Mingis mõttes on tore tõdeda, et hakkame jõudma ajajärku, kus muusikatööstuses on asjad justkui paika loksunud ja isegi üks väike pandeemiake ei kõiguta meid enam piisavalt. Koroonast paistab kõigil olema kopp ees, kuigi üks tervise- ja turvalisusteemaline vestlusring peeti Tallinn Music Week’il maha küll.
Peale tavapärase enese- ja üksteisekiituse, koostöö- ja kultuuridiplomaatia teemade jms keskenduti TMW konverentsil tänavu arusaadavalt palju live-muusika korraldamisele ja klubikultuurile. EV 30 puhul oli palju ka nostalgilist tagasivaadet muutustele Eesti ühiskonnas, muusikatööstuses ja klubikultuuris.
Ühelt poolt leidub tegelasi, kes kaovad 1990ndate anarhiale mõeldes sügavale nostalgiamaailma, teiselt poolt on lõbus tõdeda, et Eestis on peale kasvanud uus muusikatööstuses sebijate põlvkond. Siinses muusikatööstuses peab see tähtsaks teetähiseks laulukirjutajate laagrite algust (2016, enne seda muusikatööstuses tegutsejaid nimetati MacGyveriteks), mitte näiteks TMWd, kus üldse algas siinse muusikatööstuse süstemaatiline omavaheline ja muidugi ka rahvusvaheline suhtlus. Selleta poleks saanud olla ka toda laagrit, sest polnud Music Estoniat, kes midagi sellist regulaarselt korraldanuks. TMW toimib seega üsna edukalt ajastute ja ka mõttemaailmade sillana.
Koroonaaeg ja klubidele seatud alkoholimüügipiirangud on andnud suurepärase põhjuse rääkida sellest, miks on vaja muusikat ja kontserte, väljaskäimist, pidusid, seltskonda. Samuti sellest, millised on ealised ja sotsiaalsed erinevused, kas nende vastu tuleb ja saab võidelda, kas ühiskonna üheülbastamine on lahendus või oht.
Elamuslik oli näiteks Kristjan Pordi ettekanne, kus ta arutles selle üle, kuidas muusika meid liigutab ja liikuma paneb ning mis meie närvisüsteemis ja organismis juhtub, kui ütleme, et miski tekitab hea tunde või rõõmustab-kurvastab.
Niisiis on jõutud selleni, milline on muusika mõju ja miks on inimestel muusikat vaja. Tuntakse huvi, miks on vaja muusikat kuulata koos ühes ruumis ning milliseid keemilisi reaktsioone muusika nautimine ja muusika rütmis liikumine põhjustab. Siinkohal tahan rõhutada, et kindlasti saab teaduslikult tõestada, et eri muusika kuulamine mõjutab eri inimesi isemoodi. Kui ühele mõjub rahustavalt või hoopis ergutavalt klassikaline muusika, siis teisele mõni muu muusikastiil, ühele on sobiv suhtluskeskkond džässmuusikaga, teisele klassikalise muusikaga, kolmandale rokkmuusikaga, neljandale klubimuusikaga. Mõte on ikkagi selles, et igaühele leidub sobivat muusikat, mõnele isegi mitmesugust.
Eestis ei ole mõistmine ja teistsuguse sallimine kahjuks kuigi üldine. Nõnda ei mõisteta eriti ka teistsugust muusikakultuuri, inimesi, kelle muusikaline keskkond ja muusikaline vajadus juhtub olema teistsugune. Näiteks noored tahavad olla osa mingist liikumisest, luua ise, olla loovas keskkonnas, kust saada uusi ideid.
Eks ole inimene tõesti sotsiaalne loom (miks muidu annaks sel nädalal nii palju jutuainet asjaolu, et üks ühismeediaplatvorm paar tundi ei töötanud). Ja vist ka kõik voogedastusplatvormid (TMW-l esitleti ka värsket Eestis loodud kasutajakeskse maksumudeliga voogedastusplatvormi Fairmus) on varem või hiljem arendanud välja moodused, kuidas oma muusikamaitset sõprade-tuttavatega võrrelda. See aitab leida uut muusikat, kuid ikka mõnusas tuttavas mullis, mitte liiga kaugel oma senistest lemmikutest.
Praegu on moekas rääkida, et kõigil peab ühiskonnas olema oma safe space, kuigi väikestesse turvalistesse mullikestesse kapseldumises peitub ka oht, et kaob igasugune üksteisemõistmine eri kultuurivoolude, põlvkondade ja teiste ühiskonnarühmade vahel. Enam ei mõisteta üksteist ja seda raskem on pidada keerulisi arutelusid, mis on ometi tähtsad.
Kuidas luua kõigile turvaline olemine, katkestamata seejuures ühiskonna sidusust? Mina vastust ei tea, aga küsimus jääb kummitama.