Tänava ja kunstimuuseumi suhe on umbes samasugune nagu metsal ja herbaariumil. Ühel pool on elu kõigis selle avaldumisvormides, teisal valitud isendite säilitamine tulevaste põlvede ja teadustöö tarbeks. Kõige tugevamalt avaldub see erisus suhetes ümbritseva ruumiga. Kui tänaval võrsuv kunst on ruumist tugevam, andes sellele lisatähendusi, rikastades ümbritsevat keskkonda ja astudes sellega dialoogi, siis galerii „valge kuup“ võidab tänavakunstiteose. Galeriiruumis eksponeeritud teos on küll omandanud tunnustuse valitud eksemplarina, kuid sünergia kaob. Jääb vaid teiste isendite kontekst krabisevate lehtede vahel ja spetsialistide napid kirjeldused.
Toimub ka vastupidine liikumine – klassikaliste kunstiteoste ümbermõtestamine tänavakunsti vahenditega. Mitmed Eesti tänavakunstnikud on kasutanud oma teostes tuntud taieste parafraase. Tsitaadid ei piirdu klassikalise maalikunstiga, vaid hõlmavad kirjandust, filmikunsti, ajaloolisi isikuid ja -fotosid koomiksite ja arvutimängudeni välja. See pakub head võimalust kõneka paroodia loomiseks, kuid lõhub tunnustatud teoste elitaarset aurat.
Aasta eest pälvis Edward von Lõngus välisministeeriumi kultuuripreemia oma projektile „Surmatants“, kus otsib Notke pannoolt tuttavatele luukeredele praegusaegseid tantsupartnereid.1 Danse macabre motiiv tänavakunstis on seda asjakohasem, et varaseimad surmatantsu näited olid samuti seintele maalitud ning on ühes keskaegsete müüride ja hoonetega praeguseks hävinud.
Keskaja kunstile, sarnaselt tänavakunstiga, oli omane anonüümsus. Tugev kunstnikuisiksus tõusis esiplaanile renessansis, kui Raffael musta bareti pähe tõmbas. Must barett on sestpeale olnud sõltumatuse ja mässumeelsuse, aga ka isiksusekeskse loomingu ja autorinägemuse väljendus. Mustade kapuutsidega tänavakunstnikud seisavad lähemal keskaegsetele munkadele, kes loovad missioonitundest, sisemisest vajadusest oma sõnumit levitada. Kui musta baretiga kunstnikud võivad toetuda metseenide ja institutsioonide toetusele, siis millised valikud seisavad tänavakunstnike ees?
Sümpaatne bandiit, vaene ja tagakiusatud tänavakunstnik par excellence oli Ülo Kiple, kes kandis kaasas kilekotti kahe tühja piimapudeli ning paki rasvakriitidega, varastas maalimiseks vajalikku värvi, millega oma sõnumit levitada, ning teenis elatist kukekommide valmistamisega (kuni ta spekulandina kinni peeti).2 Tänavakunstnike anonüümses ja illegaalses tegutsemises on oma romantika, kuid vabakutselist kunstnikuelu – müüa oma töid arvestatava hinnaga, saada tegevuseks materiaalseid toetusi, võtta vastu tellimusi ja kuuluda mõnda loomeliitu (mille aluseks on samuti galeriinäitused) – see enamasti ei võimalda. Ehkki tuntumate tänavakunstnike teoste kohtamine kunstioksjoneil ja galeriiseintel ei pane enam kedagi kulmu kergitama, on tänavakunstiväli siiski kunstiturule võõraks jäänud. Oma osa on siin küllap nii teoste vormil, mis ongi kohaspetsiifiline ja kadumisele määratud, kui ka küsimusel: kas avalikus ruumis kommertshuvidele vastanduv tänavakunst, kui saab müügiobjektiks, oma olemust reedab või ei?
Kultuur ja kontrakultuur arenevad linnas paralleelselt ja võrdse jõuga. Kui kodanlased võtsid endale lemmikloomad, pudenesid mõned neist tänavale, pulstusid ning said tänavakassideks ja -koerteks. Restoranide akende taga hakati müüma tänavatoitu, mis on kiire, odav ja suure toitainesisaldusega. Tänavanurkadele ilmusid paaniflööte mängivad indiaanlased. Tekkis grafiti, mis suunas oma teraviku linna külma ühetaolise arhitektuuri vastu, omastas ja nimetas maailma ning püüdis astuda dialoogi teiste anonüümsete möödujatega. Tänav on metsikus. Tänav võõrandab tuttavliku ning lisab sellele vabaduse ja romantilisuse aura.
Ametlik kunst ei ole loodusnähtus, mis tabab ootamatult. Tavaliselt saab kunstikogemus enamasti alguse teadlikust soovist minna galeriisse kunsti nautima. Galeriis pakutav oleneb juba kultuurirahastusest, kuraatori valikutest ja kunstniku kujutlusest. Külastaja otsust mõjutavad omakorda aeg, raha ja ligipääsetavus (Eestis nõuab teadlik kunstitarbimine sageli teise linna sõitmist). Siin on tänavakunstil ilmselge eelis. „Inimeste paigutamine sinna, kus on kunst, on palju keerulisem kui kunsti paigutamine sinna, kus on inimesed,“3 vastandas Edward von Lõngus juba oma loometee alguses galeriide elitaarsusele tänavakunsti egalitaarsuse.
