Terje Ojaveri näitus „Mis juhtus Punamütsikesega?“ Vaalas kuni 2. III.
Terje Ojaveri näitus Vaala galeriis rändab mööda müütide ja muinasjuttude radu. Galerii alumisel korrusel satub vaataja Ojaveri viimaste aastate loomingust koosneva skulpturaalse lavastuse keskele, kus arhetüüpsed hirmud ja fantaasiad on saanud isikustatud vormi. Ruumi keskmes asuv installatsioon maas lebavat naist ründava üleelusuuruse hundiga on andnud näitusele pealkirja „Mis juhtus Punamütsikesega?“. Seda stseeni jälgivad omakorda omamütoloogilised olendid, kellel kõigil on kunstniku nägu. Ruumi väliskülgedel valvavad seest õõnsad koerakujud, mis võivad viidata nii turvalise (kodu) kui põrguliku paiga (allilma) valvuritele.
Viide euroopaliku inimhinge ja inimolemise analüüsi traditsioonile – kreeka mütoloogiale kui Euroopa kultuuriloo ja enesemääratluse hällile – on kesksel kohal skulptuuridele sekundeerivas videos „Sisyphose pruut“ (2009) galerii teisel korrusel. Selles on Terje Ojaver esitanud tänapäeva naise interpretatsiooni Sisyphose müüdist: naine, riietanud end pruudiks, üritab saavutada võimatut – lükata jalgpall mäejalami serval asuvasse väravasse. Mulle tundub siiski, et erinevalt algmüüdist või selle eksistentsialistlikust tõlgendusest on kunstniku hoiak vähem traagiline ning lähemal praegusaegsele iroonilis-mängulisele elujälgimisvõimalusele. Kuid sedasama ei julgeks ma väita arhetüüpse kuju või fantaasiaolendi vormi võtnud skulptuuride kohta. Nendele keskendungi.
Fantaasiaolendite seast leiame kilpkonna, kelle kilp koosneb praepannidest, maamullaste kätega raskejalgse naise, karusnahajääkidega kaetud karvase veenuse, maadligi surutud kaameli, piinliku munakeha, pitsilise soomusega kaetud põleva kala ja teised kummalised tegelased, kõigil kunstniku enda nägu. Ojaver on kasutanud nende autoportreeliste tegelaste loomisel materjale, mida on viimase viiekümne aasta vältel seostatud eelkõige naiskunstnike materjalivalikuga.
Tekstiil, plast, looduslikud materjalid, karusnahk, käsitööelemendid ja muud kergesti lagunevad ning vähem väärtuslikuks peetavad materjalid on kunstis tihti loomulik valik, kuid skulptuuri ajalugu on enamasti kirjutatud eeldatavalt igavesti püsivate kõvade materjalide kasutuse põhjal. Igapäevaelu kaduvuse, kaose ja tavalisuse peegeldamine ei kuulunud ei traditsioonilise ega ka modernistliku skulptuuri püüdluste juurde. Kunstilooliselt märgistab selles aspektis muutust kunstilise mõtlemise teisenemine, mida hakati nimetama postmodernismiks, ning mis muu hulgas lähtub varem kultuuriloomes marginaliseeritud loovisikute, nt naiskunstnike, eripärasest ja uuenduslikust käsitlusviisist. Kui meie sotsiaalsed, kehalised ja psüühilised kogemused naissoost subjektina on (meestest) erinevad, siis miks ei peaks see väljenduma ka loomingus? See loomeprintsiip inspireeris nii teadvustatult kui ka mitteteadlikult naisloojate valikuid, mis viis skulptuurimeediumi põhjaliku teisenemiseni.
Fantaasia ja müüdiloome on žanrid, mis räägivad millestki muust, kui see, mida kuju võtnuna ja pildina näeme. Antud juhul on kunstnik avanud vaatajale mingi osa oma sisemaailmast, oma tundmustest, hirmudest, lootustest. Teise inimese sisemaailmast osasaamine tekitab usaldust, aga ka hirmutab. Fantaasiaolenditel ja arhetüüpsetel tegelastel, nagu pime või madonna, on ülesanne anda individuaalsetele psüühilistele seisunditele üldmõistetavam vorm. Aga kindlasti toimivad need ka (tihti hirmu tekitava) tugeva emotsionaalse energia maandajatena. Maadligi surutud kaamel on tegelikult päris naljakas ning justkui ristil rippuva madonna plastkleit viib mõtted vähemalt korraks eemale selle tegelase traagilisest olemusest. Mannekeeni purev hunt, kes pole ju muinasjutuski erakordselt tõsiseltvõetav, ei tekita tingimata valdavat õudustunnet, vaid annab võimaluse jääda fantaasiamaailma kaitsvate seinte vahele.
Eelöeldu ei tähenda muidugi, et kunstnik poleks aus enda ja vaataja suhtes, sest inimesele iseloomulik ebakindlus, allasurutus, väsimus, teadmatus, absurditunne, vägivald, hirm ja lootus on kõik vaataja silme ette toodud. Kui paljud meist jäävad müüdi ja muinasjutu aegruumi ning kui paljud saavad näitusest inspiratsiooni võtmaks ette analoogiline teekond iseenda sisemaailma, on aga omaette küsimus.
