Publikuhuvi selle lavaloo vastu pole vaibunud, Helsingis jäid paljud soovijad ukse taha, veebruaris tuli tükk uuesti mängukavva (9. märtsini üheksa etendust), ka nüüd oli väljamüüdud õhtuid. 2002. a pälvis “Kauge armastus” ühe ihaldatumatest kompositsioonipreemiatest, USA Grawemeyer Award’i. Lavastaja on algusest peale pea kõikjal olnud Peter Sellars, Salzburgis juhatanud Kent Nagano tegi nüüd kontsertettekande Berliinis ja tõi ooperi eelmisel laupäeval väga suure huvi saatel taas üheks õhtuks Pariisi Châtelet’sse.
Pariisis ja algul Helsingis juhatas ka Esa-Pekka Salonen, praegu Helsingis aga Susanna Mälkki, kes ütles, et saanud Salonenilt päranduseks hästi kõlava orkestri. Gerard Mortier on nüüd Pariisi Rahvusooperi ees, ammu juba käsil uued plaanid, valmis uued teosed, proovid käimas ning 30. III sünnib Saariaho teise ooperi “Adriana Mater” maailmaesiettekanne. Ooper on kaudselt seotud sõjasündmustega Balkanil, lavastaja taas P. Sellars, dirigent E.-P. Salonen. Tellijaiks on sedakorda Opéra National de Paris ja Soome Rahvusooper. Ooperis (seitsmes pildis) on neli solisti, koor ja orkester, naisosatäitjaiks Patricia Bardon (Adriana) ja Solveig Kringelborn.
New Yorgi Filharmoonia tellis Kaija Saariaholt ooperi muusikast ka süidi ning selle esiettekanne tuleb Patricia Bardoniga uuel hooajal, juhatab David Robertson. Veel üks suurvorm on Saariahol valminud ja see on Sellarsi tellimus ta festivaliks Mozarti aasta lõpupoolel Viinis. Et Peter Sellars ise lavastab selle Theater an der Wienis (juhatama on kutsutud Susanna Mälkki, kellest saab sügisel Pariisis Ensemble Intercontemporaini peadirigent), võiks “La Passion de Simone” kanda lavalise oratooriumi nimetust (ainestik juudi-prantsuse filosoofi Simone Weili elust). Väärib esiletõstmist, et mõlema ooperi ja “La Passion’i” libreto autor on Pariisis elav liibanoni-prantsuse literaat, Goncourt’i ja Vahemere preemia saanud Amin Maalouf. “La Passion’i” saavad tellijatena veel Londoni Barbican, New Yorgi Lincoln Center ja Los Angelese FO. Ja ameerika ooperitäht sopran Dawn Upshaw, kes oli peaosas “Kauges armastuses”, on Simone osas taas “La Passion’is”.
Nii Sellars kui Salonen on üha tuntumad ka Pariisis: Sellars juba ajast, kui ta Châtelet’ tellimusena tõi sinna John Adamsi lavastatud oratooriumi “El Niño”, Musical America aasta muusikuks 2006 valitud Salonen ning koos temaga ka Sellars said aga eelmise hooaja eest Pariisi Rahvusooperis prantsuse kriitikute sündikaadi parima ooperilavastuse grand prix’ “Palmarès”.
Grame – Musique en Scène
Lyonis aktiivselt tegutsev loominguline muusikakeskus Grame organiseerib oma biennaali 7. – 26. III, keskpunktis on lavamuusika. Niisuguste festivalidega alustas Grame 2000. aastal, kui millenniumiks sündis suursari “Lyon Cité Sonore”. Nüüd avas biennaali lavalugu igihaljal Fausti teemal, Pascal Dusapini esikooper “Faustus, the last night”. Teos on ka Berliini Riigiooperi ja Daniel Barenboimi tellimus ning esietendus seal jaanuaris, lavastaja Peter Mussbach tõi loo nüüd ka Lyoni Rahvusooperisse.
