Eesti Muusikateaduse Seltsi (EMTS) ning Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia (EMTA) muusikateaduse osakonna aasta­raamatul Res Musica täitub tänavu XV tegutsemisaasta. 2009. aastal esimest korda ilmunud aastaraamat on rahvusvahelise kolleegiumiga eelretsenseeritav väljaanne, mis „tahab olla eesti muusika­teadlaste jaoks kõige laiemaks foorumiks, milles avaldatakse artikleid kõigist muusika uurimisega seotud valdkondadest ja võimalikult rahvusvahelise autorkonna poolt“, nagu on sõnastanud kunagine peatoimetaja Urve Lippus esimese numbri eessõnas.* Praegu on välja­ande peatoimetaja muusikateaduse professor Toomas Siitan, kellega vestleme nii Res Musicast kui ka üldisemalt muusika­teaduse käekäigust.

Urve Lippus kirjutas toonases ees­sõnas eesti muusikateadlastest, ent kas saab rääkida ka eesti muusikateadusest?

Suur muutus, mis toimus muusikateaduses 1990. aastate alguses, oli seotud rahvusvahelistumisega ning loomulikult peabki teadus olema rahvusvaheline. See, et me suhtleme maailmaga ja kuulume laiemasse konteksti, on enesestmõistetav. Samal ajal ei tee eestikeelset muusikateadust peale meie mitte keegi. Sealjuures surub teaduse rahastamise süsteem oma bibliomeetriaga vägisi peale inglise keelt. Me peame siin mingisugust balanssi hoidma, sest ei saa omakeelset mõtlemist ja mõistestikku unarusse jätta. Vahel on selle balansi hoidmine probleemne, aga usun, et just Res Musica aitab meil seda eesti aspekti hoida.

EMTA veebisaidil on lause: „Teadustegevus on ülikooliks olemise vundament. Muusikakultuuri kui terviku mõistmine ja mõtestamine algab just muusikateaduse pakutavatest võimalustest.“ Kui tugev see vundament praegu on? Mis seisus on meie teadustegevus?

EMTAs teevad teadust ka interpretatsiooni- ja muusikapedagoogika ning kultuurikorralduse eriala inimesed. Doktoriõppes on kaks suunda: üks on n-ö puhas muusikateadus ja teine loov­uurimuslik suund, nii muusika kui ka teatri valdkonnas, ja see viimane on viimasel ajal väga jõudsalt arenenud. Rangelt võttes ja eriti kõrgharidusseaduse puhul pole vale järeldus, et muusika- ja teatriakadeemia rajaneb teadusel. Aga me reflekteerime ja mõtestame midagi, mis ise on muidugi olulisem kui tema refleksioon. Seepärast ei tahaks ma praktikat teadusest lahutada, vaid rõhutada nende kokkukuuluvust.

Teadustegevus on meil tõesti väga mitmekesine ja eri suunad on kõrgel rahvusvahelisel tasemel. Aga vundamendi juurde kuulub kindlasti hoolitsemine järelkasvu eest ja siin on tõsiseid probleeme. Kui meil on praegugi palju juttu õpetajate järelkasvust, siis teadlaste, eriti humanitaaride järelkasvust me avalikult eriti ei räägi. Arutame õpetajate karjäärimudeli üle, aga vähemalt sama kriitiline on seis noore humanitaari karjäärimudeliga.

Eestis on muusikateadus EMTA, mitte näiteks Tartu ülikooli koosseisus, kus on olemas teatriteadus. Kas see mängib rolli selles, et muusikateaduses ei jõuta sageli akadeemiliseks karjääriks vajaliku doktorikraadini?

See tuleneb meie minevikust ja traditsioonidest ning sellel on palju positiivseid jooni. Näiteks mujal maailmas rohkem levinud ülikooli muusikateaduses on side muusikaga palju nõrgem. Samal ajal on meil vähem seost traditsioonilise ülikooli humanitaariaga, näiteks filosoofia, ajaloo või keeleteadusega. Aga õppimine ja töötamine kõrvuti tipptasemel muusikutega on suur privileeg.

Millist rolli täidab selle kõige taustal Res Musica?

Res Musica on Eesti muusikateaduses ainus kõrgeima klassifikatsiooni väljaanne, ent me avaldame tekste ka teistes samalaadse kvaliteediga kodu- ja välismaistes väljaannetes. Meie muusikateaduse vundamendi kindlustajana on aga Res Musica rolli raske üle hinnata, sest see on meie peamine teaduslik foorum, mis on tuntud ja avatud ka rahvusvaheliselt ning võimaldab laia ideevahetust. Väga hea on ka Res Musica ilmumise range regulaarsus. Ma arvan, et see on terves maailmas üsna haruldane, et oleme viisteist aastat suutnud seda ilma ühegi vääratuseta hoida. Siin on põhilised teened muidugi meie tegevtoimetajal Anu Schaperil. Põhjaliku eelretsenseerimisega teadusajakirjade puhul on selline regulaarsus kriitiliselt oluline, ent samal ajal väga raske hoida.

