Nüüd tagasi etenduse juurde. Tallinna Linnateatri versioonis näidati ka seda, kuidas poisid olid koolis laulutunnis. Tänu sellele mõistan ma, kui palju ebameeldivusi pidid koolipoisid tol ajal üle elama. Nad laulsid mingit laulu käost ja muusikaõpetaja käskis neil laulust ühe vembu üles leida, seda laulu ülimalt kõrge häälega laulda jne. Kohutav. Samuti oli etenduses kitikorjamisühing ja täpselt nagu raamatus jäid kõik kitikorjamisühingu poisid vahele, kuna nad nätsutasid tunni ajal kitti.

Viimane lahing Pál-tänava poiste ja Punasärklaste vahel oli VAT-teatris minu meelest natsa parem kui Tallinna Linnateatris. VAT-teatris võitlesid Pál-tänava poisid tõeliste inimestega, aga Tallinna Linnateatris võitlesid nad lihtsalt kottidega (nad teesklesid, et need kotid on Punasärklased). See idee on minu meelest üsna hea, aga mitte eriti realistlik. Samuti kõlas taustamuusika mitte nagu lahingumuusika, vaid nagu jalgpallivõistluse muusika. Kokkuvõttes arvan, et mõlemad lavastused olid väga head (ma ei oska öelda, kumb oli parem) ja järgisid raamatut üsnagi hästi. See on siis artikli lõpp. Kena päeva (või õhtu) jätku, nagu alati!!!