Kui Eestis 1990ndate teisel poolel hakkasid levima jutud esimestest firmadest, kus laialdasemalt pakuti võimalust kodus töötada, suhtuti sellesse nii uudishimu kui ka skepsisega. Tasapisi levis selline mudel ka suurematesse firmadesse ja riigiasutustesse ning teatud vabaduse pakkumisele lisandus üha rohkem ka kokkuhoiu teema, sest mitmel pool loobuti igaühele mõeldud töölauast ja jääda võis vaid pisike kapike nagu ujula riietusruumis. Selle tasahilju kulgenud muutuse keeras pea peale pandeemia, mis peale teatud protsesside kiirendamise toob kaasa hulga muutusi eriti just kontoritöötajate elus.

Kuigi kodus töötamine ei ole kaugeltki ainus koroonaajaga kaasnenud muutus, on see üks nähtavamaid. Virtuaalsete töökohtumiste ja äritarkvara platvormi Slack 2020. aasta sügisel tehtud uuringu andmetel soovib tulevikus tavapärasele kontoritööle naasta üksnes 12% kasutajatest ning 72% teha edaspidi nn hübriidtööd ehk siis jaotada tööaega kontori ja kodu vahel. Selle ja paljude teiste uuringute tulemused kinnitavad, et täpselt samamoodi nagu varem maailma kontorielu enam ei jätku. Kas hübriidtöö toob kaasa rohkem vabadust või kohustusi? Tõenäoliselt mõlemat, kuid töö iseloom muutub, mõnes valdkonnas vähem, teises rohkem.

Peale uue nähtuse võõrastamise seostub kaugtöö, kodus töötamise ja hübriidtööga ülemuste ja omanike põhihirm, kas inimesed siis ikka päriselt tööd ka teevad. Optimistlikum küsiks: mis tähtsust on töötamise asukohal, kui töö on korralikult tehtud? Vastus võib erineda sõltuvalt inimesest, tema kodusest keskkonnast, tehnilistest võimalustest, teiste toetusest ja töö iseloomust. Kõige vähem küsimusi tekib sellistel tehnilise töö tegijatel, kes ei pea suure grupi inimestega suhtlema. Nii nagu on viilijaid olnud igas traditsioonilises kontoris, nii on neid ka kaugtöötamise puhul. Eestis on pikad tööle ja koju sõitmise vahemaad pigem erand, kuid riikides, kus kolm tundi igapäevast sõitu on argipäeva lahutamatu osa, tundub ports aega nagu maast leitud. The Economisti uuring (24. XI 2020, „People are working longer hours during the pandemic“) näitab, et suhtlemist eeldavate ametite puhul on tööpäev paljudel hoopis pikem, sest koosolekuid ja kaasnevat infovahetust on lisandunud sedavõrd palju.

Tööaja hägustumine

Tööaeg ja tööaja pikkus on muutunud hägusamateks mõisteteks. Kui traditsioonilises kontoris on sageli mingid piiritlevad tööajad, siis hübriidtöötamisel on teadmatust natuke rohkem. Üsna kiirelt saab tavaliseks, et mõni vajalik tekst, detail, fail või inforaas laekub või tuleb edastada näiteks pühapäeva hilisõhtul, mitte argipäeva üheksa ja viie vahel. Elu ning töötsükkel ei ole enam tööpäev ja puhkepäev, vaid teisipäeva pärastlõuna võib olla laupäeva hommik ning pühapäev võib olla endine kolmapäeva pärastlõuna. Kui panna seesugune nädalavahetuse surma ilming teise konteksti, siis võiks näiteks lapsele jõulude ootamise asemel aasta läbi aeg-ajalt natuke kuuselõhna tuppa pritsida ja ühekaupa piparkooke jagada.

On väidetud, et pideva jupiti puhkamise asemel on taastumiseks vaja aastas ka pikemat puhkuseperioodi. E-postkastide ajastul on siiski võrdlemisi väheks jäänud inimesi, kes puhkuse ajal kuu aega järjest või õhtuti ühtegi töömeili sihilikult ei ava. Kas hübriidtöötaja peaks üritama on töötegemist piirata tööpäevade traditsioonilise tööajaga? Ilmselt sõltub see ka tööst (näiteks, kui see sisaldab teiste inimeste teenindamist jne), aga tundub üsna usutav, et sellest loobumine on enamasti üks hübriidtöö hind: tööandja annab mõnes mõttes vabadust juurde ja võtab teatud mõttes seda teisel kombel ära. Kontoris valveseisangus ei pea seisma või tagumikutunde omaniku meeleheaks tegema, aga tööpäev ei lõpe kell viis ning info liigub ka nädalavahetusel.