Prantslastest on esil veel Philipp Manoury, kelle kooriooperi “On-Iron” tõi 11. III maailmaesiettekandele Yannis Kokkos (keskne lavastaja ka Ateena suveolümpial), peaesinejaiks kammerkoor Accentus ja solistid Laurence Equilbey käe all. Britt Jonathan Harvey on siin hoopiski balletimuusikaga “At a Cloud Gathering”, koreograafiks Susan Buirge, ning Ballet du Rhin Lucinda Childsi uuslavastustega, mille aluseks on Philip Glassi teose “Dance” ja John Adamsi Kammersümfoonia muusikal.
Claudio Ambrosini toob esmakordselt välja oma melodramma giocoso “Il Canto della Pelle” (“Sex Unlimited”) ning veel autorikava “Concert rencontre”. Autoriõhtu on ka inglanna Rebecca Saundersil, esitajaks ansambel Musikfabrik (Salle Varèse, täna), Nicholas Isherwoodi soolokavas kõlab Mauricio Kageli “Phonophonie”. Uue muusika tuntud tegijaist Lyonis veel Ensemble Orchestral Contemporain (dirigent Zsólt Nagy), Ensemble Contrechamps, Antigone Orchestra, suursündmuseks kindlasti Georges Aperghise uusooperi “Entre Chien et Loup” kaks esietendust (alates 22. III) helilooja enda lavastuses. Lisaks töötoad, avalikud proovid, näitused ja kavad kaasaegse kunsti muuseumis (avaõhtul Lyon Paper Dance) – kõik see on 45 institutsiooni ühistöö, teatavad korraldajad.
“MaerzMusik” Berliinis
“Aktuaalse muusika” festival, kus on käinud ka Olari Elts NYYD Ensemble’i ja eesti muusikaga, algas eile ja kestab 26. märtsini – kuigi “eelõhtuna” toimus juba 4. III Kaija Saariaho “L’Amour de loin” kontsertettekanne (dirigent Kent Nagano, Deutsches Symphonie-Orchester, Rundfunkchor Berlin). Rohkem kui 30 projekti haaravad endasse neli uut lavastust muusikateatris, neli orkestrikontserti, kammerkavu jm rea tellimusteoste esiettekannete ning saksa esmaesitustega kahel peateemal “Interkulturität” ja “Japan und der Westen”.
Eilne avaõhtu “Welt im Quecksilberlicht” tehti hiinlase Cong Su muusikateatriga Gu Chengi luule põhjal, täna aga juba tervelt kolm põneva asja: “Global Interplay” viie mandri noorte heliloojate teostest ISCMi seminari lõpetusena (koostöö World New Music Festival’iga juuliks 2006 Stuttgardis, kus tuleb kavasse ka Helena Tulve teos), festivali kunstnikuna avab pianist Aki Takahashi Jaapani teema, selle järel Peter Eötvösi muusikateater “As I Crossed a Bridge of Dreams” (jaapani õuedaami 1008. aastast pärit päeviku aineil), mis jõuab kevadel ka Schwetzingeni festivalile.
Köitvate kavadena on oodatud John Cage’i suurtsüklist “Song Books” pärit “18 Microtonal Ragas” (esmakordne koguesitus (!), ettekandjaks Amelia Cuni), Aribert Reimanni 70. sünnipäeva kontsert, aga ka või Makiko Nishikaze muusikateater “M. M.” (Maria Magdaleena teemal Johannese evangeeliumist), Ictus Ensemble Brüsselist ja berliinlaste Vox Nostra õhtu St Marienkirches, kus kõlavad kõrvuti Alvin Lucier, Perotinus ja uudisena Carlo Inderheesi “8 Stimmen”.
Mainekatest orkestritest on homme esimesena kohal Berliner Sinfonie-Orchester (dirigent Johannes Kalitzke), tulemas SWR SO Freiburgist (dirigent Sylvain Cambreling). Viimase kava on eriliselt esinduslik: noore leedulase Vykintas Baltakase menuoopuse “Poussla” uus versioon (2006) festivali tellimusena, Messiaeni “Chronochromie” ning Helmut Lachenmanni Tokyole kirjutatud “Schreiben” (2004). Lõppkontserdil esitab Deutsches Symphonie-Orchester Berlin Toru Takemitsu filmimuusikat. Kogu rikkaliku ürituste buketi peakoduks on Haus der Berliner Festspiele.
