On loodusmuuseumgi oma algusaegadest peale nii hariduse, keskkonna kui kultuuri haldusala piirimail kiikunud ja ikka võimu valikule vastavalt on teda kord siia-, kord sinnapoole sokutatud. Loodetavasti jääb püsima praegune, keskkonnaministeeriumi haldusala, mis tegelikult on sobivaim sarnaste eesmärkide ja tegevussuundade tõttu. Muuseumiaasta lõpuks on kahjuks selgeks saanud, et loodusmuuseumi uue maja ehitusplaanid on masu tõttu maetud ja jäävad paremaid aegu ootama. Kahju, aga mõistetav, rahapada leidmata on raske toimetada. Kas aga keskkonnaharidusele järgmisteks aastateks projektipõhiselt plaanitud sajad miljonid euroraha juppideks jagatuna ka ootuspärase tulemuse annavad, seda näitab aeg. Loodusmuuseumid on maailmas ühed kõige populaarsemad muuseumid. Kas need erinevad teistest muuseumidest millegi poolest põhimõtteliselt? Eelkõige on seal hoolikalt tallel loodusteaduslikud kogud, mis on tähtsad looduse mitmekesisuse säilitamise pärast, järeltulevatele põlvkondadele kogutud geneetilisest informatsioonist rääkimata. Loodusmuuseumi teine, ilmselt nähtavam osa, on loodushariduse pool. Eestis on praegu veel ehedat loodust ja sügavat metsa, kauneid randu ja rabaradasid. Seepärast ei üllata ühe vabahinge repliik, et parem on loodusesse minna kui mingite topiste vahel aega veeta.
Kui palju on neid tegelikke minejaid, kes puhkepäeva hommikul perega kaubanduskeskuse retke asemel seljakoti pakivad? Kui palju on nendest minejatest neid, kes matkarajal kohatud taimede ja loomade näol äratundmis- ja jällenägemisrõõmu kogevad? Need, kes oskavad leida loomade jälgi ja teavad, et karud ja hundid ei varitse põõsas, halvad mõtted peas, et igal linnul on oma keel ja taimel oma paik, need on ka mujal elus rajaleidjad, kes oskavad näha maailma avaramalt, paremini mõista ja vastavalt sellele ka tegutseda. Inimeste väärtushinnangute ja tarbimisharjumuste muutmiseks ning mõistlikuks ja jätkusuutlikust ressursikasutusest arusaamiseks ei piisa vaid kooliprogrammist. Selleks tuleb, nii varases eas kui võimalik, kasutada kõiki loodushuvi tekitamise võimalusi. Tahan siinkohal hea meelega seada väikese võrdusmärgi huvi ja hariduse vahele.
Pole kahtlust, et loodusmuuseum võiks olla loodushariduse andmiseks suurepärane paik, kus on olemas nii baas kui spetsialistid, rääkimata muuseumipedagoogidest. Võime ju unistada heast ja ühtlasest kooliharidusest, kahjuks ei jätku aga mitte igale poole karismaatilisi õpetajaid ja häid loodusetundjaid. Vähe sellest, küsitlused on näidanud, et bioloogiatunnid on koolis ühed igavamad. Kas sellisel juhul saab kindel olla, et tulevase kodaniku-otsustaja südametunnistus ärkab õigel hetkel, kui küsimuse all on mõistlik ressursikasutus, keskkonna taluvuspiir või saaste vähendamise küsimused? Nii nagu kultuur ei arene tühjas ruumis, vaid on tihedas seoses poliitiliste, majanduslike ja sotsiaalsete teguritega, nii on ka teadmistega looduse ja keskkonna kohta. Ei teki huvi ja mõistmist seal, kus nägema, kuulma ja vaatama ei õpetata, kus lapse maailmapilt kujuneb vaid arvuti- ja teleriekraani ees istudes. Seal saab küll kerge vaevaga teadmisi, kahjuks mitte alati armastust.
