Marsruut Tallinn – Moskva – Tallinn tundub olevat ootamatult populaarne, ükskõik millist transpordiliiki kasutada. Vähemalt on see nii aastavahetuse ajal, s.t pileteid pole ei rongile ega lennuaparaadile saada isegi kolm nädalat varem. Ent kui juba võimalus avanes, tuli leida ka sõiduvahend selle teostamiseks ning üsna humoorikas oli alustada sõitu Tallinnast Moskvasse laevaga (!). Niisiis laevaga Helsingisse ja sealt juba rongiga Moskvasse ning ennäe imet – esiteks odavam ja teiseks mugavam.
Moskva on kahtlemata muusikametropol ning valikuid sellest osasaamiseks seinast seina ning žanrist žanrini. Head tuttavad aitasid mind kolmele kontserdile, mille piletihinnad vastasid pakutava sisule ja ainuke koht, kuhu ei aidanud ka tutvus, oli Uue Ooperi (Novaja Opera) ooperijazz Oleg Lundströmi bigbändiga peaosas. 30. ja 31. XII kontsertide puhul vastavalt Vladimir Spivakov Rahvusvahelises Muusikamajas või Juri Bašmet Moskva konservatooriumi Suures saalis sai ainult kulmu kergitada, sest esimesel algasid hinnad 15 000 ja teisel 50 000 rublast. Õnneks olid saalid välja müüdud.
Seevastu oli hästi meeldiv kirevas kontserdimöllus näha palju eesti muusikute afišše: neid mahtus kolme nädala sisse vähemalt viis. Sealsamas muusikamajas alustas aastalõpu kontserte Peeter Saul, Suures teatris juhatas “Pähklipurejat” Arvo Volmer, konservatooriumi Suures saalis dirigeeris Mozarti kava Andres Mustonen, Skrjabini kavaga tuli Moskvasse eesti mees Peterburist, pianist Peeter Laul ja silmapiiril oli jällegi Suures saalis Kristjan Järvi juhatamas Nielseni ja Sibeliuse kava. Huumorisoont tundus olevat ka reklaami kleepijatel, sest kuidas muidu seletada, et päris erinevatel aegadel toimunud kontsertide afišid olid ikka ja alati kõrvuti nagu kaksikud, ühel Peeter Saul ja teisel Peeter Laul.
Minu kolmeõhtune kontsertide rida algas kammerkontserdiga sarjast “Muzõka v osobnjakah”, mida võiks vist tõlkida “Muusika villades”, pigem ehk isegi “…salongides”. Esineti Lev Tolstoi majamuuseumi külalistetoas. Välja oli kuulutatud Uue Trio kontsert ja kavas pidid olema Mozart, Beethoven ja Brahms – parim, mida ühelt klaveritriolt võiks oodata. Kavaleht aga teatas midagi muud: Bach, Boccherini ja Vivaldi. Moskva Uue Trio liikmetest on pianist Olga Makarova ja viiuldaja Dmitri German Gnessinite-nimelise muusikaakadeemia taustaga ja tšellist Aleksei Tolstov on lõpetanud hoopis Moskva pedagoogilise instituudi, aga seal professor Natalia Šahhovskaja tšelloklassi ja pärjatud Mstislav Rostropovitši spetsiaalse stipendiumiga. Kontserdil oli kaastegev flötist Žanna Terehhova ja selle nime võiks hästi meelde jätta.
Tolstoi majamuuseumis torkas silma eelkõige suur ja omapärane kontsertklaver, millist polegi varem näinud. Tähelepanu tõmbas ta pähklipuust korpusega, aga veel enam oma kujuga, s.t kui normaalselt on ju klaver paremalt poolt “taljes”, siis sellel eksemplaril oli kahepoolne “talje”. Uudistades pererahva loal ka tema sisemust, selgus, et tegemist on firma Lichtenthal (St. Peterburg) suure kontsertklaveriga ning tõepoolest need keeled mahtusid sinna korgitserikujulisse korpusesse ja klaviatuur oli kontsertklaveri ulatusega. Herman Lichtenthal on küll Belgia päritolu meister (XIX saj), aga küllap oli tal ka Peterburis töökoda. Häält see pill eriti ei teinud ja ega polnud mõistlik ka liiga katsetada, sest lahke muuseumitädi teatas, et Lev Nikolajevitš ise on ju sellel mänginud.
Kontserdi tarvis oli kasutusel siiski kaasaegne Beckeri kabinetklaver. See oli teine üllatus, sest kavas olid J. S. Bachi kaks triosonaati ja Vivaldi kontsert flöödile, viiulile ja continuo’le ning neid teoseid kuulsin nüüdisaegse klaveriga viimati vist kolm aastakümmet tagasi, kui klavessiine oli üksikuid ja klavessiniste siinpool raudset eesriiet veel vähem. Tuleb siiski tunnistada, et muusikud tulid olukorrast auga välja ja arvata võib, et ka kavavalik oli sõltuvuses klaveri võimalustest, sest kui Mozart oleks sobinud, siis Beethoven ja eriti Brahms oleks sellest salongist väljunud.
Parimad olid aga teosed, kus ei kasutatud klaverit, ja need olid Boccherini Trio B-duur flöödile, viiulile ja tšellole ja nii naljakas kui see ka pole, seaded viiulile ja tšellole Bachi tantsudest “Prantsuse süitidest” c-moll ja G-duur ning “Inglise süidist” a-moll. Tegelikult olid selle kontserdi parimad palad just seaded, sest tänasele kõrvale on klaveri bassi dubleerimine tšelloga liig mis liig. Eredatena jäid siiski meelde just pianist Olga Makarova ja flötist Žanna Terehhova äärmiselt tasakaalukate ansamblistide ja kujundlike muusikutena.
