Kohe, kui aastapäevad tagasi kusagilt kuulsin, et Mihkel Mutt kirjutab Mati Undist raamatut, hakkas mul suu vett jooksma, sest mõlemad autorid on tähendanud minu jaoks palju ja paljuski kandnud ka minu silmis sarnaseid ideaale. Mäletan, et Muti Fabiani lood olid omal ajal mulle täielik avastus ja tema „Hiired tuules“ lugesin enam-vähem kapsaks. Olin just keskkooli lõpetanud, üritasin kunstiinstituuti sisse saada ning kuigi ma adusin sellest raamatust hoovavat irooniat ja absurdi, tundus veidi üle võlli (?) kultuurielu mulle isegi veel ihaldusväärsem kui arvatav normaalsus. Olla aastate pärast juba tunnustatud kunstnikuna Kirilli ja Pepe seltskonnas, Kalle Jermakoffist rääkimata, tundus mulle toona äärmiselt ahvatlev. Tõe huvides lisan, et Muti järgmiste raamatutega see maagiline side paraku katkes. Kuni „Mälestuste“ ja käesoleva „Liblikani“.
Samuti oli Mati Undi kirjutatu tollal mulle uks uude ja paremasse maailma. Üks asi oli raamatute sisu, aga teine asi see, kuidas need olid kirjutatud. See ei olnud enam mingi ENSV, Unt oskas kirjutada nõukogude tegelikkuse mingil kombel seksikaks ja paljulubavaks. Mida ei suutnud võim oma loosungitega, suutis andekas kirjanik oma stiiliga. Minu üks tollane lemmik oli näiteks Saul Bellow ja tema „Herzog“, romaan juudi intellektuaali mõtlemise ja olemise vaevadest kaugel Ühendriikides, kuid nüüd kirjutas Unt meie sotsialistliku Eesti nipsust sama lahedaks kui Ameerika ja meie haritlaste probleemid ja kimbatused sama kütkestavaks. Näitas, et ka siin saab cool’ilt ja intelligentselt probleemitseda ja üldse mitte Nõukogude võimu pärast, vaid just hoolimata sellest.
Eesti vabanemisest ei osanud ma tollal unistadagi, olin pigem selline pelglik ja korralik noor, kuid nüüd nägin, et ka nõukogude olusid saab õigete prillide korral näha hoopis teisiti või on sellesse tegelikkusesse võimalik tekitada hoopis teine kihistus. Nagu õhuke kiht apelsinimoosi nõukogude tordi vahel ja kõik maitsebki hoopis teine. Olen juurelnud, et kas omal ajal taibatigi Undile teenelise kirjaniku aunimetus anda just sellesama võluritriki eest kirjutada Eesti omal moel vabaks, kirjutada Eesti läände. Vaevalt küll, aga mina rändasin tema raamatutega küll kuhugi paremasse kohta ja aega.
Hindan teoseid, sõltumata liigist, alati selle põhjal, kui palju nad minus (omi) mõtteid tekitavad, kas ja kuhu nad mu viivad. Lugedes Muti kirjutatud suurepäraseid mälestusi ja mõttekäike Undist jäi kummitama seos või vastuolu suure ande ja selle kandja elu vahel. Levinud on hoiak, kus autori elu lahates püütakse aru saada, mil moel on sellest välja kasvanud just sellised teosed ja kuidas kellegi elupäevade redel on ta viinud just sellistele loomingulistele kõrgustele. Seoseid leiab ikka, aga see peab paika juhul, kui tegu on n-ö tavalise autoriga, kes saavutab tulemusi pigem töö ja pingutuse kui andega.
Mind veenab Undi näide vastupidises, kus piisavalt suure ande korral määrab just see ära mitte ainult teoste kvaliteedi, vaid ka autori käitumise. Kuigi ma Unti isiklikult ei tundnud – nägin teda vaid elu viimastel aastatel raudse järjekindlusega meie aia tagant Kadrioru poodi ja tagasi kulgemas – arvan nüüd mõistvat ka tema iseloomulikumaid veidrusi, millele on palju viidatud. Enim jäid mind kummitama ebatavaline kiituselembus ja itsitamine eriti huvitavate mõttekäikude väljavabandamiseks. Usun veidrustesse, sest need paljastavad meie pehme kõhualuse, kaitsetu poole, mis räägib rohkem kui kaitstud ja kontrollitud pool.
