Ilmselt on käesolev XIII Tallinna graafikatriennaal üks ulatuslikumaid, ehk küll ainult selles mõttes, et peamisi väljapanekuid Rotermanni soolalaos ja Kunstihoones ja selle galeriides saadab ridamisi satelliitnäitusi. Nii ei pea ülemäära kurvastama needki kunstnikud, keda ei valitud välja peanäitusele ? nad on leidnud oma tööde tarvis teised eksponeerimise paigad. Sealhulgas ka graafika traditsiooniliste tehnikate viljelejad. Võibolla on need antud triennaaliga seotud vaid kaude, olgu siis ennekõike ühtse ajastatusega. Küll on aga väga tähelepanuväärne, nende paralleelsete sündmuste seas on mitmeid noorte kunstnike kui päris noorte näitusi.
Nendest viimastest olgu nimetatud linnaraamatukogu kui Kullo galerii, kust võib leida lapseohtu olemisele vaatamata väga teravmeelseid töid. Noored kunstnikud, kellel akadeemilised õpingud äsja lõppenud või ka alles käsil, eksponeerivad oma töid okupatsioonimuuseumis ja kunstiakadeemia galeriis. See on Anneli Porri kureeritud triennaali noortenäitus ?You ain?t seen me, right!?. Noor kuraator on maksimalist ? ja seda ta peabki olema ? , kui ta kirjutab kataloogi eessõnas, et ?vaatajal on sellel näitusel äärmiselt aktiivne roll, tema on see, keda kunstnik ähvardab või kellelt nõuab kinnitust ?You ain?t seen me, right?? Ta ei saa jääda passiivseks, kuna on näitusetöödesse algusest peale sisse kodeeritud. Ta peab võtma seisukoha. Tal on sotsiaalne vastutus. Tal on erinevad rollid, milles tööd teda kõnetavad. Nii algab paranoiline skisofreenia?.
Kas seda peaks kuidagi tõsiselt võtma? Ei alga siin skisofreenia! Vaataja ei pea iseenesest midagi. Kui ta tahab, siis võtab seisukoha, kui ei taha, siis ei võta. Ta võib kõikidest eksponeeritud töödest lihtsalt mööda kõndida, ta võib isegi silmad kinni pigistada, kui talle tundub, et tööd on igavad, saamatud. Kui eksponeeritud tööd vaatajat puudutavad, siis võib ta neid põhjalikult uurida ning võib väljendada oma seisukohtigi. Et see sünniks, peavad pingutama nii kunstnik kui kuraator.
Mulle tundus Porri kureeritud näitus oma kirjususes põnevana. Olgugi et eksponeeritud tööd ei ole ühtlaselt väga heal tasemel. Aga eks näituse nimetuski laseb näidata väga laial sisulisel skaalal teostatud kunsti. Siin ongi huvitav Porri arvamus, et ?noored kunstnikud liiguvad üha rohkem tehnikapõhiselt teostuselt ideepõhisele tasandile?. Ja ometi ei saa väita, et see ?ideepõhine tasand? oleks alati sisuliselt või põhjalikult läbi töötatud. On töid, mis ekspluateerivad juba veidi kulunud
teemasid, ilma et suudaksid omalt poolt pakkuda eriti midagi uut, ehkki nimelt nende ?tehnikapõhisele teostusele? ei oleks justkui midagi ette heita. Siiski on ka siin hästi õnnestunud lahendusi: näit. Merike Estna seeria ?Burt?s Adventures? on lisaks oma ideelisele kandvusele ka vaimukas, Minna Hindi selja tagant pildistatud üle keskea inimestega rannastseenid jpt. Muidugi on teisigi ? Kadri Alesmaa, Viljar Kõiv, Anu Vahtra, Kristin Kalamees ?, kelle tööd ei lasknud jääda passiivseks.
Okupatsioonimuuseum on mitmetähenduslik koht. Ometi ei saa ma lahti tundest, et see oleks vähemasti teoreetiliselt olnud sobilik ühe väikese osa suure triennaali ? on ju selle nimi ?Eksiil/Maapagu? ? tööde esitamiseks. Ainuüksi sealses püsiekspositsioonis oleva pika rea küüditatute kohvrite tõttu, mis reaalsete esemetena haakuvad suurepäraselt John Smithi linnaruumi paigutatud betoonkohvritega. (Paar neist oleks võinud asuda ka selle muuseumi ees!) Aga koht kohaks. Küll võib aga ütelda, et noorte kunstnike varjumine oli nii seal kui EKA galeriis hästi märgatav. Kuid kas eristab neid midagi radikaalselt vanematest tegijatest? Kasutavad nad teist keelt, on neil ootamatult uued ja värsked ideed? Vaevalt küll. Pigem näivad nad sulanduvat sujuvaks üleminekuks kuhugi tulevikku.