Nuutrumi „Paradiis“, autor Tõnu Õnnepalu, lavastaja, helikunstnik ja dramaturg Veiko Tubin, kunstnik Jana Wolke, valguskujundaja Priidu Adlas. Mängivad Rasmus Kaljujärv ja Germo Toonikus. Esietendus 17. X Sakala 3 teatrimajas.

„Imelik, eksole, kui vähe tegelikult elu jooksul ära õppida jõuab. Ühe asja põhiliselt. Kõik need nüüdsed lakkamatud koolitused ja ümber- ja täiendõpped on muidu niisama meelelahutus ja inimeste petmine. Inimene saab oskajaks ja õnnelikuks ainult ühes. Mina tulin Paradiisi õppima maameheks või midagi sellist, aga ma õppisin seal ainult kirjutama.“¹

Kes Õnnepalu kirjutistega tuttav, ja neid lugejaid peaks olema palju, võivad jagada seda üllatust ja intrigeerivat ootusärevust, kui selgus, et „Paradiis“ jõuab teatrilavale. Sest kuigi Õnnepalu on tunnistanud, et on selle raamatu lavalejõudmisest fantaseerinud, on see lugemisel pigem luulelik, võib-olla isegi filmilik, aga mitte otsejoones teatrilik.

„See tundus mulle päris loomuliku asjana, sest elu seal paigas, mille nimeks sai raamatus Paradiis, oli kuidagi väga teatraalne. Mis siis, et pigem üksik, publikuvaene. Aga kas kõige suurem publik ei ela meis endis? Kas siis taevas ja meri ei vaata meid, mets ei kuula? Kas me ei ela oma sügaval lapseloomuses keset maailma, mis on kõik üks suur silm ja kõrv?“²

Teatri eelduseks peaks olema kon­flikt, mingi sündmus, mis laval lahti rullub ning mida tegelased püüavad oma erisugustest vaatenurkadest ja inimlike vigadega mõtestada ja lahendada. Ent kuidas on võimalik lavastada „Paradiisi“, mis on pigem seisund ning kus sündmus hargneb aeglaselt ja tulevärgita minategelase sees? Ja kuigi sageli öeldakse, et ega Tšehhovi näidendeiski suurt midagi juhtu, on Õnnepalu tekst mitu kraadi kangem vaikelu.

Nagu igale lugejale ei sobi Õnnepalu mõtisklev ja endasse pööratud kirjastiil, on palju ka neid teatrivaatajaid, kes eelistavad värvilisemaid ja lärmakamaid lavastusi. Aga „Paradiisi“ võiks soovitada näiteks neile, kes naudivad monolavastusi, sest vaatamata kahele näitlejale on see sisuliselt monoloog. Veiko Tubin on dramaturgi ja lavastajana suhtunud Õnnepalu teksti ülima austuse ja tähelepanuga ning jaganud selle noorema (Germo Toonikus) ja vanema (Rasmus Kaljujärv) minategelase vahel, kuid näitlejate olek, liikumine ja kõne on lihvitud niivõrd sarnaseks, et kordagi ei teki kahtlust: tegemist on ühe ja sama mehega. Ja kuigi väidetavalt pole olnud eesmärk Õnnepalu mängimine, on mõlemas näitlejas äratuntavalt õnnepalulikku hoiakut.

Tõnu Õnnepalu: „Tegelikult seda lavastust vaadates mina ei teadnud, mis sealt tuleb, see oli mulle täielik üllatus. Ma hetkekski ei mõelnud, et seal kehastatakse mind. Ma mingil viisil küll sain mõelda oma elu peale, kuna see raamat on justkui minu elust, aga tegelikult juba raamatus see jutustaja on tegelane.“

Grete Lõbu: „Et sa vaatad iseennast distantsilt?“

Õnnepalu: „Absoluutselt, aga samas mingil imelikul kombel ma nägin ennast väga lähedalt, täiesti üllatavalt ja asju, mida justkui ma ei olnud sinna raamatusse üldse kirjutanud.“

Lõbu: „Äkki nad tegid ümber?“

Õnnepalu: „Ei teinud kusjuures. Muidugi selles mõttes tegid ümber, et terve raamat ei mahu ju lavastusse, seal oli tehtud valik, aga niipalju kui ma kuulsin, need laused, sõnad, need olid kõik minu laused.“

Rasmus Kaljujärv: „Need on kõik Tõnu laused ja sõnad, aga see on ikkagi meie- või minupoolne interpretatsioon sellest, võib-olla see ongi see, mida Tõnu näeb seal uuena.“³

Ka Veiko Tubin kinnitab, et jäi Õnnepalu tekstile viimse sõnani truuks ja „.. sõna saab väga suure jõu. See on ka näitlejatel päris keeruline ülesanne. Rasmus ka ütles, et tal ei ole elus nii keerulist ülesannet olnud, kui on tekst, kus sa ei saa üheski sõnas eksida, sest Õnnepalu on selle kirja pannud nii, et kui ütled ühe sõna valesti, siis see ei kõla enam niimoodi. See tekst on natuke nagu muusika, kus on sõnad ja nende vahepeal vaikus, mis hakkab väga sügavalt kõnetama“⁴.