Res Musica numbrid keskenduvad üldjoontes mõnele konkreetsele muusikateaduse valdkonnale, nagu muusikateooria, muusikalugu, etnomusikoloogia, muusikateater, muusikapsühholoogia ja popmuusika. Kas see kajastab seda, mida meil praegu siin muusikateaduses tehakse ning milline on olukord võrreldes muu maailmaga?

Mainitud valdkonnad on meil tõesti põhilised, neist levimuusika on sinna suhteliselt hiljuti lisandunud. Alguses püüdsime tõesti koostada temaatiliselt võimalikult seotud numbreid, et oma lugejate ringi n-ö rohkem sihtida. Viimastel aastatel on numbrites esindatud pigem kaks või kolm valdkonda. Selline teemade integreeritus on meile samavõrra tähtis.

Meid, muusikateadlasi, on vähe, aga sealjuures on tähelepanuväärne paljude valdkondade tugev esindatus. Kõiki mõeldavaid valdkondi me küll ühtlaselt katta ei suuda ja kõik valdkonnad ei jõua ka võrdselt ametlikult aktsepteeritud uurimisvaldkondade hulka. Näiteks saaks hümnoloogia end Eerik Jõksi tööde toel palju paremini teostada. Muusikasemiootika osas on lootustandvat ka Tartu ülikoolis.

Kuidas on meie muusikateaduses lood interdistsiplinaarsusega?

Võimalused integreerumiseks muusikateaduse sees on väga head, sest töötame samas majas ja peame ühiseid seminare nii erinevate valdkondade tugevate esindajatega. Veel suurem võiks mõttevahetus olla humanitaaria teiste valdkondadega. Muusikateadus ei saa enam ammu eksisteerida suletud süsteemina: muidugi loeme ka teiste valdkondade tekste, laename ideid ja meetodeid. Seesugune integreeritus on tänapäeval hädavajalik.

Kuidas on aga muusikateaduse integreeritusega eri haridusastmetega?

On kahetsusväärne, et keskastme õppeasutustest nagu Muba ja Heino Elleri muusikakool tuleb muusikateaduse erialale viimastel aegadel järelkasvu väga vähe. Oleme üritanud kujundada mudelit, mis poleks jäigalt kinni traditsioonilises teooria- ja ajalooraamistikus, millest ei saa ometi ka loobuda, sest see on õpingute alus. Küsimus, kuidas anda ettevalmistavas astmes aimu tänapäeva teaduse mitmekesisusest, ootab tõesti lahendamist.

Kas meil on ka mingi väär arusaam sellest, mis muusikateadus üldse on?

Meie enda arusaam muusikateadusest on viimaste aastakümnetega väga muutunud. Kuid muusikute ootused muusikateadusele on seotud pigem muusikateaduse endise kuvandiga. Meile heidetakse sageli ette, et me ei kirjuta traditsioonilisi monograafiaid heliloojatest stiilis „elu ja looming“, kuid see pole tänapäeval muusikateaduse fookus. Me ei jäta heliloojaid muidugi sellest fookusest välja, aga püüame nende tegevust reflekteerida varasemast hoopis laiemalt.

Res Musica autorid moodustavad üsna rahvusvahelise seltskonna ning artikleid leiab sealt eesti, inglise ja saksa keeles. Mis toob välismaised autorid üldse meie muusikaelu ja -kultuuri juurde?

Kõigepealt ühised teemad. Näiteks muusikateooria või muusikapsühholoogia puhul rahvuslikke piire peaaegu pole. Aga ka muusikaloo ja etnomusikoloogia valdkonnas on palju kattuvaid teemasid, kus meie huvid on välismaiste uurijatega väga lähedased ja kus me saame kasutada samalaadseid meetodeid. Eri piirkonna pilk samasugusele uurimisobjektile saab üksteist vägagi rikastada. Res Musica levi ei piirdu ka ainult Eestiga, vaid see on kättesaadav paljudes raamatukogudes ning see annab kirjutajale suurema foorumi.

Millised teemad välisteadlasi meie muusikas enim huvitavad?

Üks hea näide on Žanna Pärtlase töö setu mitmehäälsuse vallas, mis huvitab laia ringi etnomusikolooge, kes tegelevad mitmehäälse lauluga. Ka meie muusika­lugu ei saa kujutleda kultuurilises isolatsioonis ja 1990ndate alguses meid algul isegi üllatas Skandinaavia ja Põhja-Euroopa muusikaloolaste elav huvi meie vastu, sest mitte ainult meie ei tahtnud avastada ennast Läänemere ruumi osana, vaid kogu Läänemere ruum tajus, et siin oli üks oluline lakuun, mis oli vaja tervikpilti haarata.

