Muusikali „Once“ ehk „Ükskord“ esietendus 26. I Ugala teatris. Näidendi autor Enda Walsh, muusika ja laulusõnad autorid Glen Hansard ja Markéta Irglová, tõlkijad Liis Aedmaa ja Laura Kalle, laulusõnade tõlkija Andres Noormets, lavastaja Taago Tubin, muusikajuht Peeter Konovalov, bändijuht Andre Maaker, kunstnik Liisa Soolepp, liikumisjuht Raido Mägi, valguskunstnikud Villu Konrad ja Laura Maria Mäits. Osades Priit Võigemast, Laura Kalle, Tarvo Vridolin, Jaanus Mehikas, Maarja Mitt, Sänni Noormets, Margus Vaher, Terje Pennie või Garmen Tabor, Mihkel Kuusk, Karl Kena, Martin Mill, Andre Maaker, Eliisabet Kena või Sonja Aardam.

Raske on kirjutada Ugala uuest muusikalist „Once“ seda muude hiljutiste muusikalilavastustega võrdlemata, ja miks peakski. Ometi tekib võrdlema hakates tunne, justkui kõrvutaks meelevaldselt ja ebaõiglaselt täiesti erinevaid žanreid. Kui igal hooajal tekib suurte teatrite mängukavadesse taas ja taas ühetaoliselt vaatemängulisi ja rahalõhnalisi muusikale, mis küll kohalike lavajõudude innu ja ande najal publiku tähelepanu pälvivad, on sisukaid ja kunstiliselt maitsekaid lavateoseid nende seas harvem kui vaja. Seepärast on Taago Tubina lavastatud Enda Walshi „Once“ puhas nauding. Glen Hansardi ja Markéta Irglová muusika, mis 2007. aastal sai John Carney käe all ootamatult populaarseks filmiks ning 2011. aastal Jim Nicola lavastuses Off-Broadwayle jõudis, on nüüdisaegne ja siiras, punnitatud õnneliku lõputa muinasjutt meie aja kangelastest. Kõige tabavamalt liigitas selle autor ise: „Lõpuks ei olegi see nagu muusikal – pigem nagu lauludega näidend.“ (Guardian 17. III 2013)

Eks neid lauludega näidendeid ole teisigi ning piir muusikali, lauludega näidendi ja elava muusikalise kujundusega draamateose vahel jääb sageli häguseks. Kui võtta lähtekohaks, et muusikaliks liigituvad eelkõige need lauludega näidendid, mille tegelased väljendavad oma tundeid ja mõtteid just muusika kaudu ning mille tegevust kannab edasi muusika, on „Once“ kindlasti muusikal – aktuaalne, varjundirikas ja tänapäeva publikut kõnetav muusikal. Jah, selles on arhetüüpset armastust, takistusi, seiklusi, ootamatuid kaasvõitlejaid ja üllast eesmärki, aga on ka kapitalismi kriitikat, immigratsiooni- ja integratsiooniprobleeme, rahamuret ja globaliseerumise jälgi. Ja kuigi Hansardi-Irglová laulud ei ole teab mis põnevad kunstilised šedöövrid (need kipuvad olema lihtsakoelised ja naiivsed), teeb Ugala trupi esitus selle puuduse tühiseks. Trupp, lava ja draamalik tükk loovad niivõrd veenva terviku, et esimeste laulude vahele ei taipa publik isegi traditsioonilise muusikateatri kohaselt plaksutada: kandvad pausid hoiavad tähelepanu raudselt lool ning keegi ei tihka aplausiga vaikust lõhkuda. Ometi hakkab etenduse edenedes publik aina innukamalt oma poolehoidu näitama ning plaksutab muusikale, aga ka Garmen Tabori ääretult meisterlikule ja musikaalsele pool-tšehhikeelsele monoloogile.

Üks kaalukamaid põhjusi lavastuse „Once“ õnnestumises on tõenäoliselt tõlge – Andres Noormetsa laulutekstid ning Liis Aedmaa ja Laura Kalle proosa­tekst. Veidi veider kompliment, aga see tõlge ei kõla nagu tõlge. See kõlab ühtaegu loomulikult ja poeetiliselt, nagu üks hea lavatekst peabki, mitte nagu laen, mida on pidevalt vaja mõttes tagasi tõlkida. Isegi tšehhi aktsendiga inglise keel on tõlgitud taibukalt vaimukaks sõnamänguks, mis saab lakoonilise keele­vahetuse asemel leidlikuks mänguvahendiks. Selle kõige taustal on tõlkimata pealkiri küll ebaloogiline ja tekib küsimus, miks tüki tõlkimise õigus pealkirjani ei ulatunud. Veidi kahju, sest andekad tõlkijad leidnuks kindlasti sellelegi tabava eestinduse.

