Maailmas on tuhandeid inimesi, kelle ametiks on mõelda ja kirjutada sellest, mida mõtleb ja plaanib Hiina. Esimees Xi äsjase suurvisiidi ajal ja järel Moskvasse arvavad Hiina-vaatlejad üsna üksmeelselt, et Hiina esines suhtes Venemaaga suure ja võimsa vanema vennana, kes ei varjagi, et kavatseb tulevikus kohelda väiksemat oma toorainebaasi ja kolooniana ning ühtlasi sõltlasest tööriistana globaalses võimuvõitluses. Viimases soovib Hiina kõigepealt jõuda kahe üliriigiga maailmakorralduseni, seejärel alistada Ameerika Ühendriigid ning panna kogu elu tiirlema ümber Keskriigi.
Suured juhid võivad küll unistada millest tahes, ent nemadki ei pääse paratamatusest, et kõik vanad mehed surevad varsti ära ja nende järeltulijad ei pruugi olla faktide eiramises sama meelekindlad. Üks asi on juhtide reaalsustaju või selle kulukas puudumine. Kui vaatlejad, asjatundjad ja poliitikakujundajad mujal sellega kaasa lähevad, tekib aga samamoodi tarbetu kulu – ja seda suurem, mida vägevam näib vaadeldav objekt.
Näiteks rikaste riikide klubi OECD ennustas 2004. aastal, et Hiina majandus on maailmas suurim juba aastal 2015 ning aastaks 2030 moodustab see üle 25% kogu maailmamajandusest. Selle eelduse alusel on kujundatud nii USA kui ka Euroopa Liidu Hiina-strateegiat, julgeoleku- ja kaubanduspoliitikat, seega tehtud Hiina globaalsete ambitsioonide tõrjumiseks oma riigi elanike heaolu arvelt kulukaid vastusamme. Aga ennustus ei täitunud ega täitugi. Kui praegustel stardipakkudel projekteerida Hiina püsivaks aastaseks majanduskasvuks ebarealistlik 4,5% ja USA omaks usutav 1,5%, kuluks Hiinal esikohale tõusmiseks veel 15 aastat.
Hiina jätkuv tõus on kehv lääne narratiiv, mis oleks mõistlik võimalikult kiiresti hüljata ning ühtlasi pääseda sellega mõlemat võistlejat tarbetult kulutavast võidujooksust, kui kaotaja on juba ette teada. Mäletatavasti saavutas Hiina läinud aastal rahvastikutipu ning sajandi lõpuni on ette näha katkematut kahanemist, mis omakorda tähendab, et majanduslikus võistluses peaks iga Hiina töölise produktiivsus kasvama palju kiiremini kui jõukas ja haritud lääneilmas.
Kuigi see on saavutatud arutult julmade võtetega, peab Hiina globaalselt vastutustundlikku ühe lapse rahvastikupoliitikat ainult kiitma. Ise seda soovimata amputeeris Hiina sellega oma jalad, millel marssida globaalse hegemooniani. Pendel jõudis ühte serva ja on asunud kiirendusega liikuma vastassuunas. ÜRO mõõduka prognoosi järgi on Hiina rahvaarv aastal 2100 ligikaudu 766 miljonit, pessimistliku järgi aga kõigest 488 miljonit praeguse 1,42 miljardi asemel.
Nagu selgub Earth4All uuringurühma esmaspäeval avaldatud tööst „Rahvas ja planeet“*, on ÜRO rahvastikuprognoosides alati kõige tõelähedasemaks osutunud pessimistlik variant. Seetõttu jõudis uuring meediasse põhisõnumiga, et üleilmne rahvastikupomm jääbki plahvatamata. Detailidesse minemata on ÜRO ennustuste põhihäda uuringu autorite meelest see, et nende mudelites ei saa ega tohi kasutada n-ö poliitiliselt laetud komponente ning põhjuslikke mehhanisme, nagu migratsioon, naiste haridus, rasestumisvastaste vahendite kättesaadavus ja lubatavus jne. Ses osas on muud senised mudelid, nagu Wittgensteini keskuse ja Lanceti omad, täpsemad, kuid siiski puudulikud.
Värskes uuringus on analüüsitud kaht stsenaariumi („Liiga vähe ja liiga hilja“ ja „Suur hüpe“) ning jõutud lootusrikka järelduseni, et üleilmne rahvastiku tipp saabub tegevusetuse korral aastaks 2046 pisut alla 9 miljardi juures ning 2100. aastaks kahaneb globaalne rahvaarv 7,3 miljardini. „Suure hüppe“ stsenaariumi korral ehk poliitiliselt juhitud viisil tipneks rahvaarv aastal 2040 8,5 miljardiga ning langeks sajandi lõpuks 6 miljardi inimeseni. Vähem sööjaid suid, väiksem häda keskkonnale. Kuid, nagu autorid rõhutavad, ei ole inimkonna põhiprobleem maakera ülerahvastatus ega sellest johtuv ressursipuudus, vaid vigane, ebaõiglane ümberjagamine. Sellele arusaamale on rajatud ka autorite poliitikasoovitused, loomult lihtsad ja realistlikud, mis küll ei vii inimkonda kõigis üheksas kategoorias tagasi planeedil elu võimaldavate taluvuspiirideni, kuid enam-vähem normaalse elu ja heaoluni küll.
