Mängufilm „Ameerika suvi“ (Alarahastatud Filmikompanii, Eesti 2016, 85 min), režissöör Rain Rannu, stsenaristid Rain Rannu ja A. M., operaator Indrek Arula. Osades Einar Kuusk, Helina Pruuli, Kristo Viiding, Jarmo Murumaa jt.

„Ameerika suve“ puhul reklaamitakse peamiselt kolme komponenti: väikest eelarvet, guerrilla-meetodit (väike vabatahtlike tiim, lühike võtteaeg ja käepärast tehnika) ning tõsiasja, et tegu on esimese Ameerikas filmitud täispika eesti mängufilmiga. Rahastuse osas võib värsket linateost võrrelda eraraha toel tehtud „Vasaku jala reedega“,¹ mis tegi arvestatava kassatulemuse. Sama lootus on ka Alarahastatud Filmikompanii (plusspunktid iroonilise nimetuse eest) üllitatud „Ameerika suvel“, mis on viletsa eelarve põhjustatud puudujääkidele vaatamata vägagi positiivne energialaks. Näib, et ütlus „vähem on parem“ kehtib noorte tegijate puhul ka raha kohta. Sel absurdikomöödial poleks tõenäoliselt samaväärset efekti, kui filmi toetanuks suur eelarve. Sel juhul oleks ehk sündinud midagi silutud pealispinna ja halbade naljadega kassafilmi sarnast. Viimistlemata „Ameerika suvi“ on publiku õnneks aga puhas indie, kergelt uduse pildi ja dokumentalistliku fooniga.

Filmis käsitletakse eesti noorte hitt-tegevust, ukselt uksele raamatumüüki USAs. See näib olevat populaarsusest hoolimata üsna tänamatu töö. Kes peaks tahtma määrida inimestele pähe ülehinnatud koomikseid või õpperaamatuid? Soovijaid muidugi jagub, kuigi näib, et viimasel ajal on buum raugenud. Vähemalt pole mulle ammu helistanud entusiastlikud värbajad, kes reklaamivad tööd uute tulijate lootuses. See-eest on palju neid, kellele on „Ameerika suvi“ ergutav nostalgiatund raamatumüügisuvedest. Äratundmist kindlasti leiab: tüdimust, intriige, siseheitlusi, masendust, kui kümnes inimene ukse nina ees kinni lööb.

Kandvateks tegelasteks on neli noort. Esimese aasta raamatumüüjaid kantseldab hüperaktiivsusele kalduv Norris (Kristo Viiding), kelle nartsissism ei aja mitte nutma, vaid lausa naerma. End peegli ees täkuks kutsuv noormees ei saagi külmaks jätta. Lihastesse pumbatud Norrise kõrval mõjub nohiklik ja müügiõpikutest abi otsiv Alan (Jarmo Murumaa) veelgi abitumalt. Oma iidolilt snitti võttes harjutab temagi peegli ees flirtimistehnikat, panustades „Sõprade“² Joey klassikalise lantimisrepliigi „How you doin?“ ladusamaks lihvimisele. (Oh, so 90’s.) Hakkab isegi kahju, et Alani müüginäitajad ja flirtimismaneerid on jäänud mitmeaastasele ponnistusele vaatamata sama viletsaks. Vähemalt on noormees püüdlik. Uustulnuk Martin (Einar Kuusk) on seevastu ainus skeptik, kui kliendid muidugi välja arvata. Iga (mees)kliendi võlub ära tiimi neljas liige, veidi naiivne läti tüdruk Anna (Helena Pruuli).

Süžee kulgemise trajektoor on lihtne. Hommik algab motiveerivate kätekõverdustega, seejärel läheb igaüks tööpostile. Esmapilgul on isegi üllatav, et raamatumüüjast Norris hüppab maja ees seisvasse punasesse kabrioletti ja kihutab minema. Aga kuidas saakski eeskujuna esinev Norris sõita millegi muuga? Ameerika autokultusele omaselt järgib film põhimõtet „mis mees saaks olla autota“. Norris on vägagi mees ja tal on auto, mis karjub: „Look at me baby, I’m number one!“ Alan paarutab see-eest ringi kulunud masinaga, inspireerivad müügiõpikud igal sõidul kaasa loksumas, klassikalised eesti hitid taustaks. Uustulnukatel Martinil ja Annal pole ei raha ega autot, mistõttu nad väntavad ringi jalgrattaga. Sotsiaalne hierarhia on paigas ja filmikeeles oskuslikult esitatud.

