Nüüd on meil Tarbekunstimuuseum. Siinkohal tahaksin öelda teie kõigi nimel siirad tänusõnad meie parteile ja valitsusele, et see meie tarbekunstnike kauane soov ja unistus teoks sai. Muuseum ei ole vajalik ainult selleks, et laiad rahvahulgad saaksid alati näha kogu seda ilu, mida meie meistrid on loonud, vaid ka selleks, et loojad ise näeksid selgemini, kus olime eile ja kus oleme täna.

Kuid uusi ilminguid oodates peame igal juhul täpsustama, millised need meie ettekujutuses on, mida me õieti kunstnikelt nõuame. On suur vahe uuenemise ja muutumise vahel ja tihtipeale näib, et uuenemise all mõeldakse pigem muutumist. Vahe on küll ainult selles, et muutuda võib nii heas kui halvas sihis, uuenemist peame aga teoreetilises plaanis tingimusteta heaks.

Meie noore kunsti seisund tekitab tõepoolest vastakaid mõtteid, kuigi viimastel aastatel on noored küllaltki edukalt esinenud nii näiteks Balti liiduvabariikide noorte kunstnike triennaalil kui ka üleliidulisel näitusel “Kodumaa noorus”. Mitmed noored kunstnikud on võitnud tunnustust nii Eestis kui ka üleliiduliselt. Võib isegi täheldada näiteks R. Tammiku või A. Keskküla mõju vennasvabariikide noortele kunstnikele. Samal ajal on ilmne, et lähemal paaril-kolmel aastal väljub noorte east tunduvalt rohkem kunstnikke, kui on loota neile väärilist vahetust. Muidugi ei ole välistatud lootus äkki süttivale uuele andele või mõne seni tagasihoidliku noore õitselepuhkemine. Siiski on see ainult võimalus, lootus, mitte veel kindel teadmine.

Endiselt kujundavad üldpilti tuntud kunstnikud, kes kõik loovad oma tuttavas laadis ja tasemel, oma teemaderingis, lihvides ja pisut ka varieerides seniseid vormivõtteid.

Tuleb tunnistada, et meie maalikunsti tagala on hõredam, kui ta peaks olema; ja seda mitte ainult meie praeguste noorte taseme säilitamiseks, vaid üldse meie maalikunsti tuleviku kindlustamiseks.

On hea, kui kümnest maalikunsti õppijast  üks kujuneb tõeliseks kunstnikuks. Parem saak nõuaks sõelumist hoopis suurema kontingendi hulgast.

Tagala hõreduse tõttu peame andma võimaluse ennast näidata ja selle kaudu kasvada mitte ainult neile, kelle kunstnikuks saamine on ilmselge, vaid ka neile, kelle hulgast võib-olla mõni üksik kujuneb professionaalseks kunstnikuks. Need, kes meenutasid noortenäitusi 15-20 aastat tagasi, leidsid, et tase polnud siis sugugi parem kui praegu. Teisalt on teada, et mõnele noorele võib näitusel esinemine keskpärase või kehva tööga (eriti kui see jääb õiglaselt hindamata) kasu asemel kahju tuua, publiku desorienteerimisest ja Kunstnike Liidu kompromiteerimisest rääkimata. Vajalikud on ka näitused, mille ebaühtlast taset me peame taluma oma tuleviku nimel. Tõusud ja mõõnad on kunstiarengus loomulikud ja neid täielikult kaotada ei looda keegi.

Juba mõni aasta tagasi oli selge, et maaliproblemaatika on rahunemas, et 1970. aastate algus on nii vormilt kui ka mentaliteedilt juba ajalugu. Seepärast hakkavad praegu keset stabiilsust mingid vahekorrad selginema, mis võib tähendada, et üks etapp hakkab tõepoolest läbi saama.

Peamine on edasine töö täiustamine, võitlus vajakajäämistega, leida loomingulise intelligentsi ja keerukast probleemide ringist need olulised küsimused, mille lahendamisest sõltub meie kunsti edasiminek mööda partei poolt näidatud teed.

Kõige kohta jääb aga kehtima peanõue, et kriitika peab oma hinnangutes ja nõudlustes lähtuma õigelt, parteiliselt platvormilt, meie kunsti arengu peajoonest.