Kui muidu räägitakse palju inglis­keelse teaduse pealetungist, siis muusikateaduses on meil siin Eestis suur mõjutaja olnud saksakeelne muusikahistoriograafia, ehkki saksa traditsioon on muusikateaduses niikuinii põhjapanev. Kus meie muusika­teadus praegu sellel inglise-saksa skaalal paikneb?

Need tendentsid on palju laiemad, sest ingliskeelne muusikateadus hakkas domineerima alles pärast Teist maailma­sõda suuresti Ameerika Ühendriikidesse emigreerunud saksa teadlaste toel. Eestis on need traditsioonid tõesti huvitavalt segunenud ja see võib jällegi olla meie tugevus. 1990ndatel kavatsesime trumbina kasutada oma võrdselt tugevat sidet nii saksa-, inglis- kui ka venekeelse muusikateaduse traditsiooniga ning mõnevõrra oleme seda ka suutnud. Tänapäeval õpivad kahjuks väga vähesed tudengid saksa keele nii korralikult ära, et saaksid lugeda saksakeelseid allikaid, aga ka saksakeelset kirjandust, millest ei saa mitmes valdkonnas üle ega ümber.

Suuremad paradigmamuutused lääne muusikateaduses langevad ajaliselt kokku muusikateaduse institutsionaliseerumisega siin Eestis 1990ndate alguses. Mis on see uus muusikateadus (ingl new musicol­ogy) ning kas see on Eestis juurdunud?

Kindlasti on. 1990ndate algul haarasime nende suundade järele, mis olid parasjagu üsna uued ka mujal maailmas, ja olime neile hästi avatud. Eesti oli teiste Balti riikidega võrreldes väga heas olukorras, sest meil oli parasjagu stardipakul noor põlvkond. Eelkõige Urve Lippus, kes kogu seda protsessi targalt suunas ja kelle tegevus oli seotud Ameerika Ühendriikide ja Soomega. Samuti väga laiade rahvusvaheliste sidemetega Jaan Ross, kes töötas paljudes maades Hollandist USA ja Soomeni. Professuurini jõudnutest veel Mart Humal, kes on rahvusvaheliselt muusika analüüsi vaatepunkte oluliselt mõjutanud, või Kristel Pappel, kes on tihedalt seotud saksa traditsiooniga, mina veel Rootsi ja samuti Saksamaaga. Oma valdkondades on suure haardeni jõudnud Allan Vurma ja noorematest Kerri Kotta. Meil kõigil oli plahvatuslik valmidus haarata uute kogemuste järele.

Ajalooliselt olime rohkem seotud saksa keeleruumi ja traditsiooniga, aga new musicology on olnud ingliskeelse muusikateaduse avastuslik laienemine, seotud põhiliselt eemaldumisega fookusest muusikateoste tekstidele ja heliloojatele ning püüdega laieneda sootsiumi, muusikaelu ja muusika toimemehhanismide uurimisele. Saksakeelses ruumis oli see aga alates Theodor Adornost juba mingil kujul olemas. Kuna meie siin ei olnud ühte süsteemi kapseldunud, siis olime valmis oma mõtlemist erinevate suundadega siduma.

Muusikateaduse üks olulisi küsimusi on analüüsimise ja kontekstualiseerimise ehk miks mitte ka dahlhausilikult stiili- ja struktuuriajaloo vahekord. Ehkki võiks küsida, kas enamik uurijaid on siin mõlemale poole kreenis, paistab rohkem silma vist muusikateadlaste ja muusika praktikute arusaamade erinevus.

Praktiseeriv muusik tegeleb paratamatult muusikaliste tekstidega ning ootab, et muusikateadlane teda samuti toetaks. See hakkab praegu silma näiteks EMTAs areneva loovuurimusliku suuna puhul, kus muusikapraktikutest doktorandid liiguvad sageli just tekstide uurimise poole. See on väga hea, sest neil ongi selleks teravam silm ja sageli ka parem teoreetiline ettevalmistus. Aga n-ö päris muusikateadusele on tõesti saanud olulisemaks kontekstualiseeriv suund.

Suunamuutused algasid meie muusikaloolaste mõtlemises suurel määral just Carl Dahlhausi lugemisega ning tema „Muusikaajaloo alused“ ehk „Grundlagen der Musikgeschichte“ sai tükiks ajaks meie magistri- ja doktoriõppe vundamendiks. See tõi meid välja sellest vanast paradigmast, mida me Nõukogude ajal vahest isegi ei märganud raputada.