Kuigi kaugtöö ja hübriidtöö pole uued mõisted, on tehnilised lahendused teinud paljudele asja kättesaadavamaks. Peale Zoomi ja Teamsi on hulk muid tarkvaralahendusi, et kogu tööks vajalik koju kätte tuua. Kui side ja tööks vajalike materjalide laialijaotamise lahendused on juba praegu suuremal jaol olemas, siis lähitulevikus on oodata sellise töö paremaks planeerimiseks abivahendeid. Kahtlemata on teatud asju lihtsam teha ka kontoris. Näiteks, kui planeerimiseks on vaja paarikümnelt inimeselt eraldi küsida kümnete väikeste asjade kohta, siis võib see olla veebirakenduse või meili kaudu tüütu ja liiga palju aega võtta, pealegi, kui tegu pole koosolekuga, siis võib keegi olla parajasti õues, võrgust väljas või teha mingit kodutööd. Pole küll haruldased juhtumid, kui veebi­koosoleku algusest läheb veerand tundi tehniliste probleemide lahendamisele, kellelegi jookseb laps või kass kaela, keegi on prügi välja viimas ja mõni suudab lõpuni varjata, et tema mikrofon ei töötagi.

Uued võimalused on osale töötajatest piiravad

Kuigi tehnika tundub arenevat tohutu kiirusega, siis ei toimi see samamoodi igal pool. Ettevõtted ja asutused, kes ei suuda pakkuda hübriidtööks kvaliteetset tehnilist tuge, jäävad teistest moraalselt maha. Suuremates firmades võib tekitada tüli, et mõnel osakonnal on võimalik kodus töötada ja teisel mitte. Igal inimesel ei ole kodus piisavalt head arvutiühendust, eraldatud ruumi puudumine ja ka arvutite ning nende kasutajate arv kodus võib põhjustada kõvasti muret. Kui vanemad ja lapsed on kõik kodus kaugõppel ja -tööl, siis ei pruugi ju igaühel olla oma arvutit. Eraldi koormuse toob kaasa koduste tööde jagamine, sest suuremas peres kasvavad lisakohustused märgatavalt, kui kõik on korraga kodus. Kindlasti saab teha hulga uuringuid, kas hübriidtöö koormab rohkem mehi või naisi. Ilmselt on siin oht, et naiste koormus võib kasvada rohkem. Positiivne võib kodutöö mõju olla aga näiteks liikumispuudega inimestele, kuna tarbetut liikumist on vähem ning neil on rohkem võimalusi vajadusel puhata. Hübriidtöö ei ole õigupoolest tehnoloogiline hüpe, nagu seda on auto ABS-pidurid, vaid olemuselt rohkem õiguste ja põhimõtete küsimus. Viiepäevane töönädal on praeguseks umbes sajand vana, 40tunnine töönädal hakkas laiemalt levima XX sajandi keskel. Kuigi näiteks Uus-Meremaal, Jaapanis ja mitmel pool mujal on eksperimenteeritud järgmise sammuna neljapäevase töönädalaga, tundub praegu palju tõenäolisem mingit laadi hübriidmudeli tekkimine.

Kindlasti mõjutab hübriidtöötamine ka psüühikat ja inimestevahelisi suhteid. Esiteks on ootuspärane, et kontoris töötav rakuke (eriti, kui see sisaldab juhtkonda) võib kaugtöötajatest rohkem distantseeruda. Võib-olla ei ole see päris nii dramaatiline kui Moskvast Mongooliasse suursaadikuks määramine, kuid teatud eraldumine isiklikul tasandil ikkagi süveneb, kui inimesed ei viibi koos. On esimesi kokkuvõtteid, kus väidetakse, et rohkem kodus töötavad inimesed on õnnelikumad, kuid arenevad ühtlasi töiselt vähem ning neil on vähem väljavaateid karjääri teha. Teiseks on huvitavad muutused isiksusetüüpide mõttes. Nii nagu on inimesi, kes eelistavad pigem kabinetti või avatud kontorit, nii on ka kaugtööga: mõnele on teiste inimeste suhtlemise kuulamine kohutav vaev, teised võivad ilma selleta kapselduda, kaotada initsiatiivi või langeda isegi depressiooni. Aga milles seisneb kodukontori pääsemine, kui kabinetivaikust hindav inimene satub aktiivse pereelu keskele ega suudagi enam keskenduda? Kui vaja, siis oskab ka eestlane olla hikikomori – Wolt, Bolt, Netflix, Zoom, milleks mulle tõelisus? Laialdane hübriidtöötamine eeldab ka natuke teistmoodi juhtimist, sest töö põhineb varasemast rohkem usaldusel ning üksteise tahtlikku ja tahtmatut kontrollimist on vähem. Meilide ja sõnumite piires suhtlemisel tekib kergesti ka arusaamatusi, sest pole selge, millise varjundiga võivad need olla öeldud. Kergem on ka ära unustada korraks meelde tulnud asju, sest teine inimene pole silma all.

