Vikerkaart on mitmel pool maailmas peetud maa ja taeva ühenduslüliks, ka sillaks jumalatele ja kultuuriheerostele siin- ja teispoolsuse vahel kulgemiseks. Vikerkaare ja silla side on leidnud väljenduse nii sümboolselt kui ka etümoloogiliselt. Muinasgermaani usundis esineb Bifröst, põlev vikerkaaresild, mis ühendab Midgardi (Maad) ja Asgardi (jumalate riiki). Tiibetis on vikerkaart peetud tseremoniaalseks rajaks, mida mööda valitsejate vaimud taevastesse kõrgustesse marsivad. Aafrika pügmeed on pidanud vikerkaart jumala suhtlusvahendiks inimestega. Antiikmütoloogia Iris (kr vikerkaar) on ühtlasi nii vikerkaar kui ka jumalate sõnumitooja, ülekantud tähenduses seega jumaliku sõna sümbol. Suure veeuputuse järel Noa laeva kohale ilmunud vikerkaar on igavese lepingu, maa ja taeva lepituse märk. Nii ida kui ka lääne kiriku kunstitraditsioonis tuntud pantokraatori kujutise puhul on Jeesust kujutatud vikerkaare all. Täiesti omaette peatüki kristlikus kunstis moodustavad vikerkaarevärvides tiibadega inglid, iseäranis fantaasiarikkalt on kunstnikud lähenenud lohega võitleva peaingel Miikaeli tiibadele. Lohele kui ohvrile on need kurjakuulutavad värvid.

Vikerkaar võib seega tähistada ka ohtu, näiteks on mitmed maailma rahvad seda seostanud õela maoga. Mõned Kesk-Aasia rahvad on uskunud, et vikerkaar imeb jõed ja järved veest tühjaks. Ida-Siberi jakuudid teavad, et vikerkaar võib ka inimesi endaga kaasa tõmmata. Mitmed Kaukaasia rahvad manitsevad vikerkaare ähvardusel oma lapsi paremini käituma. Ka eestikeelne „vikerkaar“ teeb ärevaks, tulenedes vikati kujust, aga ka uurali tüvega sõnast „pikne“, mis osutas kunagi hingede heidetud tulekeelele. Kreeka pärimuses esineb vikerkaar ka vihale aetud Zeusi lahingulipuna.

Lipp on sidunud ühiskonda läbi ajaloo. Olgu lehvitatavaks esemeks kangas, tootem või taimed, inimesed on oma kohalolu püüdnud märgistada selle heiskamisega mõne teiba, masti või muu tipu otsa. Vanad hiinlased uskusid, et lipp mitte ainult ei esinda kogukonda või selle juhti (vrd lipp males), vaid selles pesitseb ka kogukonna vaim. Hiina ideogramm wu tähistab seejuures nii lippu kui olemist. Läbi ajaloo on lipud leidnud kasutamist sõjatandril, kus­juures paljudes kultuurides on lahingulipp representeerinud vägede ülemjuhatajat. Selles plaanis võiksime mõista ka Linda­nise lahingu Dannebrogi juhtumit. Roomlastele oli lahingulipp (ladina keeles signum) püha, selle kaotamist peeti häbistavaks. Lahingulipuna kasutati seejuures nii oda otsa pistetud heinatuuste, lihtsaid metallplaate, aga hiljem ka kangale kantud looma, kas hundi, Minotauruse, hobuse, kuldi või kotka kujutist. Seetõttu võib ükskõik millist lippu pidada sügavalt võitluslikuks artefaktiks ning paradoksaalsel kombel kutsuvad ka rahumeelsed lipud vastandusi esile. Ka LGBT-liikumise vikerkaarelipp, mille modifikatsioone tuntakse üle­üldise rahu- ja inimkonnalipuna, sündis 1970. aastatel Ameerika Ühendriikides geide ühtsuse ja uhkuse märgina, ent ka vajadusest teha ennast paraadidel märgatavaks. Võiks ju arvata, et üleilmse solidaarsuse sümboliks sobib paremini valge lipp, kuid seda on juba peaaegu 2000 aastat peetud alistumise märgiks ning selle sümboli väärkasutust (nt valge lipu varjus vastaste ründamist) peetakse sõjakuriteoks.

Vikerkaare ja lipu ühendamisel sünnib suure tõenäosusega midagi särtsakat ja tuleohtlikku. Need on kergesti kuju muutvad fenomenid, millest monumenti ja veel vähem müüri ei ehita ega peakski ehitama. Vikerkaarelipp esindab kommunikatsiooni hägusust, ettenägematust ja võimalikku läbikukkumist. Värvikireva ja vastuoksusi väärtustava lipu kõrgel hoidmine viitab julgele ja soodsale kultuurisituatsioonile, kus ollakse võimelised ja teotahtelised tegelema ka ühiskonna konfrontatsioonidega. Lipu ja vikerkaareta kogukond on haletsusväärne.