Ühe BBC uuringu järgi kostab raadiost kõrvale kõige paremini orkestrimuusika. Hea orkestrimuusika vallast tahan esile tõsta itaallase Luca Mosca teose „Viies kontsert” („Quinto Concerto”) sumeda helimaailma ning naabrite helitööd, soome helilooja Lotte Wennakoski „Loor” („Soie”) ja lätlanna Santa Ratniece kammersümfoonia „Rahulik jõgi” („Shant nadi”). Eksootika poolest eristus Taiwani teoste rahvuspillide kõla Lääne-Euroopa kunstmuusika keskkonnas. Kuulatud heliloojaist tuntuim oli Paweł Szymański Poolast sugestiivse ja sakraalse teosega „Phylakterion” häältele ja löökpillidele.

Kõlakesksus oli väga tugev ka mõlemas Eesti teoses. Jüri Reinvere „Maiimpeerium” („The Empire of May”) on ansamblile Resonabilis loodud, ärakandvas võtmes sõna ja heli ühendav ansamblilugu. Liis Viira „Liivaterade raamat” („Book of Sand Grit”, esitajaks Esbjerg Ensemble Kaisa Roose juhatusel) on väike tsükkel kõlahetki tuntavate eesti folkloori elementidega.

Noorte kategoorias oli rostrumil hinnatuim bulgaarlase Peter Kerkelovi (1984) „Katse karjuda” („Attempt at Screaming” ), lihtsate kujundite, sulanduva värvilise kõla ja ägedate klompidega, seesmiselt tugevalt laetud oopus väikesele ansamblile. Kerkelovi teos oli ere näide, kuidas helilooja püüab leida puutepunkte oma ajaga.

Seekordse rostrumi võitja Pedro Ochoa (1968) alustas muusikukarjääri fenomenaalses Argentina indiaani instrumentide ja uue tehnoloogia orkestris, mille muusika aluseks on Andide šamaanide rituaalid ja asteekide ilmutused, iidsete pillide ja elektroonika kooskõlalumm. Ochoa kaasahaaravalt eepilise ja ruumilise teose „Elav maa” („Tierra viva”) loodushäältest inspireeritud muusikas olid ühendatud elektrooniline materjal ja klaver. Pedro Ochoa on eriliselt mitmekesine talent, sest lisaks helilooja-ametile on ta kuulus tangotantsija, tangopedagoog, praktik ja teoreetik.

Rostrumi avaõhtul toimus Stockholmi Itaalia saatkonnas mulluse rostrumi võitja Francesco Filidei loomingu kontsert. Kui Filidei tollast võidulugu „Klouni hüpitav masin” („Macchina per scoppiare Pagliacci”) kandis dramaatiline poliitiline seisukohavõtt, siis ansambli KammeransambelN kontserdiga näitas Filidei oma loomingu mängulist külge. Filidei on vältinud muusikas meloodiat ja harmooniat ning kasutab muusikainstrumente võimalikult tavatul moel. Näiteks pala „Tokaata” esitas autor klaveri kõlakeha sahistades ja patsutades. Kontserdist jäid meelde üsna humoorikad helitrikid, linnuhäälte ja keskkonnahelide illustratsioonid, erinevad viled, kõlakehade puutest ja nokitsemisest tekkivad toonid, väikesed ülemhelipilved ja õhuvõnked.

Lisaks muusika esitlemisele ja esiletõstmisele on rostrum ühtlasi raadiotoimetajate töötuba ja areen, kus olulised aruteluteemad on nüüdismuusika (kõrvaline) koht raadios ja kontsertidel ning kultuuripoliitika. Korraldajamaa Rootsi pakkus meile sissevaateid oma muusikaellu.

Stockholm on meie poolt vaadates Põhjamaade nüüdismuusika keskus, sealjuures hoopis rohkem „välismaa” kui Helsingi, mingis mõttes nagu põhjamaise hea elu ideaalmaailm. Klassikaline muusikakultuur on Rootsis au sees ning Stockholmi uue muusika festivalilt toodud muljed ja uudised on kogu iseseisvusaja mõjutanud Eesti muusikaelu. Rootsi Raadio tutvustas osalejatele sealset muusikamaastikku väga mitmekesiselt: unikaalset Drottningholmi barokkteatrit, sümfooniakontserti raudteejaamas, heliloojate liidu tegemisi, virtuaalkeskkonna Spotify lõputuid võimalusi ning muidugi Rootsi Raadiot. Sealne klassikajaam P2 on ühtlasi ka üks kuningriigi tähtsamaid heliloomingu tellijaid. Põnev oli kuulda, et lähiaastatel pöörab Rootsi Raadio suurt tähelepanu soolisele võrdõiguslikkusele, salvestades hulgaliselt naisheliloojate ja -interpreetide loomingut.

Üks praegusi juhtivaid Rootsi heliloojaid Jesper Nordin (1971) tutvustas avalikul vestlusel rostrumist osavõtjatele oma loomingut ja helilooja olukorda Rootsis: on olemas hästi toimiv loomingustipendiumide süsteem, kuid nüüdismuusikat kõlab kontsertidel väga vähe. Toimuvad vaid esiettekanded, haruharva saab kuulata Rootsi klassikalist muusikat, heliloojate autoriõhtud on haruldus, sõnas Nordin. Pärast Stockholmi uue muusika päevade lõppemist on uue muusika sündmusi nii vähe, et Rootsi heliloojad ei tunne enam üksteise loomingut. Rootsis ei ole Griegi või Sibeliuse mõõtu nimesid, mis tõstaksid heliloomingu fookusesse, iidolid on pigem filmirežissöörid ja ABBA .

Heliloojate liidu esimees Martin Q. Larsson rääkis käsi laiutades, kuidas Rootsi muusikaturul liiguvad astronoomilised summad, muusikabisnis pööritab rohkem raha kui toiduainetetööstus, kuid riiklik dotatsioon heliloomingule on üsna väike. Larsson pani lootusi loomemajandusele, mille keskmes on regionaalsed projektid.

Rostrumil kõlanud teostest on Klassikaraadios uuel hooajal taas eetris sari, kus eesti heliloojad kommenteerivad stuudios, mida selles muusikas tähele panna, kuulata, mõista ja hinnata.