Kas tähistab noortekunsti olemust suureks kasvanud inimpea, mis oma kasvujõuga teda ümbritseva kesta nagu munakoore kildudeks purustab; või kiretult kinnihoitud huuled, mis praegu ega nii peagi hõiskeks, hüüdeks ega karjatuseks ei avane; või korpas käed, mis seda kasvavat pead, aga ka ümbritsevat kesta-koorikut toetavad; või hoopis puruneva ja ometi veel koos püsiva kooriku killud; või koguni kogu see vastuoluline segadus üheskoos?

Niisiis ühelt poolt noored, kellel on kontseptsioone, kuid ei jätku visuaalset kultuuri ja tehnilisi vahendeid, teiselt poolt need, kes küll oskavad maalida, kuid ei näi alati teadvat, mida ja miks.

Iseloomulik on sealjuures, et ka pildiraam on teose koostisosaks ja pildiruum ulatub raami taha, nii et tekib tahtmine pea sisse pista ja vaadata, kui kaugele see ruum ulatub. Analüüsiv, mõistusega maalimine on üldse omane meie noorema ja keskea maalijatele.

Me ei ole rahul paljude noorte maailmanägemisega, nende loominguliste kontseptsioonidega ja ka nende puhtprofessionaalse tasemega. Noorte kunst oma küllaltki tuntavas osas ei peegelda vajalikult tänapäeva tegelikkust.

Ärgitades ühtlasi küsima, kas pole siin järsku tegemist omamoodi protestiga tolle traditsioonilise arusaama vastu, mis eeldab noortelt alati midagi uut, vapustavat šokeerivat? Kas üllatatakse sellega, et üllatada ei üritatagi? Või on mängureeglid viimaste kümnendite vältel sedavõrd laienenud, et praegusel noorimal põlvkonnal ei ole õieti millestki läbi murda? Või kajastab kiretult erapooletu hoiak meie elu ja ajastu hetkeolemust, käändudes samas intrigeerivaks-murelikuks küsimärgiks, kas korrasolekutundega on ikka kõik korras, kui elementaarnegi teadmine sestsinatsest maailmast ei tohiks rahuloluks küll erilist põhjust anda? Või on tegemist lihtsalt ülivarase väsimuse ja loidumusega, või suutmatuse, oskamatusega aimuvaid ideid, täiehäälselt väljendada ja kas või iseenese jaoks paika panna? Vahest tuleneb too üheülbaliselt rahulolev üldilme siiski pigem väikestest, alles kokkuliidetuina ilmsiks tulevaist vajakajäämistest taideoskustes, mitte aga nägemise ja tunnetuse lõtvusest. Ja küllap etendab tolle rahul- ja eemaloleva ilme esilemanamisel oma osa ka hetkemood, too liialdama ja sageli end pimesi järgima peibutav diktaator, kes tundlemise, romantiseerimise ja avameelitsemise põlu alla on surunud ning vaoshoituse ja kiretuseni külma kainuse kilbile tõstnud, laskmata seejuures oma muutliku meele tulevasi tujusid ette aimata.

Selles elevuses ei lähe kõik libedalt, konfliktideta, kuid need on loogilised kasvuraskused, mis tihti seotud uue põlvkonna tulekuga kunsti.

Noortenäituse üldmahukus, enamiku esinejate tehniline kindlus ühelt poolt ja paljus veel selgumata-avamata suhtumised teiselt poolt lubavad loota, et tänased parnassile pürgijad suudavad enesessetõmbunud rahuloluõhkkonna kahtlase väärtusega pitseri noortekunsti vaimselt palgelt lähemas tulevikus kustutada.

 

Sirp ja Vasar (1980ndad)

 

 

Esimesest, “1970-ndate kultuuriruumi idealismist” on lugeja läbi 1990-ndate kunstiprotsesside murranguid käsitleva “Eesti kunsti sotsiaalsete portreede” liikunud hüpetega tänapäeva ja teatav ring on sellega täis – ajaloolise distantsi turvalisus on seljataga ning ees ootab vaid sümboolne tühi(mi)k. Uus kunst.

Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse ettekannete päeva seekordse tekstikogumiku tuumaks pole seega mitte niivõrd kirjutised, milles soovitakse mehhaaniliselt uusi nimesid avalikkuse ette paisata. Eesmärgiks on pigem Eesti Kunstimuuseumi suurhoone Kumu kauaoodatud valmimisega algavale sümboolsele noorkunstnike “peajahile” anda sissejuhatav, aga miks ka mitte hoiatav eeltõuge.

Ühelt poolt ei ole devalveerunumat mõistet kui “uus”, mis peatamatu ajavoo kestel kaotab juba väljamõelduna oma algse tähenduse, omamata õieti sedagi – märkides vaid teatavat üllatusmomenti ehk. Teisalt pole aga pääsu “uue” pidevast taas/üle/järeldefineerimisest, sest just seeläbi selgub võib-olla ka midagi püsivamat, isikuülest ja tõeliselt “olemuslikku” eesti kunstikultuurist. See universaalsem uus oleks juba kahekordsetes jutumärkides; ta näitaks seda hinnangute ja suhteliselt muutumatut süsteemi, mis kannab noored inimesed kunstiõppeasutustest näitusesaalidesse (kui nad on juba selgeks saanud, kuidas pilte seinale riputada ja videoprojektorit sisse lülitada) nin
g aastate pärast tagasi, kulunud professoritoolidele, kuhu nad algul võib-olla nii väga ei tahtnudki. Põhjendusega, et nad jäid silma juba noortena.

Fakt on see, et Eesti aladelt pole viimase 10 – 15 aasta jooksul rahvusvahelisele kunstiareenile eskaleerunud ühtegi tuntud nime peale Jaan Toomiku ja Ene-Liis Semperi (ja ehk ka John Smithi või hiljuti Mark Raidpere, kuid see on juba ja-ehk-ka-kategooria…).

Noorest kunstist ja noortest kunstnikest ei ole aga üldse nii lihtne mõelda ja kirjutada. Tegemist on väge ebastabiilse materjaliga, mis kasvab ja muutub äärmiselt kiiresti, kasvatab endale uusi võrseid ja toidab või kägistab seda organismi, mille külge ta on poogitud.

Sagedamini peetakse noore kunstniku all silmas viimaste kursuste üliõpilast või äsjalõpetanut. Kui tulemuslik on oodata selliselt kunstnikuhakatiselt iseseisvat töötamist ning publiku ja kriitikute ülesseatud kriteeriumitele vastamist? Sellise katse edukas läbimine sõltub eelkõige kõrgema kunstihariduse omandamise tingimustest ja õppemetoodikast – kui valmis ja kompetentne see diplomeeritud maalija, kunstiteadlane, restaureerija või disainer on.

Ilmselt ei ole siiski siinkohal võimalik kõrvale hoida “noore kunsti” kui nähtuse defineerimise kohustusest. Selle hindamiseks pakun eelkõige pragmaatilist lähenemist, mis laseb meil rääkida säärastes kategooriates ikkagi alles mõned aastad pärast ülikooli lõpetamist tehtud tööde põhjal.

Lähtudes just hermeneutika põhimõttest, et mis tahes kultuurinähtuse viljakaks käsitlemiseks tuleb ennekõike mõtestada selle nähtuse olemasolu ja peamised eesmärgid – millistele küsimustele peaks see nähtus vastama ja milliseid probleeme lahendama jne. Kui anda eesti noorele kunstile selline positsioon, selgub kurb tõsiasi, et ei ole meie noorel kunstil üllast ülesannet (kui nüüd liigi järjepidevust ja kestmist mitte arvestada), manifestiks moondunud eesmärke ega ravita (vähemalt veel mitte) ühiskonnas põletiku käes vaevlevaid valupunkte.

Samas ei saa praegustele noortele hoogsatele tulijatele ette heita revolutsioonilise ja kõikehõlmava manifesti puudumist, millega vastanduda juba n-ö vanadele olijatele. Rotatsioon ja põlvkondade vaheldumine on loomulik ja ei peagi moodustama ühe põlvkonna väljavahetamiseks eriotstarbelist rindejoont, mida siis võidukalt paljakskistud rinnaga ning piinliku pateetika saatel “vanureid” jalge alla talludes ületada.

Nentigem seega, et peamiseks noori kunstnikke liikumalükkavaks jõuks on pelk vajadus midagi ära öelda, olgu see verisulis statement siis pisut naiivne, sümbolistlik või ülemäära eklektilinegi.