Kujutan ette, sest ise pole kogenud, et eriti suur anne (pelgan sõna „geniaalsus“) võtab inimese mõneti vangi, nii et looja on pigem nagu peremeesorganism talle antud võime käes. Talent parasiteerib konkreetses inimeses ja avab talle ühest küljest küll erilised perspektiivid, kuid teisalt häirib ja suunab teda ka pea kõigil muudel hetkedel. Arvan, et ka see inimene ise tunneb, et teda oleks nagu mitu: üks on see pea kõikvõimas, kes ulatub kaugemale kui teised ja suudab enamat kui teised; ning teine see, kes vaatab esimest veidi kõrvalt teatava pelguse või vähemalt üllatusega. Olen see tõesti mina? Lahe. Aga ikkagi imelik, kuidas ma seda kõike teen ja suudan? On imelik ja tore ühekorraga ja mõnikord tahaksin teiste käest vaat et vabandust paluda. Itsitan nagu Unt, et natukenegi pinget maha võtta. Oma suurest andest saab kindlasti olla mitte ainult tiivustatud, vaid ka vaevatud. On väljend „kurjast vaimust vaevatud“, aga ega ka hea vaim ole alati lihtne paariline.
Tõesti, erilise isiku eluloolised seigad on alati huvitavad, aga kas nad midagi ka seletavad, selles ma kahtlen. Huvitav teada ja huvitav lugeda, aga mõneti vaat et müra. Loominguliste natuuride puhul taandub kõik ju lõpuks ikkagi sellele, kas autoris on olemas see seletamatu miski ja kas ta suudab selle ka oma loomingusse panna. Kui jah, siis saab see looming üsna universaalne ja seeläbi sündinud kvaliteet aegade ja olude ülene. See miski, mis teeb teose eriliseks, ei ripu ära autori elust ega ka mitte sellest, millest teos räägib. Seda kvaliteeti kas on või ei ole, esmalt inimeses ja siis tema kirjapandud ridade ja lugude vahel, nootide vahel, pintslitõmmete vahel, ükskõik mis liigist see teos siis on. Muidugi, ka geniaalsus vajab vormi, aga see vorm on selleks, et see eriline kvaliteet n-ö paika panna, kinni püüda. Esmalt autor ja siis juba publik, kuid mõneti on isegi kunstiteose vorm nagu ka autori isik vaid taara, milles seda miskit hoida.
Ma ei tea, kui korrektne on tänapäeval rääkida üldse kellegi andekusest, saati siis geniaalsusest, aga ma ise olen küll veendunud, et puhta töö ja eneseharimisega jõuab vaid mingi piirini ja selline piir ei ulatu eriti kaugele. Et saada sealt veelgi edasi, peab inimesel olema küljes juba sündinud „viga“. Kui viga pole väga suur, siis võib selle kandja ka rahulikult oma elupäevad õhtusse veeretada ilma oma eripärast isegi aimu saamata – erandlik, aga võimalik –, kuid kui kellelegi on antud ikka kulbiga, siis see juba saladuseks ei jää, ka talle endale mitte. Nii ka Undi puhul. Kõik need inimlikud ja igapäevased „loogikavead“ ei selgita mitte tema loomingut ja arenemist, vaid, vastupidi, ongi erilise ande jäljed tema elus.
Loogikavigadeks nimetan näiteks sedasama kiitusevajadust. Miks inimene, kes oma parimatel hetkedel istub vanajumala paremal käel, kui mitte lausa põlvel, vajab kaaslastelt nii väga igapäevast kiitust? Kus on siin loogika? Arvan, et sellessamas kahestumises, kus erakordne anne tõesti ei vajagi seda, kuid peremeesorganism küll. Tema ei istu jumala põlvel, vaid on „kohalik“ ja tahab kiitust, et temal on selline vägev tuttav, kes muuseas elabki tema juures. Nagu vanasti kiideldi välismaa sõprade või sugulastega. Mõnuleti nende aupaistel.
Aga lõpuks ka tõrvatilk: miks ilmus see raamat pehmete kaante vahel?! Suurepärane ajatu sisu, kuid odav ajalik kest. Aiman, et põhjuseks oli kirjanikust kirjastaja pelg, et teatud kaanehinnast ülespoole jääb müügiarv ohtlikult väikeseks ja autorist mikroettevõtja kannab kahju. No ei tea, olles samuti iseenda tööandja ehk vabakutseline, oleksin rõõmuga olnud nõus maksma kõvade kaante eest viis eurot otsa ja veel patsi löönud. Nüüd on tunded nii ja naa, lugedes täielik kaif, aga raamatut kätte võttes ja käest pannes, eriti kui satun panema eelmise ehk „Undi-juttude“ kõrvale, tunnen pigem kahetsust. Üle koera on mindud mängeldes ja siis saba peale seisma jäädud.