Kogu lavastusest – nii loost, lavast kui ka esitusest – õhkub põhjaeuroopalikku minimalismi ja melanhooliat, introvertset romantikat ja ettevaatlikku lootus(etus)t. Liisa Soolepa esmapilgul staatiline ja neutraalne stuudiolik lava muundub koos valguskujundusega (Villu Konrad ja Laura Maria Mäits) kord õhuliseks ja maagiliseks, kord väikeseks ja umbseks ning arvestades, et laval on vaid toolid, pillid ja plaadiriiul, on see tõesti esmaklassiline teatritrikk. Polegi vaja importida mingit võõrast tulevärki, sest saab ka lihtsamalt. Kirev ja kulukas kujundus oleks ääretult kahepalgeline ajal, mil teatritel on raha vähe ja inimesed ühiskonnas pettunud, eriti tüki puhul, mis näitab kultuurirahastuse kibedat ja iroonilist äri. Veel enam – sellist suurepärast näitlejate ansamblit suurte dekoratsioonide ja värviliste kostüümidega varjutada oleks labaselt ebaaus.

Peaaegu kõikides esietenduse-eelsetes meediakajastustes jääb kõlama imetlus, et näitlejad ise mängivad pille. Tõepoolest oli trupi muusikaline esitus imetlusväärne (muusikajuht Peeter Konovalov, bändijuht Andre Maaker) ja hurmavalt sujuv, aga tegelikult on see imetlus veidi eksitav. Enamik eesti lavainimesi on uskumatult mitmekülgsed ja musikaalsed ning häbematult vähe lavastajaid julgeb nende vähetuntud oskustesse panustada. Et Taago Tubin on just selle muusikali just nende näitlejatega just Ugalas lavale toonud, näitab, millise läbitunnetatud stiili ja sünergia võib saavutada, kui lavastaja tunneb ja usaldab oma truppi. Kontrast Ugala lavastuse „Once“ ja lääne suurte muusikalilavade vaatemängu vahel on tohutu, kuid selle stiilipuhtus ja otsekohesus annavad lootust neile, kes olid ehk juba muusikalidele käega löömas.

Ugala „Once“ on läbini ansamblitükk. Kui John Carney filmiversioonis olidki fookuses kaks peategelast ja nende omavaheline muusika, siis laval on trupp võrdsem. Kõik on koos ja omavahel põimunud. Priit Võigemast ja Laura Kalle kannavad põhimeloodiat, kuid mitte kuidagi ei toimiks see lavastus vaid ühe paari loona. Tarvo Vridolin ja Jaanus Mehikas kui vastandlik duett, Margus Vaher ja Garmen Tabor kui vanemlik põhitoon, Maarja Mitt, Mihkel Kuusk, Karl Kena ja Martin Mill kui pöörased kõrvalteemad ning Sänni Noormetsa esimene viiul – kuidas saaks ühes harmoonilises ansamblis kedagi eriliselt esile tõsta? Nad on algusest lõpuni koos, pillide häälestamisest suurimate muusikaliste numbriteni, nii ise mängides kui ka partnereid vaikselt kuulates – lakkamatult laval, katkematult kohal. Selles pühendunud koos olemises on midagi väga vahetut, sümpaatset ja nakatavat.

Kui kogu eelnev jutt tundus mõõdutundetu kiidulauluna, siis nii oligi plaanitud. Muidugi on ka selles lavastuses omad kohmakused ja küsitavused, eriti algmaterjali sentimentaalsuse ja naiivsuse tõttu, aga see ei ole praegu enam oluline, sest toimiva terviku üle on tõesti hea meel. Eks osa süüst lasub mitmel viimasel muusikalilavastusel, mida on olnud õnn(etus) näha – rõõm kunstilise väärtusega muusikalavastuse üle on suur. Ja kuna olen teiste puhul korduvalt kirjutanud põsemikrofonide needusest, siis pakkus „Once“ ka ses osas leevendust: Ugala helimeister Viljar Rosin tegi imet ja esietenduse heli jõudis kuulajani veatult. Järelikult saab küll, kui tahta.

Muidugi on lõpuks kõik maitse asi: on neid, kellele meeldibki ülevoolav vaatemäng, ja on neid, kes eelistavad hillitsetud vihjelisust. On isegi neid, kes vaatavad mõlemat, olenevalt päevast. Iva on selles, et võiks olla valikuvõimalus. Muusikal on rikas žanr, mis ei vääri kuidagi halvustavat mainet, mis sellele vahel külge kleepub. Kindlasti leidub inimesi, kellele muusikali „Once“ muusika on liiga banaalne ja lihtne, et teatrikülastust isegi kaaluda, ja neid, kes eelistavadki laval näha muinasjutte, millel ei ole seost tänapäevaga. Aga sellepärast ongi meil ju teatreid nii palju. Happy end’iga muinasjutud ei ole enam aktuaalsed ja nüüdisaegne küünilisus ei luba enam uskuda armastuse maailma päästvasse maagiasse, aga kontakt lava ja saali, näitleja ja instrumendi, inimese ja muusika vahel võib mõne õhtu päästa. Lavastaja Taago Tubin ütles, et „oma südamikus on „Once“ lugu rõõmu uuesti ülesleidmisest muusika loomise kaudu. [—] Kui inimesed saavad siit inspiratsiooni, et oma rõõmu ja armastust väljendada, või mõtteid selleks, mida nad tahaksid oma elus teha või muuta, siis on see lugu oma töö teinud.“ Ma arvan, et vähemalt soov pilli õppida tekib küll.