Nägu ja narratiiv

7 minutit

Sama lugu on elulooga. Kui keegi hakkab oma elust pajatama, siis ta püüab ennast asetada minevikku, kunagisse olukorda, ega pane tähelegi, kuidas see perspektiivist vaatlemine vormib mälestusi, ükskõik kui siiras ja aus ta ka püüab olla. Selleks et teada, kes ma olen, pean ma teadma, kust tulen ja kuhu lähen. Me elame oma elu mitmesuguste lugudena, mis haakuvad teiste inimeste lugudega, ning meie „minagi” ei ole muud kui lugude läbilõige. Meie identiteet ja suhe tegelikkusega kujuneb välja suures  lugude võrgus. Šoti filosoofi Alasdair MacIntyre’i sõnul saavad inimese teod ja sõnad tähenduse ja koguni identsuse alles siis, kui lülituvad suuremasse narratiivi.

See teeb mõistetavaks, miks postsotsialistlikus Eestis on autobiograafiate buum. Iga vähegi enesest lugu pidav avaliku elu tegelane üllitab memuaare või laseb kellelgi teisel endast teose kirjutada. Rahva Raamatu 2008. aasta bestseller nr 1 on Jaan Krossi „Kallid kaasteelised II ”, esikümnesse mahub veel Mari Tarandi „Ajapildi sees. Lapsepõlv Juhaniga” ja muidugi Mihkel Raua „Musta pori  näkku”. Neid ostetakse ja loetakse usinalt. Tahtsin Tallinna linnaraamatukogust laenata Vladimir Beekmani „Alles see oli…”, kuid selgus, et ei saa niipea – kõik nende 23 eksemplari on välja laenutatud.

Memuaarid on kuum kaup. Jüri Mosin on trellide taga kirjutanud 960-leheküljelise eluloo: „See raamat on elust, mis on täis valetamist, varastamist, röövimist, vägistamist, tapmist ja tagaajamist, üleüldist õnnetust ja õudust! Ja põgenemist kõikide eest – sõprade, vaenlaste, mentide ja iseenese eest. Kui keegi jõuab ära hoida kas või üheainsa  valeteo, õnnetuse või kuriteo, mida kõike on see raamat paksult täis, siis loen oma kirjutamise õnnestunuks”. Haipimist on meedias juba alustatud ning ilmselt saab „Eesti kurjategija algus ja lõpp: Juhan Julma elulugu” tuleva aasta müügi esikoha.

Göttingeni pedagoogikateadlane Peter Alheit on põhjalikult uurinud viimaste sajandite autobiograafiaid. Ta näitab, kuidas eluloo nägemine ja esitamine muutub vastavuses ajastuga. Keskajal oli biograafia kuningate, rüütlite ja pühakute privileeg. Trafaretsed sündmused kordusid, põlvest põlve. Metafooriks oli ring ja esitusviis välispidine. Varauusajal tuli muutus: tüüpiline protagonist oli keegi, kes suutis sotsiaalsel redelil ülespoole tõusta. Ringist sai elukaar, kangelase katsumusrohke rännaku faabula. Modernismi ajastul muutub kaar nooleks. Biograafia on inimese sisemise arenemise lugu. Enamik praegu Eestis ilmuvatest elulooraamatutest on modernistlikud või vähemalt hüpped modernismi poole. Postmodernse aja juhtmetafoor on lapitekk (patchwork) või pusle, žanrimalliks videoklipp ning esitusviis  bricolage. Nagu seda on Pierre Bourdieu’ võluv „Visandusi eneseanalüüsiks”. Võib-olla on ka mõni eestlaste elulugudest juba selline, ma ei ole ju kõiki lugenud ega sirvidagi jõudnud – Urrami teavikuotsing „memuaarid” annab 916 nimetust.

Nende loendamatute modernistlike autobiograafiate keskele on vaikselt sugenenud ka kirikuisa Aurelius Augustinuse (358–430 A.D.) „Pihtimuste” teine trükk koos Ilmar Vene suurepärase järelsõnaga „Pihtimus Augustinuse „Pihtimustest””. Autobiograafia on olemuslikult eneseülistus  või eneseõigustus või mõlemad korraga, nagu JeanJacques Rousseau’ „Pihtimused”. Augustinuse raamat on sellise biograafia vastand. Mingit enese õigustamist ega ülistamist seal ei ole, selle asemel tunnistatakse ehk pihitakse, et teose autor jäänukski hukatusse, kui Jumal poleks halastanud. Eluloolisi seiku esitatakse vaid sedavõrd, kuivõrd need illustreerivad ta vaimseid otsinguid.

