Eesti Filharmoonia Kammerkoor jäi sellest sügisest küll ametliku peadirigendita (Daniel Reuss võtab selle positsiooni üle alles järgmisest hooajast), ent sarjas „Dirigentide paraad” esinenud dirigendid nagu Paul Hillier, Tõnu Kaljuste ja Olari Elts ilmselt kommentaare ei vaja. Kes EFK kontsertidel käinud, neile on tõenäoliselt meelde jäänud ka Frieder Berniuse (Saksamaa) ja Peter Dijkstra (Holland) nimi.
Ka ei pidanud peatselt lõppeval aastal pettuma Erkki-Sven Tüüri loomingu austajad – toimus ju 1. VI Tüüri ooperi „Wallenberg” esietendus Eestis. Tõsi, lavastamisega tekkisid pärast kurikuulsaid aprillisündmusi mõnesugused probleemid, kuna lavastaja Dmitri Bertman ei saanud Venemaa asjameeste survel Eestisse sõita ning viimases hädas sai teoks koguni midagi online-lavastamisega sarnast. Kuid lavalaudadele see ooper jõudis, ja ütlematagi selge, et hästi jõudis. Ent läheme nüüd Tüüri muusika esitustega edasi: selle aasta esimesel poolel sai kuulda ka Tüüri VI sümfoonia esiettekannet (9. V Põhjamaade Sümfooniaorkester Anu Tali juhatusel) ja Tüüri Klaverikontserdi Eesti esiettekannet (koosseisus ERSO-Larcher-Elts 23. II).
Festivale korraldatakse meil, nagu ikka, stabiilselt ja palju (tänavu küll ärajäänud Tubina festivali võrra vähem). Ning üks meeldejäävamaid sündmusi festivali maastikul oli kindlasti Honeggeri oratooriumi „Jeanne d’Arc tuleriidal” esitus suvisel Birgitta festivalil. Sügisesel NYYD-festivalil mõjus üks festivali heliloojatest, Salvatore Sciarrino nimelt, oma loominguga ehk pisut irriteerivalt ja veidralt, kuid see on juba minu maitseprobleem. Ja need on vaid mõned nopped meie kontserdi- ja festivali(m)elust.
Kuid ega muusikaelu koosne vaid kontsertidest ja festivalidest – muusikaelu eeldab teadupärast ka kvaliteetset muusikaharidust. Ning siin peaks pimedalegi selge olema, et meil on selles vallas veel „ajutisi probleeme”. See, kuivõrd „ajutistest” kitsaskohtadest on saanud juba „püsivad”, selgus maikuus EMTAs korraldatud Eesti muusikahariduse foorumil ning mingil määral ka sügise hakul konverentsil, kus vaagiti muusikaõpikute ja nende kirjastamise probleeme. Vaat need on küsimused, mis korduvad aastast aastasse. Ja lahendust neile ei saagi leida, kui: 1) ei töötata lõpuks välja uut üldhariduskoolide õppekava, 2) ei saada aru, et üks muusikatund nädalas on olematu suurus, 3) kui ei hakata väärtustama muusikaõpikute autorite tööd. Ja väga palju muud veel, mis tuleks selgeks rääkida-vaielda, et muusikahariduse „nokk kinni, saba lahti” olukorrast kuhugi edasi liikuda. Aga lõppeval aastal on sellega vähemalt algust tehtud, nii et olukord pole ehk lootusetu.
Probleemid tulevad ja lähevad, paraku juhtub nii ka inimestega. Tänavu on vikatimees muusikute seas päris kurja tööd teinud: maailmanimega muusikutest on jäädavalt lahkunud Mstislav Rostropovitš, Luciano Pavarotti, Karlheinz Stockhausen, Joe Zawinul ja Ike Turner. Eestis aga on löödud hingekella Heiki Kalausele, Lilian Semperile ja Eesti Muusika Infokeskuse juhile, muusikateadlasele Kaja Irjasele…
