Suure vihmavarju mudel oli keskne element senises naabruspoliitikas, mille Gruusia sündmused on kahtluse alla seadnud. Meenutagem ajalugu. Algatuse naabruspoliitika loomiseks tegi Euroopa komisjonile 2003. aastal Suurbritannia. Inglaste visioonis oli naabruspoliitika mõeldud hõlmama vaid nelja endist nõukogude liiduvabariiki: Venemaad, Ukrainat, Moldovat ja Valgevenet, Euroopa Liidu üleaedseid. Siis aga vallandus paanika Vahemere araabia maadel, endistes Briti ja Prantsuse koloniaalvaldustes. Araablased nägid Euroopa Liidu idasuunalises toimetamises ohtu rahalisele toetusele, mis nad seni olid harjunud Brüsselist saama. Nii seotigi ida ja lõuna ühtsesse ELi poliitikasse, millega hiljem ühinesid veel LõunaKaukaasia riigid.
Märke vihmavarju lagunemisest ja naabruspoliitika esialgse idee juurde tagasipöördumisest oli muidugi õhus ka enne Gruusia sõda. Prantsusmaa president Nicolas Sarkozy esitles juba möödunud aastal mõtet töötada Vahemere piirkonna jaoks välja uus poliitika, luua Vahemere Liit, mille kohta tänaseks on vastu võetud esimesed ülemkogu ja Euroopa parlamendi resolutsioonid. Tulevikus peaks see asendama senised ELi Vahemere-koostöö vormid: Barcelona protsessi (1995. aastast) ja naabruspoliitika lõunaharu. Ida suunal eksisteerib samuti eelmisest aastast „Musta mere sünergia” (Black Sea Synergy), mille alusel peaks välja arendama Musta mere piirkonna. Käivitamisel on ka „Musta mere euroala” (euregio) ELi piiriülese koostöö programmi INTEREG raames.
Ning lõpuks Eestile geograafiliselt kõige lähedasem, selle aasta mais Rootsi ja Poola poolt esitletud idapartnerluse initsiatiiv, mis ammutab oma ideoloogias paljuski 2007. aastal Saksamaa pakutud EN P-Pluss initsiatiivist. Idapartnerlus on muutumas ELi ametlikuks initsiatiiviks. Seda on nüüdseks kinnitanud ülemkogu Brüsselis ning Euroopa komisjon on teatanud, et plaanib Tšehhi eesistumise ajal 2009. aasta kevadel korraldada Prahas suure idapartnerluse-alase tippkohtumise.
Seega, naabruspoliitika on naasmas oma algallikate juurde. Vihmavari on lagunemas, ida- ja lõunasuund muutumas omaette programmidesse paigutatud naabruspoliitikaks. Kõik kõlab ju ütlemata loogiliselt. On vaid kurb, et selleni jõudmiseks oli Euroopa Liidul vaja Gruusia traagilisi sündmusi. Või ehk vajasid hoopis Vahemere araabia maad nelja aastat mõistmaks, et endiste nõukogude liiduvabariikide tõttu ei jää Vahemere maade rahakott õhemaks? Arvud kõnelevad ju enda eest. Kui lõunasuunal kulutab EL abiks ja toetusteks keskmiselt 20 eurot inimese kohta aastas, siis idasuunal on vastav näitaja 5 eurot. Võidujooksu ELi abirahadele on araablased ukrainlaste, moldovlaste ja kaukaaslaste ees kindlalt võitnud.
Idasuunaline laienemine on ELi naabruspoliitika seisukohalt alati olnud keskne emotsionaalne ja sensitiivne teema. Mõnele ka tabuteema. Ametliku euroretoorika kohaselt ei tähenda naabruspoliitika idapoolsetele partnerriikidele ei liitumislubadust ega ka sellest keeldumist. Uueks mastaapseks idalaienemiseks pole praegu valmis ei paljud ELi liikmesriigid ega ka Ukraina, Moldova ja Gruusia ise, Armeeniast ja Aserbaidžaanist rääkimata. Eurointegratsiooni sisepoliitilised takistused nendes riikides on väga suured. Kultuuriliselt ja ajalooliselt on nende maade poliitiline eliit harjunud eelkõige nautima valitsemise hüvesid, aga mitte vastutama eduka riigiehitamisega kaasnevate kohustuste täitmise eest.
Ja siiski, hoolimata kogu kriitikast, mis on kõlanud naabruspoliitika aadressil, on järgmine suur idasuunaline laienemine selle poliitikaga käivitatud. Laienemise teenäitajateks on saamas Lääne-Balkani riigid. Nende jaoks välja töötatud koostöövormid laiendab euroliit esialgu Ukrainale ja Moldovale, tulevikus ka Lõuna-Kaukaasia riikidele. Ukrainaga on sõlmimisel assotsiatsioonileping, mis sarnaneb Balkani riikidega sõlmituile. Kavas on Kesk-Euroopa vabakaubandustsooni ning ELi energiakoostöö laiendamine Ukrainale ja Moldovale. Euroliit lihtsustab viisarežiimi Ukraina, Moldova ja Gruusiaga. Naabruspoliitika ajaloos on olnud ja on edaspidi ohtralt frustratsiooni ja draamat. Kuid see võib olla tee, mis viib ehk aastaks 2020 vähemalt osa idapoolsete partnerriikide liitumiseni ELiga.
Eelöeldu taustal ei saa paraku unustada naabruspoliitika laiemat konteksti. Naabruspoliitika ei piirdu pelgalt ELi ja tema partnerriikide suhetega, vaid mängu tulevad ka teiste suurjõudude huvid ja ambitsioonid. Suurim ambitsioon on Venemaal. ELi idapoolseid partnerriike peab ta oma mõjusfääri kuuluvaks ning käsitleb naabruspoliitikat kui ELi sissetungi oma tagahoovi. Venemaa seab küsimärgi alla ELi väärtused, seadusandluse, kogu n-ö normatiivse võimu. Ja annab nii muu hulgas signaali ka Vahemere piirkonna autoritaarsetele ja poolautoritaarsetele riikidele, et Euroopa Liidu väärtuste ja nõuetega ei pea leppima ega nendega nõustuma.
Nii ei sunnigi Gruusia sõda ELi ümber kujundama ainuüksi oma naabruspoliitikat. Palju raskem küsimus, millele liit, sealhulgas liikmesriik Eesti, peab tulevikus vastama, on järgmine: mis saab meie väärtustepõhisest välispoliitikast? Kas väärtused tugevdavad või nõrgestavad meie välispoliitilist asendit ja legitiimsust.