Toomas Kall, näidendivõistluse žürii esimees, kuuldavasti olevat seekordse näidendivõistluse tase üllatavalt kõrge. Milles see väljendus?

Ma ei oska varasemate võistlustega võrrelda, aga minu jaoks väljendus see igas mõttes, nii sisuliselt kui ka vormiliselt, lõpetatud tekstide arvukuses. Tähtajaks, viimasel hetkel kiirustamisi valmis visatud näidendeid nagu ka grafomaanlikke tekste polnudki nii palju, nagu võis karta. Vormiliselt võiks näidendid jagada peredraamadeks ja nn muudeks draamadeks. Erilise, mittetraditsioonilise keskkonna valikuid oli vähe, mille järgi võiks arvata, et üldpilt kisub tavaliseks. Aga psühholoogilise näitemängu kese ongi enamasti perekond, mitte mingi formaalne suhtlustasand. Esikoha töö, Martin Alguse „Postmodernsed leibkonnad” tõestas,  et perekonnaelu võib kujutada vägagi huvitavalt, näidates, kui lähestikku võivad asuda armastus ja vihkamine. Omaette vürtsi andis leibkonda üks pereliige, kes oli nii neeger kui homo – ühest küljest originaalne, teisest juba ootuspärane valik, millega autor mõõdab eesti ühiskonna sallivust. Väga mitmeplaaniline, ambivalente tekst, kus on tasakaalus tõsine ja koomiline, absurdne tasand. Omamoodi postmodernne segu kõikvõimalikest uue aja nähtustest,  kehtivatest normidest ja tabudest, samas ka kui uute klišeede, kohustuslike teemade paroodia – rassism, homoteema, võõraviha.     

Mis võiks olla see uus, mida seekordne näidendivõistluse saak võiks meie teatrisse tuua?

Vaevalt et nüüd midagi enneolematult uut, aga värske hingamise toovad uued näidendid iseenesest kaasa. Traditsiooniliste, lõpuni komponeeritud näidendite kõrval pakkusid huvi ka nn lavatekstid, mis jätavad lavastajatele rohkem fantaasia- ja mänguruumi. Teise koha saavutanud Siim Nurkliku „Kas ma olen nüüd  elus” on just üks näide sellisest lähenemisest. Äärmiselt sisutihe, vaimukaid paradokse pilduv tekst, täis pikki, ühiskonnakriitilisi monolooge. Lavastajatele tõeline pähkel, ent ilmselt ka paras loominguline motivatsioon. Parimad näidendivõistluse tekstid toovad meie lavadele kindlasti selle, mis on aktuaalne täna, 2009. Ja see on juba omaette väärtus.     

Mis sind kui aastakümneid dramaturgiaga nii kirjutaja kui tõlkijana seotud vana kala üllatas?

Oli põnev ja loomulikult üllatav, kui julgelt noored kirjutavad. Julgus ja vabadus mõelda ja kirjutada sellest, mis neile oluline, mõtlemata  sellele, kas näidend või lavatekst on lavastatav või kuidas publik selle vastu võtab. Traditsioonide raamid neid ei kammitse. Kolmanda koha saavutanud Loone Otsa „Libuhunt” üllatas, kui meisterlikult oli oma idee läbi viidud. Sageli väsib kirjutaja originaalset ideed teostades ära, aga siin oli kahe maailma, Kitzbergi „Libahundi”-aja ja tänapäeva ühendamine jõuliselt, sügavate allhoovustega lõpuni viidud. Või näiteks äramärgitud tööde hulgas äratas  imetlust Kaur Riismaa „Tulvavesi vaatama”, puhtalt kirjandusliku, lugemistekstina ülimalt nauditav, kuigi lavastada on seda ilmselt väga raske. Aga, jah, julgus pakkuda lavastamiseks kõrge kirjandusliku kvaliteediga tekste, see soojendas vana kala külma südant.