Tartu ülikooli botaanikaaed asub kohas, kus veel kolmesaja aasta eest asus Rootsi kuninganna Ulrika Eleonora nime kandnud bastion. Nii võime rõõmustada, et ajalugu on kulgenud õiges suunas – suurtükitorud on asendunud lilledega. See botaanikaaed on omasuguste hulgas õige tilluke, kuid seda imetlusväärsem on siinne liigirikkus: väikesele maa-alale mahub ära 10 000 taimeliiki, moodustades niiviisi kõige elurikkama paiga mitte ainult Tartus, vaid terves Eestis.

Aga küsime nüüd: missugused on need aiad, mis on eestlasele olnud hinge­lähedased? Pikka aega olid need mõisaaiad vägevate pargipuudega, mille suursugust ilu talurahvas salamisi ka endale igatses. Kui XIX sajandil maarahvas viimaks talu päriseks võis osta, tekkisid üsna kiiresti rehetarede ümber ka rohtaiad. Just need XIX sajandi lõpul välja kujunenud aiad vanade talulillede ja mõisast toodud sirelitega said meie koduaedade ideaalkujuks.

Anneli Banner kõneleb oma talu­aedadele pühendatud raamatus,* et aedade rajamisel olid esirinnas Lõuna-Eesti talud, kus jõukust oli rohkem ja kohad osteti kiiremini päriseks. XIX sajandi lõpuks oli enamik taludest endale juba viljapuuaia rajanud. Kõige esimesed taluaia õunad olid „Suislepp“ ja „Sibulõun“, esimesed taluaialilled aga käoking ja seebilill, mis enne lille­peenarde rajamise kommet istutati õunapuude alla. XX sajandi algul võis Mulgimaal leida talusid, mille aiad meenutasid juba väiksemaid mõisaaedu. Toonane Postimees kirjutab, et mulkide tung rohtaedu rajada on välja arenenud elumõnususe tundest. Lisatakse veel, et mulk ei armasta turul võinaeltega kaubelda, raha sissevõtmine olgu ikka suure­viisiline, nii umbes sada rubla korraga.

Oskar Looritsale kuulub mõte, et taluõu on eesti kultuuri keskpunkt. Imekspandav on seegi, kuidas aiast on saanud ka haridusasutus. Igaüks, kes on käinud ülikoolis, teab meenutada mõnd suvekooli või õppekäiku, kus auditooriumi aset täidab roheline aed. Ja sageli on need vestlused hoopis sisukamad kui tubane tarkus. Taevas teeb targemaks – eks ole seegi osa meie eluõnnest. Ehk võiks Eestis kõnelda ka ülikoolide vormi­rohkusest: akadeemilise ülikooli kõrval on meil ka suvekoolid, saunakoolid ja kännukoolid. Tarkus tuleb ühest, elutarkus teisest koolist.

Eestlastele on hingelähedased ka hoopis isemoodi aiad – need on surnuaiad. Eks surnuaiad ole ilusad igal pool maailmas, kuid kõige ilusamad on need ikka Eestis. Põhja-Euroopa kalmistud on üldse erilised, neist on saanud tõelised liigirikkuse oaasid. Silmitsedes neid hapraid pinke, kus mõistavad istuda üksnes haldjad, kõiki neid rehitsetud hauaplatse, haarab meid seletamatu ilu ja pühaduse tunne – eesti eleegia. Surnu­aed puhastab inimest. See on vaikuse, nukruse ja pühaduse kaitseala.

On veel üks aed, mille peale inimene vahel mõtleb, see on paradiisiaed. Ma pole vist kohanud midagi ilusamat kui ühe Halliste talulapse ettekujutus paradiisist. See pärineb ühest Rudolf Põldmäe kirjatööst vennastekoguduse pärimuse kohta. See kõneleb, et taevas on meid kõiki ootamas suur rehemaja. Lävel seisab halli habemega vanaisa, pakkudes tulijaile laia naeratuse saatel suurest saviastjast kärjemett ja metsmaasikaid. Sellega kirjeldus lõpeb, kõik on öeldud.

Tuleme tagasi botaanikaaia juurde. Tahan tänutundega meenutada oma ülikooliaja professoreid, kellele botaanikaaed oli justkui teine kodu. Viktor Masing, Hans Trass, Erast Parmasto – kõigil neil oli oma kordumatu isikupära. Viktor Masing oli kahtlemata parimaid Eesti looduse tundjaid. Erast Parmasto oli võrratu lugudevestja. Hans Trass aga kaldus tihtilugu poeesiasse ja võis terve tunni kirglikult rääkida mitte ainult samblike välimisest, vaid ka nende sisemisest ilust. Kindlasti peab meenutama Erich Kukke, keda võiks tituleerida maailma kõige kiiremini kõndivaks botaanikuks –vähemasti nende üliõpilaste meelest, kes temaga koos õppekäike tegid. Maailma kõige kiiremini rääkiv botaanik aga asub siiski Tallinna botaanikaaias – tervitame ka Urmas Laansood.