Kuid võiks ju ka lihtsalt nentida, et uus põlvkond eesti kunstnikke on taas kord pärale jõudnud.

Valdav osa neist on tõenäoliselt isegi spetside kitsa ringi jaoks kunstnikena täiesti tundmatud, hulganisti on taustajõude ning kõigest näpuotsaga soliste. Viimased aga määravadki ürituse näo, sest just nemad maalivad need tööd, mis sobivad kunstiajalugu illustreerima: uute nähtuste kuulutajad, eri perioodide tunnuspildid, hitid kunstinäljas publikule ja põlvkondade ning grupeeringute sümbolteosed.

Kuigi kunstitegemine on ehk tõesti “eriline” protsess ja sestap ka nii vähesed sellele lõpuks pihta saavad, tõrgub mu ratsionaalne loomus sellist kesist tootlikkust aktsepteerimast. Nimelt on mul tunne, et suur hulk inimesi, kellest võiks saada väga head kunstnikud, ei tule Eestis kunagi kunsti õppima. Vaja oleks mõtlejaid, kes eelistaksid oma eluvalikutes tinglikumat ja mängulisemat keelt kui lihtne tavakõne, kuid kunstiakadeemia juures näevad fooris rohelist tuld enamasti hoopis tulevased dekoraatorid-klienditeenindajad.

See, et eesti kunst sel hetkel nagu paljukannatanud voodilina kriipiva kärinaga kaheks lõhenes – nn puhtaks kunstiks ja müügimaiguga kunstiks –, andis mänguväljakul saalijatele tõuke ning õigustuse omakorda uute tähenduste ja müütide loomiseks, mis vahest lähendavad meid ka 2000. aastate mõistmisele.

Kuid on kurb tõsiasi, et kõike-tohib-ja saab-maailma külluses ei olegi täna enam võimalik leida ühtegi tõsiseltvõetavat ja second-hand-sildita alternatiivi, mida siis manifestina kerge vaevaga turule tuua ja maha müüa. Kui kunsti suuremateks mõjutajateks saavad majanduslik pragmatism ja konkurentsivõitluse battleground, sunnib see olukord kunstnikke end juba varases loomepõlves määratlema kas eeskätt võimalikult suurele publikuhulgale meelepärase “kauba” loojana või siis “riskigrupi” liikmena, millega kaasneb võimalus jääda virelema sümboolsesse getosse nimetul ääremaal.

Siinkohal peaks perspektiivituse lõhkise küna ees kõhklevale noorkunstnikule ulatama oma abistava käe (kui silla üle vaevavete) institutsioon, ütleme näiteks galerii-puhvertsoon uustulnuka ja talle ehk avanevate võimaluste vahel.

Ja ei ole mõtet siinkohal hakata välja käima väheusutavaid antikommertsile pretendeerivaid käibefraase, et galeriides tehakse “kunsti vaid kunsti pärast”, mis on vaba kunstituru nõudmistest ja ärilistest kaalutlustest. See oleks idealistlik oponeerimine kujutlusele võimutsevast kommertskunstist, mis kõikjal vohades pressib umbrohuna sisse nii ustest kui akendest.

Kuid nii nagu ei saa noori esindavaid kuraatoreid ja galeriisid süüdistada ebaprofessionaalsuses, korporatiivsuses ning küsitava väärtusega kunsti üles haipimises, on paratamatu ka see, et ei saa võtta sealt, kus ei ole.

Mitte et ilma akadeemilise lõputunnistuseta näitust korraldada ei saaks ja kunstnik olla ei tohiks, kuid pisut hilja on hakata hõikuma galeriide ja kuraatorite poole hetkel, kui oled ülikooli turvaliste seinte vahelt välja lükatud, koos kaasa antud soovitusega kunstnikuks hakata.

Jääb üle loota, et selles olelusvõitluses ellujäänute väljaöeldust ja äratehtust tagantjärele sõrmitsetud manifestinarmasvaibal lebades võib aastate möödudes vaid õndsalt ohata: “Jaa, kahetuhandendad aastad, kus see oli alles tulemine, millised ajad ja milline põlvkond! ”

Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus,

“Uue nimetaja otsinguid aastal 2000+n”. Lisandusi Eesti Kunstiloole.