Musta Kasti „Lilli“, autorid Kaija M. Külm ja Jaanika Tammaru, lavastaja-dramaturg Kaija M. Külm, värsi- ja viisidramaturg Jaanika Tammaru, muusika ja seadete autor Kaarel Kuusk, kunstnik Inga Vares, valguskujundaja Karolin Tamm. Mängivad Silva Pijon, Mariann Tammaru, Agur Seim ja Kaarel Kuusk. Esietendus 8. III Genialistide klubis.

Enne eelmise aasta kevadet ei teadnud ma Lilli Suburgist mitte midagi. Kuni sattusin autotäie kultuuriinimestest kanuusõpradega Soomaalt tagasi Tallinna poole sõitma ning Piret Karro uuris, et kas Vändra teeks väga suure ringi sisse. Ega ei tee, pidin autojuhina tõdema, ning vähem kui pool tundi hiljem leidsin end eesti esimese naisõiguslase Lilli Suburgi haualt kuivanud lehti kokku riisumas ja kätega mahakukkunud oksaraage üles noppimas. Kuulates sinna juurde meie naisliikumise ajalugu põhjalikult uurinud Karro detailitiinet, kaasakiskuvat ja mõtlemapanevat juttu Suburgist. Õhustik oli karge ja asine.

Meie neljane seltskond jättis haua laitmatusse korda ning tegime ka ontliku fotojäädvustuse, kus seisime kõik tikksirgelt skulptor Ferdi Sannamehe marmorist mälestussamba juures, millel tekst: „1841–1923. Lilli Suburgile Eesti naised“. Ausamba on sinna 1926. aastal lasknud püstitada naisseltsid.

Mõni aeg pärast Vändra vana kalmistu külastamist ilmus Vikerkaares Piret Karro artikkel Eesti naisliikumise ajaloost ning sel kevadel tõi teater Must Kast (lavastaja Kaija M. Külm) välja lavastuse „Lilli“, mille narratiiv jälgib üsna täpselt Karro kirjutise struktuuri selles osas, mis Suburgi puudutab.

Lilli, õieti Caroline, elulugu tuuakse lavale nüüdisaegses räpivormis ning žanrilt jääb ettevõtmine jandi ja tänapäevase humoorika noortedraama vahepeale. Värsi- ja viisidramaturg Jaanika Tammaru on loonud vaimukad räpitekstid ning eriti meeldiv on, et ehkki nagu oleks tegu kirjandustunniga, on nendesse oskuslikult sisse põimitud ka päris palju peeniroonilisi viiteid kirjandusklassikale, mis ideaalis võiks ju tekitada õppuris ühtaegu magusat äratundmist ja kinnistada ka teadmisi.

Näiteks viide Juhan Liivi luuletusele „Helin“: „A tõesti ta polnudki väikene mees, / aga mõte see hinges tal helises / – et olla võiks eestlane!“ Või siis Lilli isa Toomase klassikalist rahvalaulu parafraseeriv tekst: „Naisel on raske, / puhata laske,/ kuula käske, / kaske-kaske.“

Juhuslikud need põiked kirjanduslukku mõistagi pole. „A tõesti ta polnudki väikene mees“ viitab ilmselt sellele, et ka naiste eneseteadlikkus hakkas XIX sajandi lõpu poole tõusma. Sama ideed toetab avastseeni koreograafia, kus tagurpidi kuubedes nais-mehed räpivad ja manavad Lilli sündimise maagiliseks suursüdmuseks. „1-8-4-1!“ hõiguvad mehed lavalt Lilli sünniaastat, mis mulle, kes ma olen harjunud seostama Suburgi akadeemilise kontekstiga, mõjub progressiivselt, aga lavastuse edenedes harjub sellise stiiliga ära.

Musta Kasti „Lilli“ on tähtis lavastus eelkõige seetõttu, et kuigi Lilli Suburgi isiku tähendus ärkamisajal on võrreldav Carl Robert Jakobsoni, Johann Voldemar Jannseni ja Lydia Koidulaga, siis ajalooõpikutest me praegu veel selle naise nime ei leia. Siin aga pannakse Suburg (Silva Pijon) ja Koidula (Mariann Tammaru) laval sõna otseses mõttes ühte pinki istuma ning neist saavad midagi parimate sõbrannade ja rivaalide vahepealset. Sealjuures on Koidula karakter pigem pehme, õitsev ja õrn (kuni kihlub lätlasest arstitudengi Eduard Michelsoniga ja kolib Kroonlinna) ning Suburg nurgeline, uudishimulik ja jonnakas –rollid, milles Pijoni ja Tammaru duo hakkab väga hästi toimima.

