Isamaa ja Reformierakonna võimekus oma niigi kipaka poliitvankri ette lennukate mõtetega lollpäid leida on jätkuvalt suur. See on peaaegu samaväärne EKRE omaga ning kahtlemata suur saavutus, sest püha perekonna juhitud küünilis-paranoilises poliitprojektis on võimalik esile tõusta üksnes eriti nüridel, ent see-eest silmapaistvalt lojaalsetel isenditel, kes füürerite otsustes kunagi ei kahtle. Tähelepanuväärselt juhmide mõtetega Lea Danilson-Järje ja Riina Solmani kõrvale on Isamaa paari aasta eest soetanud ka Kristjan Järvani. See tegelane on nüüd „transpordi abilinnapeana“ otsustavalt esile astunud ning kukkunud vaeseid taga kiusatud autojuhte kaitsma kurjade ja pahade jalakäijate eest, kes tuleb maa alla suruda, ning leiab, et kergliiklusteede arendamine linnas „ei ole prioriteet“. Tekib täiesti õigustatud küsimus, kas Tallinna linnavalitsus oli tõesti vaja üksnes selleks välja vahetada, et võimaldada selliste geeniuste nagu Järvan esiletõusu. Või ka Reformierakonna Pärtel-Peeter Pere – veel üks huvitav leid sellel imede põllul, mida tänapäeval Tallinna poliitmaastikuks kutsutakse ning kus aeg-ajalt valmivad viljad, millistest kõiksugu hulluste ja geenimutatsioonidega harjunud linnarahvas varem undki näha ei osanud. Oijah.
Huvitavad parempoolsed ideed on seotud ka täies mahus doteeritud ühistranspordiga, sest see Pere arvates „ei toimivat“. Ometigi on näha, et halvemaks see küll läinud ei ole: trammid, bussid, peatused on paremas seisus kui „vanal heal“ piletiga sõidu ajal ja haisugi on täpselt sama palju kui siis, kui odööri kogemise eest veel ka pilet soetada tuli. Täiesti õiglane on linnale antud maksuraha eest saada tasuta sõiduõigus. Erinevalt Järvanist näib Pere aga arvavat, et kergliiklust tuleb siiski korraldada, kuid probleemide lahendamiseks on mõistlik kaasata eraettevõtteid, mitte kodanikualgatusi ja ratturite ühendusi.
See on muidugi tüüpiline parempoolne plaan, sest eraettevõtte huvi midagi arendada piirneb enamasti üksnes idee konverteeritavusega arvestatavaks papihunnikuks sellesama ettevõtja taskus. Pealegi, meile kõigile on ju nii hästi teada Bolti sotsiaalne vastutus, mida demonstreerib hiilgavalt nende suhtumine oma taksojuhtidesse. Olgem ausad, need on taksojuhid, rääkigu firmaomanikud mida tahes: „sõidujagamine“ on lihtsalt kurikaval retooriline leiutis maksude optimeerimiseks ja sotsiaalsest vastutusest kõrvalehiilimiseks. Selle asemel et õpetada Bolti makse maksma ja oma töövõtjate eest hoolitsema, tahab aga Pere tõuksilaenutajad lihtsalt linna peale märatsema lasta. Teeks ikka nii, et linn otsustab, kuidas linn areneb, ja eraettevõtted järgivad linna kehtestatud reegleid. Kui Bolt ega ükski teine tõuksilaenutaja ei saa oma tõukside haldamisegagi mitte kuidagi hakkama, miks peaks arvama, et nende „ärikogemusest“ on linnal midagi võita?
Järvan on ka innukas automaksuvastane, sest näeb maksus tagakiusatud automanike järjekordset repressiooni. Seda see kahtlemata ongi, kuid sugugi mitte sel moel, nagu arvab Järvan. Vanemate autode üüratu registreerimistasu (seaduseelnõu praeguse seisuga) kiusab peaasjalikult vaesemaid elanikke, sest mõne auto puhul võib registreerimistasu ületada koguni selle turuhinna. Nii on nad kahvlis: 1. jaanuarist 2025 nad uuemat autot osta ei jaksa, sest see on kallim ja lisandub ka registreerimistasu, mis ei ole väike, ning vanemat ka ei saa, sest koos registreerimisega tuleb tasuda kahekordne auto turuhind. Päris uuest võib vaene üksnes und näha. Automaks tuleks kahtlemata kehtestada, kuid seda eelkõige autotootjatele, alustada aga uutest ja mõttetult suurte mootoritega masinatest ja rikkast elanikkonna kihist – 90 kuni 100 eurot aastamaksu mõistliku kubatuuriga auto eest jaksavad kõik maksta.
Uue linnavalitsuse parempoolsed liikmed on paari kuuga suutnud juba suure hulga ohjeldamatult lollide mõtetega lagedale tulla, nii et tekib paratamatult nostalgia sotsidega päris hästi tasakaalustatud eelmise linnavalituse järele. Praegu peaks küll soovitama Ossinovskile nende lõukoerte valjaid pisut pingule tõmmata, et pisutki seda agarat ogarust ohjeldada.