Hiiglaslik sümfooniaorkester
Järgmise õhtu veetsin Tšaikovski-nimelises kontserdisaalis, kus andis kontserdi Moskva Riiklik Akadeemiline Sümfooniaorkester, solistid Natalia Gutman (tšello) ja Svjatoslav Moroz (viiul), juhatas orkestri peadirigent Pavel Kogan. Kui alustada orkestrist, siis on tegemist kollektiiviga, mida omal ajal tunti kui Veronika Dudarova orkestrit. Venemaa seni vist ainus naisdirigent Dudarova juhtis seda orkestrit 29 aastat Kogani tulekuni. Ei mäleta, et Pavel Kogan oleks Eestit külastanud, seepärast temast mõni sõna. Legendaarsete viiulikunstnike Leonid Kogani ja Jelizaveta Gilelsi poja Paveli õpetajaks oli vähemalt sama legendaarne professor Juri Jankelevitš ning 1970. aastal võitis Pavel Kogan (18) Sibeliuse viiuldajate konkursi (õieti jagas esimest preemiat Liana Issakadzega), õppides samal ajal juba professor Leo Ginsburgi juures dirigeerimist Moskva konservatooriumis. Tema karjäär on agaikkagi seotud dirigeerimisega ja nüüd on ta ka ühtlasi Salt Lake City SO esimene külalisdirigent.
Natalia Gutmani nimi ja esituskunst on meile hästi, aga tema viiuldajast poeg Svjatoslav Moroz päris tundmatu. Ta lõpetas Moskva konservatooriumi varalahkunud Oleg Kagani juures ja jätkas Pariisi konservatooriumis professor Gerard Poulet’ juhendamisel. 2000. aastast elab ja töötab USAs, osaleb pea kõigil arvukatel festivalidel, kus emagi, ja asutas nüüd Ameerikas ka oma festivali “Classic on the Mountains”.
Tšaikovski saal (amfiteater) Moskvas on suur, aga see-eest halva akustikaga ning arvatavasti seepärast on Akadeemilise Sümfooniaorkestri koosseis ka hiiglaslik (keelpillid: 9, 8, 7, 6, 5!). Küllap tekib väiksema koosseisuga mängides seal saalis ebaterve vahekord puhkpillidega, sest miski muu ei sunniks esitama Suppé avamängu operetile “Kerge ratsavägi” 70 keelpilliga ja jätkama sama koosseisuga ka Brahmsi Topeltkontserdi saadet. Avamäng kulges mõnusas galopis ja eriti efektne oli viiulite virtuooslik kadents sissejuhatuses. Olen kuulnud Brahmsi Topeltkontserti Gutmaniga korduvalt ja tean selle esituse kõrget taset ükskõik millise partneriga – seekord sain esitusest aimu vaid soololõikudes, kuna 70 keelpilli ei suuda alistada isegi Gutman.
Morozi oli ehk rohkemgi kuulda, sest partii ju kõrges registris ning see, mis kuulda, oli hästi mängitud, kui välja arvata kerge ebalus I osa ekspositsioonis. Seega ebatavaline esitus, kuna teos on ju tegelikult tšellokontsert kaastegeva viiuliga, nüüd, tänu orkestrile, kukkus aga välja vastupidi – küll Joseph Joachim (esiettekande viiuldaja) oleks rõõmustanud.
Järgnenud Dvořáki VI sümfoonia oli aga igatahes super, absoluutselt ideaalne tasakaal sedavõrd raskes akustikas, pealegi on orkestrandid ju meistrid esimesest viimase puldini ja vastupidi.
Kuus kvartetikoosseisu
Aga parim, mida kuulsin, toimus Moskva konservatooriumi Rahmaninovi saalis ja see oli professor Aleksandr Kortšagini kvartetiklassi täismetraažiline kontsert. Kortšagin on meid päris sageli külastanud maailmakuulsa Šostakovitši-nimelise kvarteti koosseisus, keda meil on ovatsioonidega vastu võetud alati. Esines kuus koosseisu ning nelja neist võiks hinnata kui kõrgprofessionaale.
Viimaste pool
t esitati ka huvitav kava, Raveli ja Šostakovitši VIII kvarteti kõrval sai kuulda 17aastase Britteni Rapsoodiat (1929) ja Michael Nymani (1944) Kvartetti nr 3. Britteni Rapsoodia esitas koosseis, kus istus fantastiline vioolamängija Aleksandr Akimov. Kui keegi veel mäletab kuulsa Borodini kvarteti algkoosseisu altisti Dmitri Šebalini, siis Akimovist on kujunemas midagi võrreldavat, ka professor Kortšagin kinnitas minu hinnangut. Sel kontserdil esitatud kava, ka tagasihoidlikumad Haydni ja Mozarti ettekanded, suurepärase akustikaga saal ja meeldivalt rohke ning asjatundlik publik lõpetasid aasta optimistliku meeleoluga.
Juba uuel aastal sundis miski mind kõndima Patriarhi tiigi äärde – meenus “Meistri ja Margarita”-aegne Moskva sürr – ja kui juba kodus Eestis teleka avasin, istusid Patriarhi tiigi ääres pargipingil Berlioz, Woland ja Bezdomnõi ning Annuška oli õli juba maha valanud.