Eestlased on omamoodi andmebaaside loomise maailmameistrid. Olgu need siis meie võrratud folkloorikogud, kuulus geenivaramu või mitte vähem kuulsam seenevaramu – ja miks mitte ka Eesti elurikkuse andmebaas. Need tulevikku vaatavad loodusteaduslikud andmekogud on puhunud tuule tiibadesse ka paljudele tänapäeva tippteadlastele. Botaanikaaia roll nende kogude loojana ja vaimse keskkonna kujundajana on olnud ainulaadne.

Nii võib öelda, et Eesti on rikas nägemuslike aedade poolest. Mõned neist on reaalsed, mõned eksisteerivad üksnes meie fantaasiates. Kuid ometi on neil üks ühendav joon – neist hakkab pihta Eesti looduskaitse.

Ka Eesti ise on mõnes mõttes üks suur aed. Kuid selle aia tervis on paraku üsna vilets. Me teame, et Eesti elurikkus hakkas kiiresti kahanema just XXI sajandi algul. Eesti looduse tervis on kombes üksnes paberil. Graafikud ennustavad jätkuvalt helget tulevikku. Kuid tegelikus elus on midagi läinud kapitaalselt valesti. Just selle vastuolu tajumine avab meile ka rohepesu olemuse. Oma leebes versioonis paisutab rohepesu loodus­varade ammutamise positiivseid mõjusid ja pisendab samal ajal negatiivseid, tugevas versioonis aga trikitab lisaks ka kõik negatiivsed ilmingud positiivseks. Meil on kasutatud just seda viimast, iseäranis räiget versiooni, kus inimestele on püütud aastaid pähe taguda, et puude langetamine on justkui eriline heategu nii ühiskonna, kliima kui majanduse vastu.

See pole muidugi Eesti leiutis, vaid tüüpiline kahjulike mõjudega tööstuse PR-strateegia, mida on rakendanud nii tubakatööstus, keemiatööstus kui kõik loodusvarade krattijad. Veel viiekümnendatel püüti näiteks suitsetaja kimbatust – millist sigaretti valida – leevendada soovitusega, et uuritagu esmalt järele, millist marki kisub sinu perearst. Teisel plakatil aga roomavad ringi tervisest pakatavad imikud, kuna nende ema on äsja vahetanud ebatervisliku sigareti tervisliku vastu.

Metsamajanduses on sellise mõtteviisi vahest kõige paremini kokku võtnud Soome metsamees Anton Blomqvist, kes märgib juba 1897. aastal avaldatud kirjutises järgmist: „Puud on okupandid, kes on meie maa okupeerinud, nüüd peavad nad selle eest maksma!“ See „maks“ tähendas mõistagi tihumeetri hinda, mida okupantide likvideerimisest oli võimalik saada. Täpselt sama argumentatsiooniga toimub ka meie maa vabastamine raugastunud ja mädanevatest puudest. Isegi praegu, teades väga hästi metsade trööstitut olukorda, on peamiseks põhjenduseks kliimamuutusega võitlemiseks vanade metsade võimalikult kiire maharaiumine. Teiste sõnadega – metsade üleraiet on võimalik leevendada veelgi ägedama raiumisega. See, et niisugune rohepesu on täiesti loogikaväline tegevus, ei tähenda mitte midagi. See fakt hämmastab kindlasti ühiskonnateadlasi, kuid mitte sugugi masinavärki, mis kasutab rohepesul vabanevat energiat oma peamise toiteallikana.

Niisiis kinnitab lähiminevik üha selgemaks saavat tõdemust, et loodus ja inimene ei mahu ühele planeedile. Elu­rikkusest on aegamisi saanud rikki läinud elu. Tark inimene küsib nüüd, et millal lõpeb maa rüüstamine. Ei, see ei lõpe siis, kui inimene saab targemaks. Koloniaalmajandus raugeb siis, kui midagi ei ole enam võtta – nii on läinud igal pool maailmas. Ja nii läheb suure tõenäosusega ka Eestis, mistõttu võib kindlalt ennustada, et saabumas on variseride ajastu. Need, kes enne olid röövlid, on nüüd pühakud. Siis, kui mitte midagi ei ole enam krattida, poetavad nad end rahva sekka ja hüüavad valitsejate poole rusikaid viibutades: kaitskem loodust! Kas te siis ei näe, mis toimub! Veelgi enam, nüüd tilgutavad nad selleks raha, just variseride rahaga rajatakse viimaste põlispuude ümber kõrged aiad, viimase pääsusilma juures on auvalve 24/7 ja viimast raugastunud konna saadavad relvastatud valvurid, kui see üle tee suvatseb minna. Nüüd viimaks kaitstakse kogu loodust, rahva tahtele tullakse vastu, paigaldatakse pargi­pinke neile, kellest on saanud teenäitajad. Nüüd kaitseme kõiki neid haletsusväärseid riismeid kogu seaduse jõuga –ja see annab meile täieliku õiguse väita, et meil on maailma parim looduskaitse.

