Täiesti ametlikult muuseumisõbraks tituleerituna teeb muuseumides toimuva märkamine ja auhindamine mul meele rõõmsaks. Muuseumiroti konkursil kandideeris sel aastal 93 näitust, sestap on kohe kahju, et kõik pikka paid ei saanud.
Kuigi saladuskatet hoiti viimse hetkeni, võis siiski mõne auhinna ette ennustada. Mida arvata sellest, et näiteks paari kuu või aasta vanune töö võistleb Maire Männiku skulptuuride (kohati lausa haprast kipsist kujude) pikaajalise taastamisega? Muidugi läks konserveerimise auhind Kumusse. Kes näitusele sattus, see koges tõesti mõjusat abstraktsionismi koos pariisliku vaimsusega.
Muuseumiarenduse osas oli ka Haapsalu linnuses toimuvale midagi raske vastu panna. Linnusega võrreldavad kindluslikud vanurhooned on aasta lõpus uuesti uksed avanud Paks Margareeta, kus saab näha justkui õhus lendavat laeva – koget, ning kevade poole avatav Padise klooster, kuhu olen juba jõudnud nina sisse pista. Teisalt tahan märkida, et alati ei pea võitja olema kõige suurem ja rikkam, ka murumunadele võiks jääda võimalus auhinnatud saada. Rahvuskehandi kontekstis on ju Palamuse muuseumi uus tulemine moodsa arhitektuuri, interaktiivse kooli ning kuraasikama Oskar Lutsu maailmana silmapaistev. Ka oli mööda Eestit ringi veerenud sõjamuuseumi soomusrong nr 7 Wabadus vaimukas ettevõtmine ning hea näide, kuidas mägi heatahtlikult Muhamedi ehk siis vaataja ise üles otsis. Wabadus sai eriauhinna ning Palamuse O. Lutsu kihelkonnamuuseum muuseumikogu arendaja (mida iganes see tähendab) tiitli.
Parima püsinäituse ja suure Muuseumiroti võitja – Eesti arhitektuurimuuseumi väljapaneku „Uuri ruumi“ – suhtes on mul vastandlikud tunded. Püüan ka ise seminarides tähelepanu pöörata ruumitunnetusele ja -mõjule, aga ometi pean küsima, kas lapsi saab suunata sellesarnaseid tähelepanekuid tegema näiteks mõnes n-ö päriskohas – batuudil karates, torust alla lastes, kuhugi pugedes või ronides.
Parima ajutise näituse tiitli pälvis Tartu kunstimuuseumi kunstikoolilikkust rõhutava esteetikaga näitus „Pallas 100. Kunstikool ja kultus“ ning kõrvalprojekt „Pallaslased Eesti kodudest“. Just see ripats (kuraatorid Hanna-Liis Kont ja Annegret Kriisa) oli eriti huvipakkuv – väheste, kuid vahvate tööde abil avanes terve maailm, jutustati, kuidas pilte hangiti, kus need rippusid, mis nende omanikest edasi sai. Oli nii romantikat kui traagikat, aga ka lihtsalt ilu.
Kurioosumiks pean Tallinna linnamuuseumi Kalamaja muuseumi ettevalmistamise protsessi, mis pärjati kogukonna sõbra tiitliga. Herbert Johansoni funkvillas varem tegutsenud lastemuuseum oli hubane ja tegus, kuid millegipärast otsustati hoopis püüda kasvava hipsterkonna hääli. Mudilastel on küll Kadriorus ajaloohõnguline lastemuuseum Miiamilla, kuid otsus Põhja-Tallinnas suunda muuta argumenteeritud ei tundu, sest linna eluolu ja lugu näeb ju praegugi vanalinnas Vene tänavas. Rahastamine ja ilmselt ka ideede väljatöötamine on olnud raske ja sügisel avatama pidanud muuseum pole seda nägugi, et töö peagi lõpeks. Kuigi jah, vanavara ja mälestuste kogumises on jakobhurdalikku vaimu!
Muuseumihariduse finalistid olid väga erinevad. Võitjaks osutus Vabamu pere e-giid, kuid selle kõrval konkureeris näiteks tervishoiumuuseumi seksuaalhariduse arendusprojekt. Ilmselt on žüriil keeruline hinnata, kumb on siis parem, kas mõni uus nuti-pluti-disain või inimene kui haridusvedur, nagu näiteks mõne väikemuuseumi karismaatiline töötaja-käsitöömeister või, minu suured lemmikud, vabaõhumuuseumis taluelanikke, koolipreilisid ja poemamsleid kehastavad tegelased.
Teadusüritustest tõsteti esile Saaremaa muuseumi korraldatud konverents „Mässu kaudu vabasse riiki: 100 aastat 1919. aasta Saaremaa mässust“, kus vastuolulisi ajaloosündmusi avaramas kontekstis mõtestati. Teadustrükistest sai preemia klassiku klassika tõlgendus: Mai Levini „Johann Köler“ (EKM).
Ilmselt võib alati küsida „kas me sellist muuseumi tahtsimegi?“, nagu seda teeb praegu Rael Artel parajalt provokatiivse näitusega Narva kunstigaleriis. Ning vastus on ikka: ei, muidugi mitte. Täiuslikkust pole lihtsalt olemas.
