Konverents „Muusika ja inimeseks olemine“ 5. ja 6. veebruaril Heino Elleri nimelises Tartu muusikakoolis.
Konverentsil „Muusika ja inimeseks olemine“ oli väga põnev ettekannete sektsioon muusika ja aju-uuringute seoste teemadel. Tõepoolest, muusikaõpingute puhul oleme ju õppinud looma ja analüüsima kõike muusikalist, mis asub meist väljaspool. Aga meie tegevuse olulise tööriista ehk aju tundmine ja teadvustamine ei ole varem muusikaõppes tähelepanu all olnud. Nii andis see valdkondade piire ületav sündmus palju mõtteainet ja tõi äratundmisrõõmu.
Aju toimimist ja teadvuse teket katab endiselt saladuseloor. Pole ju teada, kas aju on teadvuse lõppjaam. (Ise usun õrnalt, aga kindlalt, et peale aju toimimise on veel surematu hing, mis teeb ajuga koostööd.) Siiski on aju selles elus, mida peame elama, kindlasti fundamentaalse tähtsusega ja peamine vaimne töövahend.
Teadvuse- ja ajuteadlane Jaan Aru tõi esile, et teadlastel on veel palju vastamata küsimusi. Näiteks ei defineeri aju-uurijad fenomeni „teadvus“, sest pole teada, mis see on. Ka ei saa teadus lahendatuks lugeda küsimust, milleks nähakse und. See-eest aga saime Aru ettekandest teada, miks me magame: uni on hind, mida maksame aju plastilisuse eest. Mul on pooleli ansambel Triskele loominguprotsessi etnograafiline uurimus, kus olen täheldanud, et unustamine on selles väga oluline komponent. Loomingus teeme valikuid väga suure materjali hulgast. Kui me ei suudaks liigset unustada, oleks kunstilooming võimatu. Küllap siin on seos ajuprotsessidega.
Jaan Aru tõi esile, et paljud ajuprotsessid on teadvustamata ja seda ka pillimängus. On põnev edasi mõelda ja jälgida, kuidas suuname muusika mängimisel oma teadvust eri tasandite vahel laveerides. Näiteks olen tänu muusikaõpingutele saanud oskuse nautida rikast harmooniat ja bassiliini barokkmuusikas, sinna juurde kooskõla retoorilise väljendusrikkusega – see on puhas õnn. Jaan Aru tõi välja veel ühe põhjuse, miks muusika pakub rõõmu: ajule meeldivad mustrid. Põnev!
Soome aju-uurija Minna Huotilaineni ettekanne „Kuidas mõjutab muusika inimaju“ oli niivõrd sisukas ja veenev, et tahaksin näha selle tervikuna Eestis avaldamist. Näiteks leidis Huotilainen uuringutele toetudes, et õpetamise filosoofiat tuleks muuta mitmes aspektis, kus traditsioonidest on saanud meile kammitsad. Meenub, kuidas ma oma pojale ikka enne eelkooli meelde tuletasin, et tunni ajal tuleb istuda, mitte seista ega liigutada, sest see on õpetaja suhtes ebaviisakas. Selgub, et liikumine soodustab õppimist ja laps tegi vaistlikult seda, mis on talle parim. Kui mu tütar kuulas õppimise ajal muusikat, siis keelasin teda (sest ma ise ei saaks ilmaski muusika kuulamise ajal millessegi süveneda), aga on selgunud, et on palju inimesi, kellel muusika kuulamine aitab tõepoolest keskenduda.
Huvitav oli teada saada eksperimentidest, millega näidati, et pärast muusikatundi käituvad lapsed mängutoas sotsiaalsemalt. On uurijaid, kes näevad muusika ülesannet selles, et inimesed oleksid koos, ühel nõul ja töötaksid ühiste eesmärkide nimel. (Eks juba Platongi märkas sama.) On uurijaid, kes usuvad, et põhjuseks on aju peegelneuronite süsteem: inimesed sünkroniseerivad end kogukonnaks ja muusika on siin abiks.
Põhjaliku muusikuharidusega meditsiinidoktor Eckart Altenmüller Hannoverist rääkis, kuidas saab aidata muusikaõppijaid, kes on endale harjutamisega liiga teinud. Ta andis põhjendatud nõu, kuidas vältida nn muusikute krampi, muu hulgas rõhutades, et õpingutes tuleb vältida perfektsionismi: muusikasse tuleks suhtuda kui emotsionaalsesse kommunikatsioonivormi. Abiks on muusikaõpingute varane alustamine. Tubina saalis oli väga palju muusikaõpetajaid. Seda loengut kuulates tundsin end taas väikese tüdrukuna, kes on viidud lasteaiast klaveritundi. Nägin taas, et õpetaja on seesmiselt pinges, kui mu väike sõrm ei kuula kuidagi sõna. Mõistsin alles nüüd, et õpetajal oli õigus: lõdvestunud kätehoidu nõudes andis ta mulle midagi eluks olulist kaasa. Kuigi see läks valusalt. Siiski oleks õpetaja võinud mul lubada natuke end muusika rütmis kiigutada – liikumatuse nõue pole kuidagi põhjendatud.
Altenmüller soovitas harjutamise ajal märgata, millal jõuab kätte võimete piir: tuleks õppida end tundma, sest iga töö tegemisel saabub koht, millest algab allakäik. Mõistlik on olla enesest teadlik ja vältida väsimust. Usun, et see on väärt nõuanne kõikidele vaimse töö tegijatele.
Neuroloog Pille Taba ettekanne andis meile ülevaate mitmest muusikategemist või kuulamist kaasanud eksperimendist, üks põnevam kui teine. Kõlama jäi idee, et muusika aktiveerib aju tegevust niivõrd põneval ja mitmekesisel moel, et muusikat saab edukalt kasutada vaimse võimekuse stimuleerimisel, kusjuures nii tervete kui ka tõsise ajukahjustusega inimeste puhul.
Muusika mõistatuslikkus ei kao ka aju-uurijate töös. Põnev oli Pille Taba vahendusel teada saada nn Mozarti efektist. Ta rääkis eksperimendist, millega näidati, et millegipärast aktiveerib Mozarti muusika (klaverisonaat K 448) ajukoore bioelektrilist aktiivsust, samasugust mõju aga ei avalda Beethoveni muusika (klaveripala „Elisele“). Raadio muusikatoimetajana ja inimesena tundub see mulle pisut ootuspärane. Kui ootasin oma esimest titat, siis tema reageeris alati Mozarti muusikale ja hakkas kõhus trampima (ka siis, kui ma ise teadlikult muusikat ei kuulanud, vaid see lihtsalt kostis kusagilt). Mõistatuseks jääb, miks. Ja nii vist peabki olema – elu on üks suur müsteerium. Konverents oli seekord ääretult inspireeriv.