Omariikluse taastamise järel oleks asjade loogilise käiguna seega pidanud saabuma mälestiste ja muu vana ning väärtusliku kaitse ja hooldamine täiesti uuel tasemel. Kirjutati seadus, loodi amet. Kuid oodatud kvaliteedihüpet siiski ei tulnud. Pigem kippus muinsuskaitse taas marginaliseeruma. Võim ja raha nihkusid ainelise kultuuri väärtuste platvormilt mujale ning sammhaaval tekkis muinsuskaitsele hoopis  progressi pidurdaja ning otse vargamäeliku kiusuajaja maine. Peaksime siiski eeldama, et peaaegu kõik need (eraisikud, tulundus- ja mittetulundusühingud, omavalitsused, riik), kellele praegu langeb omaniku, peremehe vastutus aarete säilimise eest, ning kõik need, kes järelevalvaja või pealtvaatajana asja juures seisavad, tegutsevad tõugatuna  headest kavatsustest.

Kuritegevus ei ole ju elunorm kultuuriväärtuste vallas. Kuid ometi on asjaosalised suutnud tekitada arvestatava hulga omavahelisi lahkarvamusi ja hõõrumisi, mis loomulikult takistab endale poliitilisel väljal tähtsa osa tagasisaamist. Aasta tagasi kokku kutsutud Eesti muinsuskaitse ümarlaua üks ülesandeid on ka pingelõdvendus. Kui see ka tänaseks  veel laitmatult õnnestunud pole, siis vähemasti ühes on kindlasti edu – muinsuskaitsest, kultuurimälestistest tahetakse jälle rohkem rääkida ja kirjutada. Seda on näiteks tunda ka Sirbi toimetusele tekkinud meeldiva ja positiivse kaastöösurve kujul. Ja kui juba rääkima hakatakse, küll siis lõpuks relvadki vaikivad. Ja mine tea, ehk tekib lõpuks usalduski, see kõige kallim vara, mida taga nutetakse ja igatsetakse meie praeguse elu kõigis valdkondades ning mida ükski seadus täiel määral asendada ei saa.