1938. aasta 2. märtsi varahommikul oli minu kohver pakitud. Tõttasin sadamasse, et astuda laevale, mis kuulus tookordsele Inglise-Balti laevaseltsile ja mis kandis nime „Balt-Tallinn”, et alustada pikemat reisi Inglismaa kaudu Pariisi, siit Viini, Berliini ja Varssavisse. Saatmas olid minu vanemad ja veel mõned sõbrad. Reisiseltskonda aga kuulusid minu vend Olev ja Ruut Tarmo Draamateatrist, Kaarel Karm ja mina „Estonia” teatrist. Oli küll juba 2. märts, aga ilm oli vilu ja puhus vinge tuul. Seetõttu olid ärasaatmisjutud lühikesed ja neid tuli pidada kusagil laeva siseruumides või vahekäikudes.
See oli minule siis juba teine pikem reis kaugetele randadele. Oli põnev ja meie väikses kambas valitses rõõmus ning uljas meeleolu.
Jälle kaugenes Tallinna siluett, mis mere poolt vaadatuna on ikka kõikide silmi võlunud. Ükskõik, kes nad siis on olnud, kas omad või võõrad. Jäi lõpuks kaugele ka Hiiumaa rand ja „Balt-Tallinn” suundus Kieli kanalisse, lastiks eksportvõi ja peekon ning lisaks veel neli reisijat.
Uudistasime läbisõidul Kieli kanali kaldaid. Oli väga kummaline vaadelda seda elu ja sagimist. Kuna siin oli soojem kui meie mail, nokitseti juba põldudel. Kanalist väljudes, möödudes Elbe jõesuust – tulelaevad Elbe 1 ja Elbe 2. Viimasega oli eelneval ööl õnnetus juhtunud. Torm oli selle kummuli keeranud. Ja tõesti, Põhjameri võttis meid vastu pahurana. Mäletan nagu täna, kuidas Ruut Tarmo seisis reelingu ääres, kaabu sügavasti kõrvadele tõmmatud, ja vaatas väikest Hollandi kalalaeva, mis lainete vahele ära kadus ja siis jälle vahuharjal nähtavale tuli, roolimees ahtris märjas süüdvestris ja kinni seotud. Lõpuks kostis Tarmo sügavamõtteliselt: „Mere elu.”
See polnud enam see peegelsile Põhjameri, kuhu 4 aastat tagasi „Sulevi” pardalt sulpsatasime, et end kuumuses karastada. Thames’i jõesuus aga oli udu. Kuulsas Londoni udus oleksime peaaegu ühe teise laevaga kokku jooksnud, mis end ankrusse oli pannud. Asi oli vist tõsine olnud, sest kapten kirus ankrus seisvaid laevu, mis udusireeni ei anna, vaid kõlistavad aeg-ajalt laevakella. Laev jõudis siiski viimasel hetkel ära pöörata. Kui siis lõpuks Londoni kai ääres seisime, oli jumalakartlik kapten kohe kirikusse läinud.
Kuna hotellis elamine oleks kalliks tulnud ja meil olid kaasas mõningad vastavad soovitused, siis kasutasime neid ja leidsime endale korteri eramajades, nn. pansionides, kus toa juurde kuulus ka hommikueine: traditsiooniline ham and eggs, võisai džemmiga ja tee või kohv.
Elasime kõik ühel tänaval Earls’ Court’is. Mäletan, et Tarmol oli alati raskusi selle nime meelespidamisega. Kord oli ta mingile etendusele üksi läinud, pärast koju jõudes aga aadressi ära unustanud. Sõitis siis niikaua mööda Londonit, kuni äkki tuli see nimi talle jälle meelde. Jõudis sellele tänavale küll, ainult teisest otsast. Majad aga olid seal kõik täpselt ühesugused, mingid inglise tüüpelamud (keskklass). Koputas ühele uksele, mille arvas õige olevat, ja muidugi, kuna oli juba hiline aeg, löödi ta n.-ö. tagurpidi välja. Katsus veel õnne paari järgneva majaga ja jälle sama skandaal. Öö oli vaikne, kui minagi koju jõudsin ja selles öövaikuses teises tänava otsas mingit lärmi kuulsin. Sekka kostis ka nagu eesti keelt. Samas tundsin ära Ruut Tarmo vabaõhuteatri-hääle.
„Ants! Kurat!” pidi ta peaaegu rõõmust nutma hakkama, kui mulle piki Earls’ Court’i vastu kalpsas.
