Vitali Škljarov (43) on ilmselt kõige rahvusvahelisema taustaga vene politoloog, kes on peamiselt töötanud valimiskampaaniate korraldajana USAs, kus ta on osalenud muu hulgas Barack Obama ja Bernie Sandersi kampaaniameeskonnas. Venemaal on ta palju aidanud parlamendivälise opositsiooni poliitikuid valimiskampaaniate korraldamisel, kõige rohkem üht Moskva opositsiooni juhtidest Dmitri Gudkovi.1
2018. aastal juhtis ta Ksenija Sobtšaki2 presidendivalimiste kampaaniat. Samal aastal aitas korraldada Gruusias endise välisministri Grigol Vašadzde presidendikampaaniat, kes lõpuks kaotas valitseva koalitsiooni kandidaadile. Praegu on ta külalislektor Harvardi ülikooli Venemaa ja Euraasia uuringute keskuses.
Škljarov andis intervjuu enne Venemaa presidendi Vladimir Putini algatatud põhiseaduse muutmist, mis annab talle võimaluse jääda võimule ka pärast 2024. aastat, mil lõpeb tema neljas ametiaeg. Praegu kehtiva põhiseaduse järgi peaks see olema tal viimane.
Te olete näinud seestpoolt Venemaa n-ö parlamendivälist opositsiooni ja tunnete hästi selle juhte. Teatavasti suhtub lääne meedia neisse üsna hästi. Kuidas teie neid hindate?
Vene opositsioonist ma palju ei pea, kuigi olen nendega väga palju koos töötanud, sest nad pole eriti koostöövõimelised ja kõik on omavahel tülli läinud. Aleksei Navalnõi3 ise enda eest, Gudkov ise enda eest – igaüks võitleb ainult enda eest. Olen kõigi nendega koostööd teinud ja saan aru, et kui ollakse nii killustunud, niivõrd nõrk, siis on kohustuslik töötada koos. Minu meelest on see vene mentaliteedi iseärasus: venelased on uhked, kas käsi kullas või perse mullas. Aga nii ei saa, ja see on suur probleem.
Kuivõrd teie meelest lisasid eelmise suve sündmused sellele killustunud opositsioonile jõudu ja toetust?
Ivan Golunovi4 juhtum näitas võimudele usalduse kriisi, väärtuste kriisi, kuid ei tohi unustada, et see puudutab Venemaal väga väikest osa rahvast. See ei räägi tegelikult millestki. See ei näita mingit moodi, et võim annab milleski järele. Pigem näitas see, et võim pole veel väga loll. Nad siiski reageerivad ja võtavad ette, see räägib nende endi kasuks. Aga see ei näita, et ühiskonnas tuleb mingeid muutusi. Uskuge mind: muutusi ei tule Venemaal veel väga kaua. Inimesena, kes on väga kaua elanud läänes, aga käib tihti Venemaal, näen seda probleemi teistmoodi (peab silmas Putini pikaaegset võimulpüsimist – J. P.). See on mentaliteedi probleem. Pärast mitut homo soveticus’e põlvkonda ei oska nad (peab silmas tavalist Venemaa elanikku – J. P.) enam teistmoodi mõelda, teistmoodi elada. See on nagu keegi paluks mul tantsida balletti. Mul võib olla ettekujutus, kuidas seda tantsitakse, mulle võidakse seletada, kuidas, aga mul ei tule see välja, sest ma pole sellega koos kasvanud. Need on inimesed, kes ei ole harjunud väga hästi töötama, kes pole harjunud oma elu eest vastutama, pole harjunud mõistlikult riskima, vaid riskivad põhimõttel kas kõik või mitte midagi. See on mentaliteedi probleem. Peab kuluma mitu põlvkonda. Võib-olla noored on juba teistsugused, aga vanemad põlvkonnad … See on nii nagu vananedes hakkavad luud valutama, aga neid ei saa ära lõigata ega saa ka valust lahti. Jah, on ebamugav, aga mitte nii ebamugav, et pole võimalik elada. Ja elataksegi edasi, harjutakse selle pideva ebamugavustundega. Kogu Venemaa elab sellise tundega, aga puudub ettevõtlikkus midagi muuta.