„Ameerika suvi“ avab kohaliku elu olemuse ehk isegi paremini, kui tegijail on plaanis olnud. Olustikulisi atmosfääri kaadreid on vähe, vaid paar ülaltvõtet trööstitule kõrbetolmuga kaetud äärelinnale, aga sellestki piisab, et tunda odavalt kokku klopsitud hoonekuubikute ja tühermaa hõngu. Kaamera ei eksi hetkekski rohelisse, lillelõhnalisse paradiisiaeda. Seda, et Ameerika unelm on illusioon, teavad aga juba niikuinii kõik peale Donald Trumpi. Tõeline antropoloogiline uurimus tuuakse publikuni ukse taga peituvate inimeste kaudu. Uks toimibki portaalina üllatustemaale, enamasti veidrale. Uksele ilmuvad tegelased pakuvad tõelist situatsioonikoomikat. Kohati tekib tunne, et kasutatud on varjatud kaamerat. Olukordades on piisavalt realismi, et mõjuda väljavõttena äärelinna asukate elust. Ootamatus ja juhuslikkus lisavad piisavalt vürtsi, et tekitada elevust. Kõik naljad ei ole meistriklass, aga mis seal ikka. Vähemasti jagub midagi igale maitsele. On lapsemeelsusele rõhuvat huumorit, irooniat, kohmakaid, „Kuuma piruka“³ filmide stiilis flirtimisnalju. Loobutud pole ka paljaste rindade külgetõmbavast mõjust. Rinnad ei ole enam ammu kõige kõmulisem filmimaterjal, aga Martini näoilme end paljastavat naist nähes loob teema leierdatusele vaatamata lustilise meeleolu ja päästab situatsiooni. Toredaid seiku on veelgi. Alan kasutab maailma veidramaid müüginippe. Norrise ülemeelik, piirideta entusiasm naerutab õnnestunult totrusega. Huumori maksimumpunktid võiks aga anda politseipatrullile ja selle geograafiateadmistele. Filmi tegelik trump on siiski filmitegijate töötahe ja südikus, mis tõmbavad meeleolu kõrgemale, kui seda suudaks teha ükski nali.

Vastuolulisi mõtteid tekitab keelekasutus. On igati tervitatav, kui eestlane kasutab vajadusest lähtuvalt inglise keelt. Siin filmis on aga hulgaliselt hetki, kus inglise keele kasutamine mõjub mõttetu ja ebausutavana. Miks peaks autos istuv eestlaste trio omavahel suhtlema inglise keeles? Kas filmi algusminutitel mainitud sulandumise eesmärgil? Sobib, ent milleks panna samal ajal taustal kõlama nostalgilised eesti hitid? Tõeline aklimatiseerumine ja keelepraktika eeldanuks eestikeelsete plaatide jätmist sahtlisoppi. Mõtlematu sulandumistaktika tekitab rabeda tasakaalutuse tunde. Või on sõnum siinkohal, et just eemal olles jõuab inimene lähemale juurtele, iseendale, rahvustundele? Kui unelmate Ameerika ongi mõnusam paik eestikeelsete rütmide saatel, siis kas seda enam ei peaks välja lööma ka alateadlik instinkt kõneleda emakeeles?

Õhustiku mõttes on muusikavalik muidugi suurepärane. Vanad eesti hitid on hetkel kahtlemata hinnas. Eriti uljalt sukeldus retroromantilisse muusika­skeenesse „Päevad, mis ajasid segadusse“⁴ (Triin Ruumet, 2016). Tõeliselt kauni kombinatsiooni loovad aga Ameerika road-trip’i taustaks kõlavad Eesti vana kooli klassikud. Virmalised, Jaak Joala ja Mikronid, ei puudu ka Vennaskonna „Ma armastan Ameerikat“. Noored kulgevad lõputuna näivatel maanteedel, otsides elu seiklust rahas, raamatumüügis või kirglikus kiindumuses. Õhus ei ole veel mõistmist, et eluseikluse magusaimad ampsud peituvad vahetus emotsioonis, tunnete siiruses, armastuses. Noortest õhkuv ootuse ja lootuse tunne ühtib kodumaise nostalgilise muusika ja Ameerika tühjade teede rütmiga. Loodud on mõnusalt veider kombinatsioon, millesarnast pole Eesti filmimaastikul varem kohanud.

Tore, et initsiatiivipõhisest projektist on välja kasvanud täiesti arvestatav linateos Eesti filmivaramusse. Võiks isegi öelda, et tegu on omamoodi fenomeniga. Just stsenaariumi plaanis. „Ameerika suves“ seguneb Eesti mõju Hollywoodiga. Kohati pole suudetud lasta lahti ka klišeedest, venitamistehnikana mõjuvatest edasiarendustest, millest kubiseb filmi lõpupool. Pisivigadest hoolimata on tulemus ometi tugeva laenguga indie-film, mille tugevus mõjub isegi müstiliselt. Tegijate sünergia pidi tõepoolest hea olema. On nalja, absurdi, ootamatuid stsenaariumi käike ning teemasse sisseminekut. Kasutaksin meeleldi elegantsemat omadussõna, aga „Ameerika suve“ kohta pole lihtsalt öelda muud, kui et see on vinge.

1 „Vasaku jala reede“, Andres Kõpper ja Arun Tamm, 2012.

2 „Friends“, 1994–2004.

3 „American Pie“.

4 „Päevad, mis ajasid segadusse“, Triin Ruumet, 2016.