Oli ju selge, et kodus istuda pole mõtet, kui oled juba kord Londonis, kus siin viibimise aeg on ikkagi piiratud ning vaadata on nii palju. Keegi suurte elu- ja reisikogemustega mees hoiatas mind juba Tallinnas. Kuigi me sõidame õpireisile oma erialal, ei maksa liialdada teatrite külastamisega, vaid tuleb hoida silmad lahti ning jälgida elu ja olu igakülgselt. Ja tõesti, meid jätkus igale poole. Nii võis meid leida Briti muuseumis, mille varad on nii arvukad, et neid tuleks uurida eluaeg. Siis kunstivarad, Madame Tussaud’ panoptikum ja palju muud. Peatähelepanu jäi siiski teatrile. Ei kavatse siin enam üksikutest etendustest rääkida, kuna aega on möödunud sellest liiga palju ja nii mõnigi mulje näiks praegu juba petlikuna. Eluajaks jääb aga meelde see, mille inimene viib kaasa üldiselt. Teatava maa eluolu, tema tänavaelu.
Mina olin Inglismaal juba teist korda. Kui esimesel korral külastasin Cardiffit ja Hulli, siis nüüd olin Londonis. Nende vahele võrdlusjooni muidugi ei maksa tõmmata. London on London. Seda tundsin ma ka siis, kui mu tasku veidi kergemaks tehti. Kus ja kuidas see just täpselt sündis, seda oleks ehk seletada osanud inglise taskuvaras, kui oleks tabatud. Aga selleks oligi ta Londoni kooli spetsialist, et temaga seda ei juhtunud. Tänu sellele ebameeldivusele olin ma teatava ajani esimene eestlane, kes on käinud Scotland Yardis. Teine oli Ruut Tarmo. Ta jäi nimelt alla tänavale ootama ja 5 minuti pärast paluti ka teda üles tulla.
See oli kohe pärast seda kahetsusväärset juhtumit. Kui me Tarmoga otse Londoni südames, Piccadillyl, policeman’i ehk Bobbi juurde astusime ja oma loo ära seletasime. Palusime juhatada politseijaoskonda. See viisakas mees viipas veel paar korda liikluse jätkamiseks, jättis oma posti maha ja palus meid kitsasse tänavasse, kus asus siis kuulus Scotland Yard, mida tunnevad kõik Sherlock Holmesi ja Nat Pinkertoni lugenud.
Sherlock Holmes küsitles mind, kes ja kust tulnud, kus ma oma raha kannan. Näitasin oma põuetaskut. „Aga te olete ju Londonis,” ütles seepeale mister Sherlock Holmes. Meie Tarmoga jäime selle külastusega väga rahule, kuigi selle ajend kaunis kulukas oli, eriti mulle. Aga Tarmogi pidi ohvri tooma ja mulle mõni aeg „välja tegema”, kuni mulle Tallinnast raha järele saadeti. Ka nüüd, kus Ruut Tarmot pole enam meie hulgas, tahaksin hea sõnaga mälestada head sõpra, suurepärast inimest ja toredat kolleegi.
Õppisime, nagu kõigest näha, Londonit igakülgselt tundma. Tajusime selgesti tema pulsilööki, nähes tänavail ummistusi tekitavat tõttamist ja rüsinat. Kohtusime inimestega, kui see vähegi võimalik oli. Eks ütle ju inglane: „My home is my castle” ja tema kodu nelja seina vahele pääsemine on raske – eriti lühikese aja vältel.
Üksi reisida on kindlasti igav ja mõnel puhul isegi raske. Neljakesi aga võivad tekkida lahkarvamused, grupp võib jaguneda kaheks. Nii oli ka meiega, kui tekkis küsimus, millal edasi sõita. Lõpuks tuli juhus appi. See juhus oli Tarmo uus ülikond imeilusast riidest, mille me nelja mehega olime avastanud ühe Londoni poe aknal. Riie oli tõesti imeharuldane. Kui aga sellest tellitud ülikonnale järele mindi, selgus, et uus kehakate oli täiesti ebaõnnestunud. Kaarel Karm küsis: „Kas sa tellisid palitu või pintsaku?” See „nässukeeratud” ülikond rikkus meie meeleolu niivõrd, et otsustasime – otsemat teed Pariisi!
On hiiglama tore tunne, kui seljataga on London, rahanatuke on jälle taskus ja ees on Pariis. Seisad parajasti laevukese tekil, mis viib sind Doverist Calais’sse. Mõtled, et näe, siit on isegi üle ujutud. Kõige pikem maa, mis mina olen ujunud, on Leetse rannast üle lahe Laulasmaa randa. Ainult veidikene jäi puudu, tuli paati ronida, vesi oli liiga külm ja kangeks võttis.
