Kui Elleri klaveriprelüüdid leidsid veel 1958. aastal hindamist kui ajutised ja mööduvad ?formalistlik-modernsed tendentsid? helilooja loomingus, siis sellest aspektist tänapäeval naeruväärne hinnang, aga teoste levikul kammitsana jalus. Vähemalt esitatud neli prelüüdi on teada olevalt ainult (!) Vardo Rumesseni repertuaaris ning tema salvestuses on Eller teeninud hinnangu: ?See… on kohustuslik igaühele, kes jälgib kahekümnenda sajandi klaverimuusika arengut.? (Michael Gill, The Morning Journal (USA) 1998). Tendentslikku positiivsust ei tohiks küll ei ühe ega teise arvustaja arvamuse mõjutajana kaasnemas olla.
Kes kunagi on esitanud täismõõdus kontsertkava miniatuuridest, peaks teadma, millist süvenemist ja kontsentreeritust see nõuab. Vardo Rumessen teatavasti selliseid probleeme ei pelga, pigem püstitab ja naudib nende lahendamist. Samavõrra aukartustäratav on ta veendunud eneseusk ja sellest tulenev esitusmaagia. Skrjabini prelüüdilooming ja Elleri miniatuurid eriti ei ole need teosed, mida kuuldes me äratundvalt kõik noogutame, kuid Rumesseni sugestiivses esituses leiab kinnitust Paul Hindemithi tuntud fraas, kui ta nimetab muusikat mälestuste avastamise kunstiks. Rumesseni sugestiivsus ei ole poos, vaid baseerub kontseptsioonil, mis väga üheselt kuulajale selgeks tehakse, ning selle väärtuseks on eelkõige hästi viimistletud kõla ja vormiraamistuse reljeefsus. Pianisti kõlaline suutlikkus on sellisel tasemel, et hetkega sunnib unustama lossi kabinetklaveri piiratud võimalused. Elleri karged ja filosoofiliselt arutlevad tekstid kujunesid soliidseks avanguks Skrjabini müstilisele poeesiateele, tema arengus selgelt maailmapildilt viimaste oopuste kaduvusse.
Ma ei saa eputada Vardo Rumesseni interpretatsioonikunsti suure asjatundmisega, kuid pean ütlema, et Chopini romantilist poeesiat sellises kvaliteedis ausalt öeldes ei oodanud. Ei pea ju lisama, et üllatus oli ääretult meeldiv avastus ning selline siiralt romantiline avanemine hiilgavaks puändiks igast aspektist meisterlikule kammeresseede esitusele. Selle kirjatüki pealkiri on laenatud Rumessenilt. Nii pealkirjastas ta oma artikli Aleksandr Skrjabinist 1972. aasta Õhtulehes (!). Artikli autor on kolmekümne kahe aasta jooksul kujunenud tähelepanuväärselt maagiliseks muusikuks.
