Jan Rahman, kuidas elavad võro separatistid ja terroristid, lendureid juba koolitate?

Jan Rahman: Ma tiiä-i. Ma ei koolita.

P. J.: Aga vaja olõss koolitada, jah?

Jan R.: Ma ei tunnõq üttegi lendurit, või mis nääq olliq. Terroristõ kah ei tunnõq. Või-olla na elasse kongi muial.

P. J.: Arvada Talinan.

Olavi Ruitlane, kuidas ja kuhu su sisemine kotkas lendab?

Olavi Ruitlane: Ma kannan oma sisemist kotkast täpselt sinna kaasa, kus mul janu on, kust ma midagi saan või kuhu ma midagi jätma pean.

Aapo Ilves: Sisemine kotkas nokib sul maksa.

O. R.: No, nokib maksa, kui vaja on. Mida selle sisemise kotka all mõista? See tekitab mus imeliku tunde, tegelikult pole mul mingit sisemist kotkast. Kotkas, see on mingi kangelasvärk, mida mul ei ole. Ma olen ennast nii täis, sinna ei mahu enam mingi sitane kotkas sisse.

Aapo Ilves, hakkasid vahepeal tõusma juba Euroopa, võib-olla maailma kõige ilusamaks poeediks. Mis sai su teel takistuseks?

Aapo Ilves: Sai midagi või?

Contra: Elo Viiding?

A. I.: Es saaq midägi!

Contra, selle raamatu kohal heljub vana head NAKi vaimu. Mis tast saanud on?

Contra: Eks ta siis heljub.

Kirjanduse Maja toast peksti teid välja või?

Aapo Ilves: Me läksime ise, sest Janika Kronberg hakkas seal krüptis laipu… Pidime ära minema, seal majas ei toimu midagi head. Masendav.

Olavi Ruitlane: NAK pole kuhugi kadunud, inimesed selle ümber toodavad ikka ainult kulda, nagu nad ikka tootnud on. NAK on nagu vähk, onju, ajab siirded üle Eesti. Loodetavasti me oleme selline healoomuline, et keegi välja ravima ei hakka.

Kemoteraapiaga, pikaldaselt ja piinarikkalt? Aitüma!