Selles pildis ei ole tuleviku-Hiina üliriik, vaid abi vajav hädasolija. Hiina urbaniseerumine on olnud maailmas seninägematu. 30 aastaga on linnastunud 600 miljonit inimest, kellele on muu hulgas ehitatud ka elamispind, kus ruutmeetreid elaniku kohta rohkem kui jõukas Euroopas kombeks. Oletagem, et sel sajandil ehitatud kortermajade eluiga ei jää alla näiteks meie Lasnamäe või Annelinna omale. Seega on need kasutuskõlbulikud ka 50 aasta pärast, mil Hiina rahvaarv on sama suur või väiksem kui praegune linlaste oma (900 miljonit). Kuidas nad selles olukorras oma megalinnu ülal peavad või on seal sada Detroiti? Ja milleks muuks veel raha üle jääb, näiteks Taiwani või mõne muu naaberriigi vallutamiseks, praegusel tasemel inimõiguste piiramiseks, tsensuuriks, komparteiliseks juhtimiseks? Hiina ei saa kuidagi kopeerida Euroopa või USA poliitilisi võtteid demograafilise siirdega kohanemiseks ja majanduskasvu säilitamiseks, lähtekoht erineb nii kardinaalselt. Mudelid näitavad Euroopale sajandi lõpuni rahvaarvu stabiilsust ja USA-le kasvu ning pealegi ei ole ka kõige jõukamates riikides iial taristut ülearu olnud, vaid ikka on midagi puudu.
Hiinat ümbritsevas Aasias saaks mõnigi riik (India, Pakistan, Indoneesia) Hiinale rahvastikuabi pakkuda, aga rahvastikukao kompenseerimine immigrantidega ei kuuluks usutavate stsenaariumide hulka ka juhul, kui Hiina peakski äkiliselt muutma oma sisserändepoliitikat. Välispäritolu rahvastik moodustab Hiina elanikest vaid 0,1% ning see tähendab, et võõrastega kohanemiseks ja nende kohandamiseks puudub täielikult nii kogemus kui ka kultuur. Soojenduseks tagasihoidlikud sada miljonit võõrast ühe inimpõlve jooksul? Kuidas saavutaksid oma maa ja linna põlised peremehed Pekingis ja Shanghais kiirkorras tolerantsi, milleks Londonis, Amsterdamis või Hamburgis on kulunud sajandeid? Või läheks pigem nii, et politseiseriaalide järgi Malmös toimuv hakkab tunduma lapsemänguna?
Kui kauge maa ja suurte arvude tõttu Hiina tuleviku silme ette manamiseks kujutlusvõimet napib, kõlbab piltlikustamiseks imehästi kohalik Ida-Virumaa näide. Seal on 30 aastaga kätte jõudnud täpselt see, mis Hiinat ees ootab, ainult iga probleem, nagu tühjad koolid, lagunevad teed, uuenemisvõimetu tööstus, liigne elamispind, lahkuvad noored ja virelevad vanad, tuleb korrutada 10 000ga. Kas rikas lääs saadaks hädas Hiinasse 10 000 eriesindajat, maksaks Hiinasse kolivatele õpetajatele, politseinikele jt topeltpalka, tekitaks triljonitesse eurodesse ulatuvaid õiglase ülemineku ja tasandusfonde, lähtudes kujutlusest, et kunagine hiilgus on taastatav, kuid tegelikult nähes läbi muinasjutuprillide iga elanikku kahe- kuni kolmekordselt? Vaevalt küll.
Eesti valitsusliitu moodustavate erakondade programmides on Hiinat mainitud vaid möödaminnes. Hea seegi, sest lähiajalugu mäletab ka Hiinast innustumise puhanguid, olgu tegu transiidi, lennuühenduste või taristuinvesteeringutega, vahetuskaubaks väärtused (dalai-laama, uiguurid, Taiwan). Ainus mõeldav ja ökonoomne Hiina-poliitika saab käia Brüsseli kaudu, kuigi jõuda korraga üksmeelele Saksamaa ja Ungariga võib olla keeruline. Aga Eestil on teatavasti alati globaalpoliitikas kombeks esitada uuenduslikke ja edasiviivaid sõnumeid, mis kõigi silmad avavad. Euroopa Liidu Hiina-strateegia aluseks saaksime pakkuda jutustuse Hiinast, aga mitte kui tõusvast, vaid langevast riigist ja hääbuvast rahvast. Seejuures oleksime usutavad asjatundjad ka, sest kes veel kui mitte eestlased oleksid oma väljasuremisega katkematult tegelenud vähemalt poolteist sajandit.
* https://www.earth4all.life/news/global-population-could-peak-below-9-billion-in-2050s