Küsimus, kuidas seada lavale niisugune mõtisklev monoloog, on „Paradiisis“ lahendatud üsna lihtsalt, aga romaanile omase poeetilisusega. Kaks tegelast jutustavad vaheldumisi ja korraga, noorem veidi rohkem tegutsedes ja vanem pigem jälgides, ning pause täidab rahulik, peaaegu tantsulik liivarehitsemine. Ümbritseva pimeduse keskel on suur ja madal liivaga täidetud kast, selle taga seinal kaldus peegel, millest näeb liivale joonistuvat mustrit. Veel paar reha, kastekann, taburet, veeämber kopsikuga ja ongi kõik.

Justkui viimse piirini viidud minimalism esimese hooga ehmatab, kui mõelda romaani kõikehõlmavale keskkonnale – Hiiumaa mere- ja metsakohinale. Aga kuna tekst on nii rikas ja näitlejate kõne nii keskendunud ja hoolikas, on see meri ja mets siiski sealsamas pimeduses. Liivarehitsemine muutub peaaegu rituaaliks, meditatsiooniks, nagu aedade parandamine Õnnepalu romaanis. Ju on see eelkõige viide jaapani aiale, kus üksikute puude ja kivide vahel peent kiviklibu hüpnotiseerivateks mustriteks rehitsetakse, kuid kodumaine kogemus tõmbab paralleeli ka hauaplatsi hooldamisega. Sisuliselt on see ehk sama asi, sest mille muu tarvis me oma kadunute haudadele rehaga triipe tõmbame, kui mitte mõtiskluse ja aja möödumise märgiks. Ei ole lahkunul neid vaja ja tuul puhub mustri niikuinii kohe ära, aga korraks, keskendunult rehaga joonistades, jäävad argimõtted vait ja aju saab puhkust.

On loomulik, et selline lihtsa vaikelu lavastus (ja raamat) paneb mõtte omasoodu liikuma, sest ei pea tegelema küsimusega, kes mida tegi ja mis edasi juhtub. Sest mis ikka juhtub: suve järel tuleb sügis ja siis talv, puud tuleb lõhkuda, ahi kütta, lumi rookida, aed parandada jne. Aga kaduviku ja üksilduse allhoovusele vaatamata on see lavastus ootamatult helge ja selge. Selles ei ole meeleheidet ega südamevalu nüüdseks lagunenud hoonete või aastakümneid tagasi lahkunud aiameistri pärast, vaid pigem nenditakse rahulikult olnut, vaadeldakse hetke ning aktsepteeritakse tulevat.

Alati on neid, kes muutuva maailma ja hääbuva ajaloo pärast nutavad, vanu asju klaasi taha lukustavad ning kõike möödunut kõrgemalt hindavad kui uut. Sedagi võib mõista, sest kõveratest okstest käsitsi meisterdatud aia väärtus on tänapäeval tehases keevitatud aia kõrval null. Aga seejuures on vanade asjade ja lagunevate kohtade keskel elamisel suur väärtus. Keegi on nad ehitanud, ümbrusest materjali otsinud, need vaeva ja leidlikkusega meisterdanud ning neid hoole ja armastusega kasutanud. Ja kui nüüd keegi neid enne kaduvikku veel kord kasutab, neis kasu ja väärtust leiab, on see tänapäeva mõttes justkui väike mäss uue ja odavama ostmise kombe vastu. Ei, tegelikult pole see millegi vastu, vaid ajaloo poolt. Mitte muuseumiajaloo, vaid aja loo poolt. Lihtsalt, praktiliselt ja teadlikult kasutatakse aeg lõpuni ära, et see siis valutult hääbuda saaks.

Grete Lõbu: „Mis mees see Tõnu on selline?“

Rasmus Kaljujärv: „Lihtne mees.“

Lõbu: „Kuidas lihtsal mehel nii suured mõtted tulevad?“

Kaljujärv: „Ma arvan, et meil kõigil on suured mõtted, aga vähesed oskavad neid sel moel väljendada ja kirja panna.“⁵

Õnnepalu tekst, nii laval kui ka paberil, ongi nagu liivale joonistatud muster: mõtisklev, ühtaegu oluline ja tähtsusetu, kohaloleku kontroll. Lõppude lõpuks, meie lühikese ja tühise eksistentsi sees, on see teadveloleku hetk, ümbritseva ja enda vaatamine, aktsepteerimine ja nautimine, ju kõige olulisem.

1 Tõnu Õnnepalu, Paradiis. Varrak, 2009.

2 Kristin Västra, Tõnu Õnnepalu: valu kartes jääme ka rõõmust ilma. – ERRi kultuuriportaal 9. IX 2024.

3 Ringvaade, ERR 1. XI 2024.

4 Ave Lutter, „Paradiisi“ lavastav Tubin: Õnnepalu romaan kõnetab meid kõiki omal kombel. – ERRi kultuuriportaal 14. X 2024.

5 Ringvaade, ERR 1. XI 2024.