Pariisis võtsime kohad sisse minule juba tuttavas hotellis „Hôtel de France” rue d’Antin’il. Oma varasematest kogemustest teadsin, et paremat ega odavamat ei leia. See on meie jaoks hea küll. Pariisis elas noil aegadel palju meie kaasmaalasi – Viiralt, Adamson-Eric. Siin tegi ka Peeter Linzbach oma kujunduse kuulsale filmile „Pariisi katuste all” ja paljudele teistele. Olid siin ka täies loomingujõus Johani ja Liimand. Ka meie ise olime siis teised.
Kaarel Karm nöökis heatahtlikult Tarmo kallal. Ka tema polnud siis veel see Karm, kellele Jago-Tarmo sellise vingerpussi-intriigi valmis keerutab, et Karm-Othello oma Desdemona ära kägistab. See kõik oli alles ees, nag
u oli ees veel palju muud – nii halba kui head.
Mulle meeldis Pariis ja meeldiks ka praegu, kui oleks võimalik sinna sõita. Sellel linnal on midagi sellist, mida teistel pole ega saa kunagi olema, kui toredaks ja uhkeks nad ka ehitataks. Asi ei seisnegi tema välimuses, vaid tema hinguses ja vaimus. Veendusin selles eriti nüüd, kus ma teistkordselt siin viibisin. Ei hooli ma sellest, et Pariisile on armastust avaldanud juba õige paljud enne mind. Kõike, mis ma näen ja tunnen, avastan ainult enda jaoks. Ja see kiindumus ja soojus on mind kord haaranud ning sellisena ta mul meeles püsibki. Nii nagu mõne inimesega – heameel, et ta olemas on.
Mingi rahakursimuutuse tõttu oli siin elu suhteliselt odav, odavam kui eelmisel korral. Võisime endale mõndagi lubada, millest muidu oleks tulnud ära öelda. Kõige peamiseks jäid jälle muidugi teatrid ja nagu ikka ja igal pool – linna minevik, tema muuseumid. Mõndagi olin juba näinud, kuid seda huvitavam oli avastada uut ja senitundmatut. Pariis elas oma tavalist rahulikku elu ja pealiskaudsel vaatlemisel ei olnud märgata ärevust, mis sel ajal juba Euroopas valitses.
Jätkasime oma reisi marsruudi järgi, mis oli Tallinnas kindlaks määratud ja kulges läbi Viini, Berliini, Varssavi – koju. Viinis õnnestus näha omaaja silmapaistvat naisnäitlejat Paula Wesselyd, kuulsat Werner Kraussi ja Berliinis Gustaf Gründgensit ning Paul Wegeneri. Need nimed olid hästi tuntud ka filmide kaudu. Eriti avaldas mulle mõju Gustaf Gründgens Hermann Bahri „Kontserdis” (Draamateatris, Panso lavastuses, kannab see nime „Mees, naine ja kontsert”).
Viin oli juba täielikult fašistlikest jõukudest haaratud. Nädal enne meie siiasaabumist oli toimunud kurikuulus Hitleri „anšluss” – tema sissetung Austriasse. Suurem osa kavas olnud etendusi oli muudetud, teised jäid üldse ära. Tänavail marssisid väeosade ja esseslaste suuremad või väiksemad jõugud. Kauplused, mis kuulusid juudi soost omanikele, olid suletud ja ainult mõni üksik julges pooleliavatud ukse vahelt välja piiluda. Viinlastele sunniti peale hitlerlik tervitus avalikes paikades, nagu kauplused jne. Kohvikutes olid välja pandud plakatid, millelt võis lugeda: Tritts’du hier als Deutscher hinein, muss dein Gruss Heil Hitler sein. Nii see algas ja me kõik teame, kuidas see lõppes.
* * *
Tookord jõudsime õnnelikult koju ja hooaeg läks edasi. Nähtud fašismipiltide järel oli eriti haarav mängida Čapeki „Emas” koos ürgjõulise Liina Reimaniga.
Enne seda, kui sõda meieni jõudis, toimusid Eestimaal pöördelised juunisündmused. Aga esimene nõukogude hooaeg 1940/41 katkes minu jaoks ootamatult.
Ants Eskola mälestusteraamat „Näitleja on ajastu lühikroonika” on ilmunud 1986. aastal (toimetaja Lea Tormis). Mälestused on kirja pandud aastatel 1966 –1974.
