Sarja „Impro-tuli“ kontsert 10. I Kloostri Aidas: Jaak Sikk (klaver) ja Fredrik Brandstorp Olsen (saksofon, Norra).
Pianist ja improvisaator Jaak Sikk algatas mullu kontserdisarja „Impro-tuli“, mille idee on lasta kord kuus „improtules põleda” eesti improviseerijatel koos ühe või mitme improviseerijaga välismaalt. Sarja kolmandal kontserdil 10. jaanuaril olid publiku ees selle kunstiline juht Jaak Sikk ise koos norra saksofonisti Fredrik Brandstorp Olseniga. Kolmas tegija laval oli arvutiprogramm Anna. Kavalehel oli kirjas „Anna Strikes (laul), kosmopoliit”, aga laval posti otsas naise pilt ja mikrofongi. Tema hääl jõudis kuulajaini arvutist, kõlarite kaudu.
Küsimusi sel kontserdil tekkis nii mõnigi. Esiteks, kas tegemist on siis duo või trioga? Kuigi esinejad ise tahtsid ilmselgelt suhtuda arvutiprogrammi kui kolmandasse ansambli liikmesse, tundus lahendus mulle küsitav. Kontserdi ülesehitus nägi välja nii, et Anna rääkis ning tema „käsu peale” mängiti duolugu, misjärel Anna jälle rääkis ja talle „vastati“ järgmise looga. Need tekstid olid esinejad ise kokku pannud ja lasid siis neil iseendid juhtida. Ingliskeelsed tekstid olid üldiselt arusaadavad, aga kui publiku hulgas oli neid, kes inglise keelt nii hästi ei valda, võis arusaamine olla siiski keeruline (kavalehel võinuksid ehk tõlkedki olla). Ja arvutiprogrammi kohta oleksin samuti tahtnud lugeda. Arvan, et kuulajana on hea miskit teada saada. Isegi kui oli eesmärk kujutada midagi teisiti, kui see tegelikult on, oleks kuulajale põnev teada mõlemat aspekti.
Kontserti võis mõista isegi läbimõeldud muusikalise lavastusena, millel selge areng ja dramaturgia. Lugudel olid pealkirjad (ingliskeelsed), mis tulenesid Anna ühiskonna- ja inimesekriitilisest jutust. Duo mängis põnevaid lühikesi karakteerseid lugusid. Muusikud kuulasid teineteist suurepäraselt ja liikusid ühes suunas, muusika voolas, haaras ja üllatas. Mängisin mõttega, et kuidas oleks muusika arenenud, kui nad oleksid teineteisest muusikaliselt eemaldunud ja lasknud juhtuda millelgi kontrastsel, selmet olla alati nii suurepäraselt samas hingamises.
Vabaimprovisatsiooni vahel kardetakse. Ei teata ehk, mida oodata. Tundub, justkui ei kõnetaks ei muusika ega idee üleüldiseltki. Julgen arvata, et see kontsert andis vastupidise efekti. Oli tulevärki, ilusaid harmooniaid ja meloodiaid, näpuotsaga tavapäratuid mänguvõtteid ja selgeid kulminatsioone. Samuti on kloostriait hea akustika ning mõnusa õhkkonnaga koht, kus veeta muusikaline laupäeva pärastlõuna.