Kui tulla tagasi muusikaloo ja metodo­loogia juurde, siis praegu on lõpusirgel Eesti muusikaloo käsitlus, mille üks koostajaid oled ka sina. Mida selles taotletakse ning mille poolest see varasematest ülevaadetest erineb?

Ma tõesti loodan, et saame varsti näha selle esimest köidet, paljude autorite kollektiivset tööd, mille käsitlus ulatub 1918. aastani. Selle ajani peaaegu polegi meie muusikaloos tõelisi stiiliajaloo teemasid – suuri heliloojaid ja nende meistriteoseid. See paradigma muutus hakkab veelgi rohkem mõjutama meie teist köidet.

Suures plaanis tahame keskenduda rohkem muusikalistele oludele: sellele, millises kultuurikeskkonnas muusika­teosed sünnivad ning heliloojad ja interpreedid tegutsevad. See struktuuri­ajalooline suund on meie varasema ajaloo puhul peaaegu et ainuvõimalik. Radikaalne muutus on aga see, et me ei keskendu mitte eesti muusikale, vaid muusikale Eestis, see on Jaan Unduski väljendust kasutades „maiskondlik ajalugu“. Varasemad ajalookäsitlused kipuvad kujutama kõike kultuuris laenatut võõra ja vaenulikuna. Meie arusaam on, et seda, mis on tõeliselt meie, ei oleks saanud sündida ilma kõigi nende kultuuriliste seosteta ning mõjutuste ring, mida peame arvestama, on kaugelt laiem muusikast. See on ka haridus, kirja­keel ja mõtlemissüsteem üleüldse.

Muusika on iseäranis siin Eestis olnud tähtis rahvusliku identiteedi kujundaja. Kui uue muusikaloo ülevaate käsitlusviis pole enam rõhutatult rahvuslik, siis milline on sinu arvates tänapäeval meie kultuuris muusika roll?

Olen endiselt veendunud, et muusikakultuur on meie identiteedi üks alus, aga meie arusaamine oma kultuurilisest identiteedist on pidevas muutumises ega piirdu ainult etnilisega. Ja meie arusaamises käsitleb muusikalugu meie muusikalist teekonda selle muutunud identiteedini.

Nüüd juba nelja aasta eest ilmus eesti keeles Jaan Rossi tõlkes lõpuks (kuri)kuulus Theodor Adorno „Uue muusika filosoofia“. Ehkki pandeemia varjutas seda sündmust, on see nüüd tähelepanu pälvinud muu hulgas ka Res Musica XV numbris, mis on koos professor Rossiga ka Adornole pühendatud. Sina kirjutasid sinna artikli „Mis vaevab Adornot?“. Aga mis vaevab meie muusikateaduse puhul kõige enam sind?

Ma ei tea, kas mind miski vaevab, olen vist selleks liiga uudishimulik. Meid mõjutab praegu kõige rohkem just valdkonna laienemine. Eelmise suure paradigmanihke, new musicology algusest on nüüdseks möödas juba umbes 40 aastat ja me vist pole veel teadvustanud, et muusikateaduses on toimumas uus paradigmanihe. Nüüdki ei saa me enam piirduda 40 aastat valitsenud suundadega, vaid otsime veel suuremat lõimumist teiste humanitaaria aladega. Kui püüame minna oma teemadega aina sügavamale, siis selleks on valdkondade lõimumine ainus tee.

See protsess on praegu hoos üle läänemaailma ning vahel meid tõesti vaevab, et me ei mõista täielikult, kuhu suundume ja kuhu välja tahame jõuda. Distsipliini teisenemine ilmneb isegi institutsioonide nimedes. Näiteks muudeti Berliini Humboldti ülikooli muusikateaduse instituut, üks väga olulisi muusikateaduse keskusi, muusika- ja meediateaduse instituudiks. Midagi samalaadset toimub väiksemas mastaabis ka EMTAs. Nii on meil bakalaureuseastmes nüüd muusikateaduse asemel muusikauuringute ja -korralduse õppekava. See laiendus ei viita enam ajaloo ja teooria traditsioonilistele meetoditele, vaid taotletakse laiemat baasi. Ma loodan, et see reaalsuses ka kujuneb.

Sinu panus meie muusikakultuuri ja muusikateaduse edendamisse on aukartust äratavalt suur. Mis on sinu järgmine samm?

Klišeelik vastus oleks, et loodetavasti on kõige olulisem veel tegemata. Lähivaates on see kindlasti muusikaloo käsitluse lõpuleviimine. See hõlmab teemasid, millest olen koos mitme põlvkonnakaaslasega mõelnud suurema osa oma professionaalsest elust. Ma ise tahaksin kirjutada veel vähemalt ühe sisuka monograafia, kus reflekteerida võimalikult mitmekülgselt ühe helilooja mõttemaailma.

* Res Musica 1 (2009). https://resmusica.ee/res-musica-1-2009/