Kui homme juhiks Putini asemel Venemaad keegi teine, mis siis muutuks?
Tuleb arvestada, ja minu meelest on see peamine põhjus (et muutusi ei toimu – J. P.), et Venemaa on füüsiliselt liiga suur riik. See, mis on õnnestunud Poolas, Eestis, Gruusias, tasapisi õnnestub juba isegi Armeenias, on ikkagi tänu sellele, et tegemist on väikeste riikidega. Isegi kui homme asendab Putinit Ivanov või Petrov, siis jätkub ikkagi kõik samamoodi. Liiga paljud on juba harjunud põlvkondade kaupa nii elama. Liiga palju inimesi on harjunud kõiges süüdistama võimu või keda iganes, ainult mitte ennast. Tuleb alustada endast, aga kõigepealt tuleb õppida iseennast armastama ja austama. Venelased arvavad küll, et nemad on mingi kõrgem, äravalitud rahvas, aga see on muidugi soovmõtlemine. Probleemi põhiolemus on selles, mitte selles, et pole häid inimesi või häid ideid. Venemaale võib kohale tuua kõige paremad poliitikud ja visionäärid, võib tuua Adenauereid ja Muske, aga see ei muuda suurt midagi. Venemaa on liiga suur, liiga raske on seda massiivi liikuma panna. See on võimalik, aga selleks tuleks enne teha eri tasanditel suur puhastus. Putinil oli selleks võimalus ja ressurss (presidendiameti – J. P.) alguses, kui tal oli tõesti suur populaarsus ning ka lääs oleks toetanud tema ükskõik milliseid reforme. Nüüdseks on see võimalus möödas. Pärast 2012.–2014. aastat on kõik, enam Venemaal sellist šanssi ei teki (Putini juhtimisel – J. P.). Rubicon on ületatud. Vähemalt mina ei näe – seni kuni ei muutu midagi riiki juhtivate inimeste peas.
Mis sunniks Venemaad muudatusi ette võtma?
Venemaal võimaldavad suured finantsvarud, pikaajalised gaasi-, nafta-, väärismetallide varud veel kaua senisel moel jätkata. Ukrainal kahjuks selliseid võimalusi ei ole ja nad peavad muutuma. Poolal ja Baltimaadel ka ei olnud ja nad pidid muutuma. Venemaal on raha ja varandust, nad võivad lubada endale veel laiselda.
See põlvkond elab ära ja tulevad radikaalsemad inimesed või hakkab see riik tasapisi lagunema. Nagu teame, ei olnud Golunovi vabastamine mingi demokraatia võit. Sellest hoolimata oli see väike, aga õige samm. Selliseid õigeid samme on veel. On vähe räägitud, et 2018. aastal saavutasime Putini-aegsel Venemaal munitsipaalsaadikute valimistel pretsedenditu edu. Venemaal on 24 000 munitsipaliteeti, millest 1500 on Moskvas. Me võitsime seal 267 kohalikus ringkonnas. Venemaa oludes on see vägev! Ilma mingi parteilise toetuseta. Venemaa Ühendatud Demokraatlik Partei Jabloko suutis võita vaid 22 ringkonnas. Tahan uskuda, et valimiste kaudu on võimalik olukorda muuta.
Erinevalt paljudest Vene liberaalidest ei soovi ma oma maale halba, ma ei taha, et majanduses toimuks jälle mingi kollaps. Paljud ju räägivad, et kui lääs seaks Venemaa vastu veelgi tugevamad sanktsioonid, et siis Venemaa mõtleks järele. Ei, nad ei hakka järele mõtlema, selle pärast pole vaja kõvemaid sanktsioone, sest halvem hakkab ainult tavalistel inimestel. Nendel seal (näitab Kremli poole – J. P.) on nagunii kõik korras. Vastupidi: lääs peaks avama piirid, aitama tavalisi venelasi. Kes on ühe korra välismaal käinud ja näinud, kuidas võiks elada, neid juba enam ei muuda. Inimesi, kes on juba korra elanud riigis, kus politsei ei võta altkäemaksu, nagu Gruusias – neid ei ole võimalik enam muuta. Inimesi, kes valivad presidendiks isiku, kellel pole mingit poliitilist tausta, nagu Ukrainas – neid pole enam võimalik muuta. Inimesed on juba nii loodud: kui ollakse proovinud midagi head, siis vaevalt tahetakse enam halvaga leppida.