Inimene tänaval ei ole kunagi kohal, tema meel uitab sihitult ja võtab tegelikkust vastu liigseid küsimusi esitamata. Galeriisse minnakse küsima, arvama ja kaasa mõtlema. Lõõgastunud, pahaaimamatu teadvus tänaval on aga parim uute mõtete vastuvõtuks. Näiteks võib elektrikapp anda teada nii kõrgepingeohust kui sedagi, et „on aeg katkestada T-vibratsioon ja visata külmetatud siil oma kitsast voodist välja“. Tekstide, teadete ja tarbeikonograafia maailmas mõjuvad sellised diskreetsed nihestused nagu budistlikud koan’id, meeldetuletused piiride kokkuleppelisusest.
Tänavakunsti loomine ja tajumine on kehaline kogemus. Erinevalt tellimustööna teostatud seinamaalidest saab tänavakunstiteos olla vaid nii suur, kui inimkeha seda võimaldab. Jälg keskkonna füüsiliste omaduste mõõtmisest inimkeha võimete kaudu on see, mida vaataja tunnetab.4 Galeriis seevastu on just installatsiooni puhtus see, mis lubab teostel mõjule pääseda. Inimkeha seatud piirid teose loomisel lubavad tänavakunstil linnaruumis dialoogi pidama jääda. Kui galeriis eksponeeritud kunstiteose ümberkujundamine paigutub tõenäoliselt vandalismi või tegevuskunsti alla, siis tänavakunst ootab kaasautoriks kõiki, keda see kõnetab. Autori ja publiku suhted on kahepoolsed.
Nii nagu tänavakunst satub kohati galeriiseinte vahele (enamasti küll dokumentatsiooni või isikunäituste vormis), on ka galeriikunst linnatänavail juhukülaline.
Üheks silmatorkavamaks ja nüüd juba traditsiooniliseks näiteks on Tallinna kunstinädal, mil kunsti eksponeeritakse Vabaduse väljakul. See rahva sekka minek jääb siiski poolele teele, valides turvalise ja väärtustest laetud koha ning luues sellest vaheseintega, linnaruumi neutraliseeriva ajutise galeriiruumi. Tänavakunstnikud otsivad seevastu mittekohti, pragusid linnaruumi infomüras, kuhu inimesed poolkogemata satuvad. Oma tegevusega antakse tähendus kohale endale ja seotakse linnaruum uutmoodi tervikuks.
Kui vaadelda kureeritud tänavakunsti, mis sünnib festivalide ja tellimustööde raames, on neid, kelle ees kunstnikud ja teosed vastutavad, hoopis rohkem kui galeriiseinte vahele jäävas kunstis. Oma huvid ja hirmud on nii kohalikul omavalitsusel, kinnisvaraomanikel, tellijatel, festivali kuraatoritel kui ka majaelanikel. Ehkki igasugune reguleerimine teisendab oma objekti, on muutused kultuuripraktikate pärisosa. Paralleelina võib tuua tänavamuusikute tegevuse, mille varasemad teadaolevad reeglid pärinevad V sajandist eKr ja on läbi ajaloo seoses linnade mürataseme tõusu ning tehniliste võimaluste kasvuga aina rangemad.5 Ometi ei näita moosekantide traditsioon raugemise märke.
Mis puutub teoste vormi, siis enamasti on illegaalselt tegutseval tänavakunstnikul vähe aega oma töö teostamiseks. Sealt ka materjalivalik – kleebised, šabloonid ja aerosoolvärvid. Kiire (re)produtseeritavus on ka üks põhjusi, miks nende teoste kunstilise väärtuse kriitikud kahtluse alla seavad. Galeriiteose loomiseks kuluvat aega kontseptsioonist vormistuseni arvestatakse sootuks teistes ajaühikutes. Ometi on tänavakunstiteoste arvatav eluiga pikem kui keskmine näituseperiood ametlikus galeriis.
Esteetiliste seinamaalide ja tellimusliku protsendikunstina on avalikus ruumis kunsti üha rohkem näha. Puudu on sõnumist. Ilu ja informatsioon ümbritsevad meid tiheneva müürina. Isetekkeline tänavakunst juhib sellele müürile tähelepanu.
1 Kultuur.err 9. I 2019
https://kultuur.err.ee/896944/taispikk-kone-edward-von-longus-surmatants
2 Margo Vaino, Haiguste ravi … kontrollitud. – Esmaspäev 2. XI 1992.
3 Edward von Lõngus, Miks ma otsustasin hakata tänavakunstnikuks. Edward von Lõnguse avalik seletuskiri. – Tartu Street Art Zine #1, 2019 [2007]
4 Sirla, Tänavakunst tahab olla vaba. – Sirp 26. I 2018.
5 Katrin Kullo, Tänavamuusik ja tema koht. – Sirp 3. VI 2016.
