Arvo Pärt olevat 1960. aastal saanud Nõukogude Liidu esimese dodekafoonilise teosega „Nekroloog“ tulla päevavalgele selle tõttu, et pühendas oma loomingu Kalevi-Liiva kontsentratsioonilaagri ohvritele. „Pühendus võib teose päästa või hukutada,“ ütleb selle kohta üks Pärdi kolleegidest tema elust jutustavas Joonas Sildre graafilises romaanis. Ilmselt samalaadsetel alustel sai võimalikuks Enn Vetemaa 1965. aasta uuendusliku lühiromaani „Monument“ ilmumine. Seal kavandab tõusikust skulptor vormiuuendusliku fašismiohvrite mälestusmärgi. Kõmu tekitanud raamatu lõpus koputab üks kõrvaltegelane mälestusmärgi autori südametunnistusele: „Üks vana mees mustas mantlis, suur ja tugev mees, silmitses monumenti eemalt ja astus siis mulle lähemale. See oli professor Toonelt. „Huvitav, väga huvitav“ ütles ta. „Kas te peate monumenti õnnestunuks?“ küsisin ma tagasihoidlikult. „Ma ei vaata monumenti, vaatan teid, noormees!“ „Mind?“ „Teid. Huvitav oleks teada, misuke on teie enesetunne …“
Ehkki Vetemaa romaan on üks väheseid kirjandusteoseid, kus kogu tegevus keerleb monumendi ümber, siis esineb see sealgi ühiskonna truu kõverpeeglina. Tõepoolest, monument on populaarne metafoor nii kirjanduses, esseistikas kui ka lüürikas, iseloomustades tõetunnetuse õõnsat paatost. Näiteks J.M.K.E laulus „Monument“ tähistab hiigelfallose autori surm hoopiski napakate ideede igavikulisust. Seevastu Jaak Jõerüüdi novell „Raha monument“ kutsub üles paindlikkusele oluliste asjade märkamisel.
Enamasti teeb aga elu ise mis tahes väljamõeldistele silmad ette ja veidrad monumendid pole erand. Näiteks avati hiljuti Valgevenes Ragatšovis monument kuulsale kondenspiimale. Revolutsioonijärgses Tuula linnas Venemaal püstitati monument Juudas Iskariotile, sest too olevat olnud esimene religiooni vastu võidelnud revolutsionäär. Ämari lennuväekalmistul on pilootide hauakivideks lennukisabad. Üks välistudeng rääkis mulle, et tema kodulinnas seisab pankuri monument, mille vastu käiakse õnne lootuses rahatähti ja teisi esemeid silitamas. Peterburis asub Iphone’i-kujuline Steve Jobsi monument. Karakumi kõrbes lõõmab 1971. aastast geoloogide apsakast alguse saanud gaasikraater (Derweze kraater ehk põrguvärav), mis on Türkmenistani kuulsamaid turismiatraktsioone-monumente. Mostaris sümboliseerib vabadust Bruce Lee’ monument.
Monument annab raami ühiskondlikele püüdlustele, märkides nähtava ja kujuteldava piiri: ühel pool on autor koos tellija esteetiliste eelistuste ja poliitilise mentaliteediga, teisel pool ihad ja ideoloogiad. Jean-Paul Sartre’i 1939. aasta kogumiku „Müür“ neljas loos on mõtestatud seda dialektilist olukorda ühel või teisel viisil. Raamatu nimiloos osutab müür otseses mõttes seinale, mille juures lastakse maha Hispaania kodusõja vabariiklastest vange. Teiselt poolt sümboliseerib müür eksistentsiaalset siin- ja teispoolsuse piiri. Surmasuus peategelane luiskab oma võitluskaaslaste kohta enda arvates humoorikalt kokku mingi vale, mis aga õõvastavalt tõeks osutub, kamraadid paljastab ja sõbragi müüri ette viib. Katsu sa siis lävepakul valetada.