Kas teie meelest peaks lääs, eriti Euroopa, tulema Venemaa suhtes välja positiivsema strateegiaga? Mõtlema eelkõige tavaliste Venemaa elanike peale?
Minu meelest küll. Ma ei ole mingi Kremli advokaat, aga tuleb mõista, et vaevalt antakse Krimm tagasi niikaua, kuni on elus Putin ja tema põlvkond, kuni on elus nendest järgmine põlvkond. Võib minna mitu põlvkonda, nagu näiteks läks Kuubaga, kelle suhtes olid 50 aastat sanktsioonid, aga siis lõpetati ikkagi ära. Võib-olla tuleb samasugune stsenaarium, s.t väga palju aastaid sanktsioone. See tähendab kõigi närvide krussi keeramist. Venemaa hakkab käituma nii, nagu oleks ta nurka aetud, seega agressiivselt kõigi suhtes, lääs jätkab sanktsioone, kuid mugavalt ta end sellepärast tundma ei hakka. Me oleme üksteist nurka ajanud ning sealt ei osata enam välja tulla.
Samuti ei oska ma ette kujutada, kuidas saaksid Venemaa ja Ukraina omavahel kokku leppida. Venemaal pole Ukrainalt mitte midagi vaja – kuidas saab niimoodi läbirääkimisi pidada? Võib-olla ainult seda, et Ukraina võib aidata Venemaal sanktsioone tühistada, aga seda ma samuti ette ei kujuta, sest iga Ukraina president, kes seda ütleb, on otsekohe poliitiline laip. Me oleme jõudnud sellisesse patiseisu, kust võib välja tulla ainult mingi teise vapustuse kaudu. See võib olla majanduslik, revolutsiooniline või füsioloogiline. Saksamaal õppides kaitsesin 2002. aastal magistritöö järgmistest võimalikest Euroopa Liidu kandidaatriikidest Venemaast, Ukrainast ja Valgevenest. Ma tegin uurimistööd europarlamendis ning seal peeti seda siis tähtsaks teemaks. (Naerab.)
Miks peaks Euroopa Venemaaga läbi käima, kui mentaliteedid on niivõrd erinevad?
Euroopal läheb ilma Venemaata raskeks. Mihheil Saakašvili, kogu minu austuses tema saavutuste vastu, tegi selle vea: ei tohi alahinnata suure riigi võimsust, eriti kui see riik omab tuumarelvastust. Keegi ei taha mingi väikse riigi pärast (peab silmas Gruusiat 2008. aastal – J. P.) probleeme tuumarelva omava suurriigiga, seda pole kellelgi vaja. Ameeriklased hakkavad aga alati ainult oma huvidega arvestama. Ukrainal, nagu ka Gruusial, on väga sügav eksiarvamus, et ameeriklased võivad olla konfliktis Venemaaga nende vahendajad. Gruusia viimastel presidendivalimistel 2018. aasta sügisel oli lausvõltsimist ja me suutsime detailselt näidata kus ja kes nimeliselt seda korraldasid. Tegime sellest briifingud USA saadikule, OSCE-le, teistele (saatkondadele – J. P.), kõik raputasid ainult pead. USA saadik ütles mulle tête-à-tête: „Thbilisist 40 kilomeetri kaugusel seisavad Vene tankid, mis sanktsioonid (oleksid võimalikud – J. P.), mis mõttes ei tunnista valimisi, kellele on seda vaja?“ See on selge. Enam pole võimalik Venemaaga mitte arvestada. Vaata kuidas tahad, Euroopal on Venemaad eluliselt vaja – kas või seesama gaas –, aga Ameerikal ei ole vaja.
Kes peaks siis tegema esimese sammu suhete, õigemini, mingigi usalduse taastamiseks?