Augustinuse „Pihtimused” on mehe kõnelus oma Jumalaga. Mõtisklus elu ja inimese saatuse, aja ja kõiksuse üle. „Vooruste Jumal, pööra meid Enda poole, näita oma  palet ja me oleme päästetud. Sest kuhupoole inimese hing ka pöörduks, kõikjal, kui ta jääb Sinust väljapoole, saab talle kinnitudes osaks valu, kuigi ta kinnitub sinust ja enesest väljapoole jäävatele kaunidustele. Nad ilmuvad ja kaovad, ja nähtavale tulles nad justkui hakkavad olema ja kasvavad, et täiustuda, ning täiuslikuks saades nad vananevad ja hävivad; ja mitte kõik ei vanane, kuid kõik hävivad. Niisiis, kui nad ilmuvad ja püüavad olla, siis mida kiiremini nad kasvavad, et olla, seda rohkem nad tõttavad, et mitte olla. Säärane on nende viis. Ainult niipalju oled Sa neile  andnud, sest nad on asjade osad, milledest kõik üheaegselt pole olemas, kuid otsa saades ja järgnedes nad kõik moodustavad kõiksuse, mille osad nad on. Niimoodi saab kõlavate märkide kaudu teoks ka meie kõne. Kõne ei saaks ju tervikuks, kui üks sõna otsa ei lõpeks, kui tema silpide kaik ei hääbuks, et teine saaks järgneda” (4. rmt, X, 15).

Augustinuse suurus, kui seda väljendada ühe lausega, seisneb selles, et ta võttis inimelu täie tõsidusega. Ilmar Vene kõrvutab kaht kirglikku usuvõitlejat – Augustinust ja romantismiajastu esindajat Sören Kierkegaardi. Taani filosoofi  elus oli üksainus suur probleem: kuidas saada usklikuks kristlaseks? Ta oli sunnitud sihi ebamääraseks jätma ja endale sisendama, et minek ongi siht. Augustinus teeleasumisega ei kiirusta, kuna eesmärk püsib alati muutumatuna. Elukäik võib kujuneda milliseks tahes, kuid Jumala olemises pole eksijal ja kõhklejal kunagi kahtlust.

Kui aga eesmärk jääb muutumatuks, siis leitakse viis selle saavutamiseks varem või hiljem. Sihi vankumatus eeldab ka tee, õigemini paljude teede olemasolu. Augustinuse otsingute eripära seisnebki selles, et võimalikest teedest  püüab ta valida kõige õigema. Nooruslikus tuhinas võis ta Jumalast eemalduda, kuid otsustavat tähtsust nondel eksikäikudel ei olnud. Nagu ta ise tunnistab, saatis Jumal teda ka eksituse aegadel ja seepärast ei saanud hilisem „pöördumine” kuidagi ära jääda. Kui see poleks juhtunud Mediolanumi aias, siis kusagil mujal ja mõnes teises olukorras. Määrav pole ju selletaolistel puhkudel mitte ajend, vaid valmidus sellele allumiseks. Igaüks, kes loeb Augustinuse loo läbi pisutki süvenenult, peab endalt tahtmatult küsima: kes siis õieti oli  Augustinus? Ratsionalist või müstik, skeptik või dogmaatik, meelas mees või askeet? Kõik need omadused esinesid autoris läbisegi. Ilmar Vene rõhutab, et just nende esinemine ühes ja samas inimeses põhjustas kõhklust ja kahtlusi, mille ületamise viljaks on ka tema „Confessiones”. Mu meelest teeb see Hippo piiskopi ka väga postmodernseks.

Vist oleks õigem küll öelda: postpostmodernseks. Toon vaid ühe näite: „Ja kui mina ei mõista, mida selle ütlusega tähistad, siis paremad, see tähendab minust arukamad kasutagu seda paremini, vastavalt tarkuse määrale, mida  Sa igaühele neist oled andnud, mu Jumal! Suvatse siiski oma silma all kuulda võtta mu tunnistust, millega Sulle tunnistan, Issand, oma usku, et Sa pole nõnda rääkinud asjatult; ja ma ei jäta ütlemata, mida selle koha lugemine mulle sisendab. See on tõde ja ma ei näe, mis takistaks mul Sinu raamatute kujundlikke ütlusi nõnda mõistmast. Ma ju tean, et aruga üheselt mõistetav saab väljenduda erinevate aineliste sümbolitena; niisamuti saab aruga mitmel viisil mõista seda, mis väljendub ühese ainelise sümboliga, kas või seesama lihtne Jumala ja ligimese armastamine: kui  palju sümboleid, kui arvutult keeli! Ja igas keeles saab seda sõnaliselt väljendada arvutute ütlemisviisidega” (13. rmt, XXIV , 36). Lõpuks üks soov. Et Augustinuse „De civitate Dei” ilmuks eesti keeles, näiteks „Avatud Eesti raamatu” sarjas. Tegemist on Euroopa mõtteajaloo ühe baastekstiga. Ah et ei ole ostjaid? Küllap ikka on. Õhtulehel on 233 000 lugejat, kes ei võta Sirpi kättegi. Sellegipoolest tasub Sirbil ilmuda
, et ka arukal inimesel oleks midagi lugeda.

Jaga

Samal teemal

Jaga
Sirp