Loos „Magamistuba“ kaotab lugupeetud härra terve mõistuse – tema ja ta abikaasa vahele kerkib müür. Mees hakkab pajatama mingisugustest olematutest mälestustest ja lendavatest monumentidest. Eks need soovunelmad ja monumendid hakkavad lähiajal ka meil lendama, kui üks mees oma hullu jonni järele ei jäta. Raamatu viimase jutustuse põhjal lavastas Brady Corbet 2015. aastal palju tähelepanu äratanud mängufilmi „Juhi lapsepõlv“, kus pidetu antikangelane leiab oma kutsumuse antisemitismis: tema, suvaline tüüp, võib olla suurem vihkaja kui keegi eales varem. Enne tippujõudmist jääb ta tänaval jalutades poeaknal oma peegelpilti imetlema, leides siiski, et tema väljanägemine pole veel piisavalt karm – vuntsid on puudu. Tuleb välja, et ka inimmüüri annab lihvida.
Vuntside ja verejälgedega dekoreeritud seinad meenutavad Jean Dubuffet’ illustratsioone Eugène Guillevici 1947. aasta luulekogule „Müürid“. Need kivilõiked iseloomustavad inimkonna traagilist suhet seintega Lascaux’st Auschwitzini. Neis ei puudu ka argipoeetika, sest autor tundis flanöörlikku huvi Pariisi tänavate vastu: muu hulgas on ta oma piltidel kujutanud müüride vastu pissivaid koeri ja sõnumeid seintel, nagu need esinesid toonases grafitis. Guillevici luulekogu juhatab sisse tõdemus, et seinad on seltskondlikud, pakkudes tuge nii küünarnukile kui ka peopesale. Päris kindlasti on nii mõnegi käsi kasutanud müüri meediumina (eriti Facebookis), mis pole ka üllatav, sest terminit „kommunikatsioon“ on illustreeritud arhitektoonilise kujundiga, mis viitab seinte või piiride vastastikku paiknemisele. Eks info liikumine olegi kõige laiemas mõttes inimeste sarnasuste ja erinevuste piiritlemine. Pole juhus, et ka piiriuuringutes on viimasel ajal „piirist“ kui jäigast objektist kujunenud pigem globaalse süsteemi protsessi kirjeldav sõna.
Kuigi, jah, mis hägustunud piiridest me siin räägime, kui Suurbritannia seletab, et pole kunagi olnud osake Bretagne’ist, või globaalne e-avangardist Eesti tulistab kogu maailma meedia pilgu all endal jalga, lootes, et see ta Euroopast lahutab. Silmapiiril on silmakiri. Siinkohal meenuvad kaks monumenti. Kui 1883. aastal püstitati Pariisi kesklinna Leopold Morice’i monument vabariigile, siis troonis seda vabadust sümboliseeriv naisekujutis. Erinevalt järgmisel aastal avatud tõrvikuga uhkeldavast Ameerika vabadussambast näidatakse siin rahvale suunda oliivioksaga, mis on vabaduse, aga ka võidu sümbol. Monumendil on tähelepanuväärne jalam, kus vabadust, võrdsust ja vendlust representeerivate skulptuurigruppide kõrval valvab lõvi kui demokraatia sümbol … valimiskasti, millele on kirjutatud „suffrage universel“. See on muidugi uhke mälestusmärk, mis ehib Pariisi seniajani, ent me ei tohiks unustada, et kolmas vabariik koloniseeris variserlikult oma õilsa lipukirja saatel poolt Aafrikat. Pariisi monumendiga seoses heiastus mulle veider paralleel äsjase stseeniga riigikogus, kus esiplaanil ei vehita mitte küll otseselt tõrvikuga, vaid kahepalgelise käemärgiga ning selle taustal püüab demokraatia sümbol kaitsta pühendunult sõnumit seinal: „Sõna on vaba“.