Kõik ootavad, kes teeb esimese sammu. Venemaa ei tee esimest sammu väga lihtsalt põhjusel. Esiteks on selline mentaliteet, teiseks pole tal tugevat läbirääkimiste positsiooni, välja arvatud ähvardused. Mida on Venemaal Euroopale pakkuda? Isegi gaasiküsimus on lahendatav, Venemaa eksport on jama, julgeolekut pole vaja, Euroopa on nagunii NATOs. Aga peavalu võib Venemaa tekitada küll, nad võivad endale lubada olla radikaalne. Kui magad madalal, siis sa ei karda kukkuda. Kuni inimelu väärtus on Euroopas palju kõrgem kui siin, siis kardetakse rohkem. Hoolitsetakse rohkem oma inimeste eest, oma valijaskonna eest. Siin on aga inimelu hind traditsiooniliselt olnud madal. Euroopa peab lootma, et Venemaal muutuksid väärtused ja inimelu väärtus hakkab ka siin kasvama: ei saa lihtsalt niisama heast peast ajakirjanikku kinni panna, ei saa lihtsalt niisama kedagi sisse vedada.
Nii et Euroopa peab lootma, et Venemaa ühiskond hakkab muutuma, siis on võimalik rahulikumalt koos elada.
Raske öelda. Väikesi samme on vaja. Vaadake, kõik riigid ei toetanud Venemaa-vastaseid sanktsioone. Iisrael ei ühinenud sanktsioonidega, ei kaotanud viisavabadust, kuigi on USA kõige suurem liitlane ja partner. Saksamaal on palju kahtlejaid sanktsioonide mõttekuses. Ma ei ütle, et sanktsioonid tuleks ära jätta. Aga kui kusagil algab mingi väikegi koostöö, siis võib-olla kasvab sellest tasapisi midagi rohkemat välja. Koostööd ei tohi täielikult lõpetada. Me kõik mäletame Nõukogude Liitu ja raudset eesriiet. See hakkas ju ka tasapisi avanema, kuni langes täielikult maha. Praegu on muidugi usaldust palju vähem kui tollal. Aga nagu öeldakse: sajamiiline teekond algab esimesest sammust.
Kas üks probleem pole selles, et tänapäeval on diplomaatia olemus väga palju muutunud, poliitikute käitumine on väga palju muutunud?
Varem oli konflikte ja probleeme poliitikutel lihtsam lahendada, sest tihti piisas kahepoolsest kohtumisest ja poliitikute omavahelisest kokkuleppest, tänapäeval on iga poliitik kahjuks või õnneks sattunud tehnoloogia arengu, meedia ja sotsiaalvõrgustiku suure rolli tõttu oma reitingu pantvangiks. Üha raskem on tegeleda poliitikaga suletud uste taga, kõik on järjest avatum. Diplomaatia roll väheneb. Valijad nõuavad poliitikutelt üha rohkem, nõuavad probleemide üha kiiremat lahendamist. Kogu maailma poliitikud teevad selle vea, et lubavad need probleemid lahendada. Seetõttu kasvab ka populism. Poliitikud lubavad järjest rohkem seda, mida nad ei suuda täita, ning selle üks tagajärgi on ka see, et poliitikud on hakanud rohkem valetama. Sellega nad ainult süvendavad inimeste pettumust poliitikutes. Siit ka kõikjal valitsev soov uute nägude järele. Poliitikud on muutunud meedia pantvangiks. See on väga suur teema: mis on lahti demokraatiaga?
Jaanus Piirsalu on Postimehe Venemaa korrespondent.
1 Dmitri Gudkov on Venemaa poliitik, endine riigiduuma saadik.
2 Ksenija Sobtšak on Venemaa ajakirjanik ja poliitik.
3 Aleksei Navalnõi on Venemaa poliitik, jurist, ühiskonnategelane ja blogija. Navalnõi on tuntud eelkõige oma korruptsioonivastase tegevuse poolest.
4 Väljaande Meduza ajakirjaniku Ivan Golunovi pidas Moskva politsei kinni möödunud aastal. Teda süüdistati katses müüa suurt kogust narkootilist ainet. Pärast kinnipidamist puhkesid meeleavaldused ning siseministeerium tühistas tema vastu esitatud süüdistused. Samuti palus siseministeerium Putinilt kahe politseikindrali ametist tagandamist.