Natuke skisofreeniline on alustada lugu iseenda tsitaadiga, aga kirjutasin 2007. aastal meie seast lahkunud ajakirjale Muusa loo pealkirjaga „Viva la México“1, kus on juttu Mehhiko kineastide esiletõusust Hollywoodis. Toona tuli tõdeda, et mehhiklaste värske tulek ja kümnes kategoorias Oscaritele kandideerimine jäi suures osas tunnustamata – „Paani labürint“ võitis kolm auhinda, üks suurfavoriite „Paabel“ aga vaid ühe võimalikust seitsmest, parima muusika oma. Radar oli aga piiksatanud ja paremagi tahtmise juures ei oleks osanud siis arvata, et esiletõusust kujuneb (vähemalt auhinnafilmide hulgas) järgneva kümnendi vältel välja selline domineerimine.
Ajal, mil Donald Trump üritab Washingtonis senatit veenda selles, et talle eraldataks miljardeid müüri püstitamiseks USA ja Mehhiko piirile, on mõtteline müür USA teisel kaldal Hollywoodis täiesti maha joostud. Mehhiko filmitegijate „Kolm sõpra“ Alejandro González Iñarritu, Guillermo del Toro ja Alfonso Cuarón on kolme peale võitnud terve pinutäie Oscareid ja muid auhindu. Viimasel kuuel aastal on näiteks vaid ühe korra läinud parima lavastaja preemia väljapoole seda kolmikut, nende sage operaator Emmanuel Lubezki sai aga hakkama ainulaadse kübaratrikiga, kui suutis võita parima operaatori kuldmehikese lausa kolmel järjestikusel aastal 2013–2015 filmidega „Gravitatsioon“, „Lindmees“ ja „Mees, kes jäi ellu“.2
Cuarónilt tuli ka Oscari-konkurentsis tänavune minu arvates kõige tugevam film – mustvalge, üle kahe tunni vältav „Roma“, mille stseenid on nii graatsiliselt liuglevaks lavastatud, nagu vaataks mingit tantsuetendust. Cuarón pöörab tähelepanu võimututele – Mehhiko indiaani päritolu naissoost teenijarahvale. Peaosalise Cleo (Yalitza Aparicio) vaat et pühaklik leplikkus oma koha otsimisel maailmas paneb ka ennast paremini käituma tahtma. Just Cleo-taolised on ju need, kelle eest praegu seda Mehhiko kaitsemüüri plaanitakse ehitama hakata.
„Roma“ ei saanud küll igati väärilist parima filmi Oscarit, kuna ilmselt ei olnud filmiakadeemia veel Netflixi rahastatud ja vaid teleekraanil vaadatavat filmi nõus käsitlema võrdsena võrdsete hulgas. Samas poleks ilma Netflixita, kellele oli „Roma“ reklaamikampaania tänavu pealtnäha elu ja surma küsimus, ilmselt üldse nii kaugele jõutud. Iroonia on muidugi selles, et „Roma“ on täielik kinofilm, aga kinodesse jõuab harva ja vaid üksikute linastustega valitud riikides. Netflix, kui nad just pankrotti ei lähe, tundub aga olevat uus reaalsus, millega tuleb kõigil arvestama hakata. Isegi siis, kui peavõit veel veidi viibib.
Mis meil sellest Mehhikost, võib ju küsida. Vastuseks võib spekuleerida ka selle üle, et just mehhiklaste tõttu, ja ka tänavuse “Roma” tõttu, on kadunud senine jäik ja šovinistlik piir ingliskeelse ja võõrkeelse (ehk mitteingliskeelse) filmikunsti vahel. Viimane oli varem mõistetud mõne üksiku erandiga (meenuvad esimesena auhinnad Roberto Benignile, Marion Cotillard’ile …) „Parima võõrkeelse filmi“ kitsasse getosse, nüüd aga näeme sedasama võõrkeelsust viirusena levimas ka muudesse kategooriatesse. Paweł Pawlikowski mustvalge, tundmatute Poola näitlejatega Euroopa lähiajaloost rääkiv „Külm sõda“3 on enamikule ameeriklastest ilmselt väga kauge umbluu, aga näed, oli parima lavastaja auhinnale nomineeritud ühena viie seas! Operaatorite konkurentsis nägime koguni kolme võõrkeelset filmi viiest – peale Cuaróni (kes võitis oma täispika filmi operaatoridebüüdiga kohe ka Oscari ja on selle auhinna nüüdseks saanud neljas kategoorias) ja „Külma sõja“ operaatori Lukasz Zali ka ameeriklase Caleb Deschaneli üles võetud saksakeelne film „Töö ilma autorita“4. Jääb üle loota, et selles plaanis ei olnud tegemist harukordse aastaga ja et mänguväli on nüüd tõesti ka eurooplastele laienenud. Suurendaks see ju eestlastegi võimalust rahvusvaheliselt rohkem silma jääda.
Ahjaa, ka Trump võitis vahepeal mõne auhinna. Kuldvaarikatelt õnnestus koju tuua halvima näitleja auhind filmide „Ühe rahvuse surm“ ja „Fahrenheit 11/9“5 eest (ei mäleta, et varem oleks antud see auhind kellelegi iseenda kehastamise eest), lisaks kuulutati ka halvima ekraaniduo kategoorias võitjaks Donald Trump ja „Tema igihaljas väiklus“. Vaarikaks tordil Trumpi poliitnõuniku Kellyanne Conway võit halvima naiskõrvalosa kategoorias. Need auhinnad võivad mõnele mõjuda liberaalse hüsteeriana, aga selle märk on nad kindlasti, et lahe Washingtoni ja Hollywoodi vahel käriseb vaikselt järjest laiemaks.
1 Tristan Priimägi, Viva la México! – Muusa, suvi 2007.
2 „Gravity“, Alfonso Cuarón, 2013; „Birdman or (The Unexpected Virtue of Ignorance)“, Alejandro G. Iñárritu, 2014; „The Revenant“, Alejandro G. Iñárritu, 2015.
3 „Zimna wojna“, Paweł Pawlikowski, 2018.
4 „Werk ohne Autor“, Florian Henckel von Donnersmack, 2018.
5 „Death of a Nation“, Dinesh D’Souza, Bruce Schooley, 2018; „Fahrenheit 11/9“, Michael Moore, 2018.