Tööandja valikud: usaldus või ahvatlev kokkuhoid?

Kuna inimeste ootused ja tööandjate meelestus ning võimalused erinevad, on oodata töötingimuste osas kihistumise süvenemist. Need töötajad, kes mingil põhjusel ei saa kodunt kaugtööd teha, tõrjutakse teistest kehvemale positsioonile. Koolides, kus ei suudeta korraldada heal tasemel kaugõpet, saavad õpilased kehvema hariduse. Arvan, et juba mõne aastaga näeb selle tagajärge ka koolide lõpueksamite tulemustes. See kõik on ohtlik märk digitaalsest kihistumisest, millele tuleks kardetavasti pöörata märksa rohkem tähelepanu. Kui tööandja või ülemused ei suuda muutuvas olukorras säilitada teatud süsteemsust, võib töökultuur ja üldine korraldus laiali laguneda. Teatud reeglid on ikkagi vajalikud. Lõppkokkuvõttes on tõesti kõige tähtsam, et töö on tehtud, ning lõputu hulk Zoomi koosolekuid on üksnes piin, kuid tööandja peab ilmselt hoolitsema ka teatud kokkupuutepunktide eest, olgu need asjade seisu kohta kokku­lepitud ajal esitatud aruanded või koosolekud. Suuremate ettevõtmiste esimesed arutelud soovitatakse võimalusel teha silmast silma, mitte veebis ega meili teel. Kui lugeda selleteemalisi artikleid maailma ajakirjanduses, siis üldine meelsus näib kujunevat suunas, et hübriidtöö lähituleviku põhiküsimus on, kas valitakse 2+3 või 3+2 mudel ehk kuidas jagatakse tulevikus (pärast pandeemiat) töönädala päevad kontori ja kodu vahel.

Üks problemaatilisemaid kaugtöö puhul on gruppide koostöö, mis sünnib väljaspool ametlikke koosolekuid. Kuna selline sünergia ei teki enamasti Zoomi sõiduplaani järgi, siis on oluline leida vähem formaalseid suhtlusvorme. Võimalus triiksärgi ja alukate väel koosolekul osaleda on muidugi meelitav, aga väga paljude arvates on videokonverentsi maine väga halb ning sellega kaasneb teatud ebameeldiva kohustuse tunne. Nii on raske sellelt loota vahetut ja sundimatut keskkonda, mis on uute mõtete sünniks viljakas pinnas. Ehk on just see peapõhjus, miks räägitakse ikkagi hübriidtööst, mitte täiesti virtuaalsest kontorist – inimlik kontakt on endiselt eraldi väärtus.

Uuendusmeelsuse lipu all tekib tööandjatel aeg-ajalt ka ahvatlus lihtsalt kulusid kokku hoida. Büroopinna kokkusurumine on viinud selleni, et praeguseks võib näha päris palju pisikeste töölaudade ja muude pindadega kontoreid, mille sisustus meenutab kohati lasteaia- või algkoolimööblit. Muljet süvendab seegi, et mõnikord on kompenseeritud kokkuhoiumeedet erilise värvirohkusega, mis meenutab lugu, kuidas Tiranas anti korraldus võõbata räämas majade fassaad mulje parandamiseks kiiskavalt värviliseks.

Kõik märgid näitavad, et nii nagu suured sõjad mõjutavad alati tehnoloogiat, mõjutab seekordne pandeemia ka tööelu. Lihtsustatult heaks või halvaks lahterdamise asemel tasub pigem nentida, et ajad muutuvad ning nii töötajate kui ka tööandjate poolel tekib täiesti uusi küsimusi. Sugugi mitte kõik töötajad ei saa muutustest ühtmoodi osa ning enamiku kontorid jäävad vähemalt osaliselt alles, sest regulaarsest vahetust suhtlemisest loobumine võib mõjuda halvasti nii ärile kui ka inimestele. On terve rida valdkondi (näiteks koolide koduõpe, netikontserdid vms), kus kaugtöö on pigem üsna kehv ajutine aseaine, tulekahju kustutamine. Peale kasu on hübriidtööl paraku ka omad kaotajad, kes võivad teistest maha jääda või tunda ennast tõrjutuna. Täpselt sama jutt on aga kaasas käinud iga põhimõttelise muudatuse või tehnoloogilise arenguga, olgu tegu ratta, raudtee, elektri, interneti, kumminaise või konserveeritud kassitoiduga. Kui on olemas vajadus ja oskused, siis need ka tulevad.