Just niisugune näeb välja rohepööre kogu oma tülgastavas ilus. Ärgem lubagem sellel juhtuda!

Mis puudutab inimese ja looduse suhteid, siis näib, et praeguste teadmiste kohaselt ei ole võimalik inimesi ja inimühiskondi muuta. Kuid just siin tõuseb esile loodusteadlaste varasemast teistmoodi roll – see on prohveti roll. Tähtis pole see, kas sind kuulatakse või mitte, tähtis on olla sõnumitooja. Osutada millelegi, mis on inimesest suurem. Prohveti roll ei ole tuua mitte uusi teadmisi, vaid läbi viia usuvahetus.

Mingil moel on loodusteadus tagasi jõudnud XIX sajandisse, kus paljud loodusteadlased olid vaimuliku haridusega. See tähendab, et just vaimulikest kujunesid ühe-kahe põlvkonna jooksul loodusteadlased, kes teostasid ühe kõige suurema pöörde maailma mõtteloos. Nüüd on loodusteadlastest saamas taas vaimulikud, uue ilmavaate prohvetid – ja seda rolli ning sellega kaasnevat vaimset jõudu tuleks selgemini mõista.

Siit jõuame ka viimase nägemusliku aiani, mis on vahest kõige tähtsam. See on aed, mille kohta Martin Luther lausus 500 aastat tagasi: „Kui ma teaksin, et homme lõppeb maailm, istutaksin ikkagi ühe Malus domestica.“ Just sinna aeda tuleks istutada oma „Suislepp“, „Kuldrenett“ või „Valge klaar“.

Lõpuks tahaks kõnelda veel ühest aednikust. Aednikust suure algustähega, akadeemikust, professorist ja botaanikaaia suurest visionäärist. Tema nimi oli Teodor Lippmaa. Tema kodu asus siinsamas kahe kasvuhoone vahel. Professori korter oli ülemisel korrusel, alumisel korrusel olid auditoorium ja botaanika­muuseum. 80 aasta eest, 27. jaanuaril 1943 viskas Nõukogude pommituslennuk oma surmava moona täpselt siia, kus me praegu asume, tappes Teodor Lippmaa, tema abikaasa Hilja (samuti botaanik) ja tütre Siiri, kes kevadel oleks saanud üheksa-aastaseks. 12aastane Endel Lippmaa jäi ainsana ellu. Kui Tartu ülikooli koguduse õpetaja Jüri Kimmel asus leinateenistust pidama, siis ei suutnud ta öelda ühtegi sõna. Viimaks lausus õpetaja, et valu on nii suur, et inimene peaks vaikima. Nii sirutub ka täna üle selle aia sünge mälestuse vari, mis tuletab meelde, et maised aiad ei asu mitte paradiisis, vaid keset ajalugu, mis on tulvil ebaõiglust ja suurt inimlikku valu. Mis tahes sõda on alati ka sõda laste vastu.

Eesti suvi on lühike. Praegu on juuni algus, kuid peagi on käes august, õunte küpsemise aeg. Just august on meie lähiajaloos toonud pöördelisi sündmusi. 1939. aasta augustis sõlmiti Molotovi-Ribbentropi pakt, sellele järgnes baaside leping. Aasta hiljem, 1940. aasta augustis sai teoks Eesti „vabatahtlik“ astumine Nõukogude Liitu. Eesti taasiseseisvumine toimus samuti augustikuus, täpsemalt 20. augustil 1991. Just augustis jõuavad tõenäoliselt kätte ka Ukraina sõja kõige kriitilisemad sündmused. Kas ka see hilissuvi muudab ajalugu? Milline on meie koduaia õunte maitse sellel sügisel?

Me kõik teame, et vabadus on kõige tähtsam. Vabadusel on palju vorme ja nende hulka kuulub ka roheline vabadus. Saja aastaga on maailm väga palju muutunud. Veel rohkem muutub see järgmise saja aastaga. Tänapäeval ei ole rahva püsimiseks keele ja kultuuri hoidmine enam piisav. Kestma jäävad riigid, mis peavad samaväärselt kalliks ka oma loodust. Eesti riik on loodud eesti keele, eesti kultuuri ja Eesti looduse kaitseks.

Loodusteadlased, akadeemiline pere ja kogu haritlaskond on taas osalised Eesti riigi loomises. Kas Eesti loodus on osa meie riigist või ei ole – see on küsimus. Ja siin tuleb kõigil mõtlevatel inimestel teha kahte asja: esiteks – rääkida. Rääkida, see tähendab, mitte vaikida. Ja teiseks: rääkida tõtt.

Jätkugu meil kõigil julgust seista õigete asjade eest!

Tartu ülikooli botaanikaaia 220. aastapäeva puhul peetud kõne 7. VI 2023.

* Anneli Banner, Eesti aia ajalugu. Hea Lugu 2019.