Suured keskkonnaharidusprojektid ja määrused, säästva arengu kontseptsioonid ja tähtsate inimeste nõupidamised – kas need head mõtted, mis kabinettides läbi mõeldakse ja siis ka seaduseks vormitakse, ka tegelikult laste ja noorteni jõuavad, on küsitav. Kui lasteaia- või kooliõpetajal endal puudub looduse kuulamise ja vaatamise haridus, kirgastatus, mis huvituma paneb, ei teki seda ka lastes. Projektid, mis kaunitest sõnadest ja ettenähtud fraasidest tulvil, saavad tänu nutikale projektikirjutajale rahastuse, mis võimaldab kindlasti kena ajaviitmise, mille sisuline kasutegur ja õpitud tarkus ei pruugi aga olla kuigi märkimisväärne. Seetõttu on muuseumidel – ükskõik mis suunalistel – oma kindel koht igas kultuuriruumis. Mida sisukam ja parem on väljapanek, mida huvitavam ja mitmekesisem on tegevus, seda laiem on inimeste hulk, kellele harivat meelelahutust pakkuda. Nii nagu arstiks ega inseneriks ei sobi igaüks, nii on ka muuseumitöötaja amet eriline – see nõuab ühtaegu nii uurimiskui jagamisoskust. Küsimusele, kas olen nii vana, et muuseumitööle lähen, vastaksin nüüd, mõned aastad hiljem, veendunud kahjutundega, et varem selle ameti peale mõelda ei osanud.
On see eelarvamus, ühiskonna hoiak, lihtsalt teadmatus, mis kuvab mõtteis muuseumi kui üht tolmust vanade asjade hoiuruumi. Ja kui siis lasteaialaste seast kostub etteheitev lause, et küll need siin muuseumis on ikka palju loomi ära tapnud, tekib endalgi hirm teadmatuse suuruse ees. Muud laste ütlemised villa- ja puuvillalammaste, meie tüüpiliste metsaasukate tiigrite ja sebrade kohta või lihtsalt üllatus, kui arvatav ninasarvik metsseaks osutub, toovad küll esialgu muige näole, kuid seejärel panevad kurvalt mõtlema, kui vähe meie lapsed tegelikult loodusest teavad. Huvi tekib selle vastu, mida tunned, millega oled kokku puutunud ja millega tekib mingi side või teadmine: olgu see taim või loom, muusika või muinasjutt. Igast muuseumisse toodud lapsest ei saa loodusteadlast või ajaloolast, rahvakultuuri uurijat või kunstnikku, aga tal peaks tekkima uudishimu ja huvi ning oskus näha ja ära tunda elu mitmekesisust ja imet. Ärme teeme muuseumidest ahhaa-keskusi, kus kogu avastamisrõõm kulgeb läbi kiire arvutiklahvide klõbina, jäägu muuseumidesse see ehedus, mis on kogusse kuuluval asjal endal. Vaatlusoskus, meeled, taju ja teadmised tekitavad huvi, huvist sünnib arusaamine ja sellest tõusevad omakorda küsimused – igaühele neis ei ole vastust, kuid selliste küsimuste sisu on hoopis teistsugune, hoopis tõsisem.
Mõeldes lõppeval muuseumiaastal loodusmuuseumile, jõuan ikka ja jälle nukralt selleni, et ei ole õnnestunud muuseumi baasil seni Tallinnas puuduvat keskkonnahariduskeskust luua. Põhiline on ju olemas: ühe katuse alla on koondatud loodusteaduslikud kogud ja teadurid koos muuseumipedagoogidega. Puudu on küll kohast ja ruumist, seevastu aga jagub endiselt head tahet ja lootuski pole kadunud. Seda enam, et aegamööda on meie muuseumimaastik ju uuenenud: meil on Kumu, ERMi ja vabaõhumuuseumi külastuskeskuse plaanid … Olgu üks riik nii väike kui tahes, üks hea ja sisukas Eesti loodust tutvustav muuseum kui loodushariduskeskus kuluks ära nii enda harimiseks kui ka külalistele näitamiseks. Ei ole loodusharidus ju mitte ainult haridus, vaid tänases maailmas lausa eluküsimus …