja üksinduses. Ehk just see seletabki, miks ei ole kultuuri rahastamisel laiapindset ametkondlikku mõistmist ja toetust? Ühes majas tegutsedes saaksid kultuuriametnikud võib-olla raha tekitavate kolleegidega nii headeks tuttavateks, et mõni nõunik võiks peaministrile pealekaebamist kartmata endale kultuuri rahapuuduse leevendamiseks rahandusministeeriumi kõikvõimsa kantsleriga koguni kerget naljatamist lubada.

* Kultuuriehitiste retrodisko aeg võiks lõppeda. – err.ee, 11. IX 2023.