Tegijad ise nimetavad lavastust kangelaseeposeks ning kuigi see žanrimääratlus on ilmselt mõeldud väikese huumoriga, siis korraliku kangelasloo tunnused on „Lillil“ küll: peategelasel on selge missioon näidata, et ka naine võib olla vaba ja laulda oma laulu. „See ei ole minu laul,“ kordub mantrana läbi Lilli eneseavastusretke, ilmudes esmakordselt siis, kui linnast saadud peigmees Friedrich tahab teha Lillist koduperenaist. Vürtsikam oleks lavateos olnud muidugi siis, kui me saanuks Lilli kohta teada midagigi negatiivset, praegusel juhul on omaaegsest liberaalist maalitud suisa neitsimaarjalik pilt: haiged ravis terveks, lapsendas emata jäänud tüdruku, tegi lastele kooli, luges hommikust õhtuni saksa filosoofiat ning peigmehed põlgas ära, kuna otsis taga sinilindu.

Paatost tõmbab siiski õnneks veidi alla humoorikas, kohati soojalt irooniline hoiak, mille lavastajad Lilli materjali suhtes on võtnud. Näiteks ühes stseenis ütleb Koidula Lillile: „Tšilli, Lilli!“, püüdes naise tõsist meelelaadi ülespoole upitada. Ning teises stseenis räägib ta talle laulupeost, mille peale Lilli küsib: „Mis tuu laulupido viil om?“

Huvitav kokkusattumus seegi, et samal päeval Musta Kasti „Lilli“ esietendusega avati Vabamus Piret Karro kureeritud näitus „Välja ahju tagant“, mis tutvustab Eesti naisliikumise ajalugu 150 aasta jooksul, tõstes eraldi ausse kõik need naised, kelle elu ja looming on seni unustusse jäänud. Näitus algab põhjaliku skeemiga, kus välja toodud nii Suburgi õpilased kui ka tema kaasaegsed.

Kui Karro tekstides ja kureeritud näitusel on Lilli pigem karm, konkreetne ja napisõnaline, selge silmavaatega naine, siis Külma-Tammaru dramaturgias on noorest Lillist tehtud üdini maalapselik karakter, kes jätab endast ullikese mulje. Linna kooli jõudes on ta maaplika, kes istub koolipingis, kõigutab jalgu ja vahib suurte põnevust täis silmadega maailma nagu vastne vasikas. Huvitaval kombel ei riku Lillit ka kool ning sama registri peal purjetatakse edasi. Muutus, kus Pijon hakkab mängima täiskasvanud ja eneseteadlikku naist, tuleb sisse siis, kui Lilli Pärnu kõrgemast tütarlastekoolist tagasi isatallu pöördub.

Koju tagasi pöördunud Lilli oli aga sedavõrd saksastunud, et unustas ära ka korraliku eesti keele. Aino Undla-Põldmäe koostatud raamatus seisab¹, et Suburgi esikromaani „Liina“ väljaandmisega läks just seepärast nii kaua aega, et ta ei olnud kindel oma eesti keeles ja tahtis lasta selle üle toimetada. Lavastuses käib ümberlülitumine eesti ja saksa keele vahel üsna loominguliselt, alustades sellest, et millegipärast räägib Pärnumaal elav Lilli lõunaeesti keelt, mis tähistab n-ö maakeelt ehk eesti keelt. Pärast 9. märtsi „Lilli“ etendust peetud vestlusringis põhjendasid lavastajad, et see on nii osalt tänu Silva Pijoni Võrumaa juurtele, ehk et kui ta proovis võru keeles rääkima hakkas, mõjus see kohe võimsalt. Energeetilises mõttes on see muidugi arusaadav, seejuures nii realistlikus võtmes lavastuses tekitab ikkagi küsimusi.

Väga hästi on Külm ja Tammaru ära kasutanud Lilli teadmata haigust varjavat näolappi, millest on saanud hästi toimiv metafoor. Nagu ka vanadelt fotodelt näha, kandis Suburg näo ees tõesti mingit rätikut, kuid mida ta täpsemalt sellega varjas, ei ole teada. Pärnu Postimees kirjutab, et tegu võis olla mingi nahaekseemi, rahvakeeli sammas­poolega². Igal juhul tekitas see Suburgis alaväärsuskompleksi, mistõttu kahtles ta selles, kas ta sedasi ikka mehele saab. Lavastuse viimases stseenis Lillil enam lappi näos ei ole. Kas õnnestus tal leppida iseendaga, leida oma laul ja luua ennast vabaks? Vastus on ilmselt „jah“. Kas ta seejuures ka õnnelikuks sai?

Kokkuvõtvalt saab Musta Kasti „Lilli“ kohta öelda, et see on vahva tükk. Nooruslikult uljad näitlejad ja tore hoogne lugu – seega võib kindel olla, et ajalugu jääb niiviisi noortele inimestele paremini meelde ning ühes sellega ka Lilli Suburgi nimi, mis loodetavasti peagi ka kirjandusõpikutesse saab.

1 Lilli Suburg, Kogutud kirjatööd. Koostaja Aino Undla-Põldmäe. Eesti Raamat, 2002.

2 Silvia Paluoja, Naisseltsid meenutasid Vändras Lilli Suburgi. – Pärnu Postimees 9. VIII 2011.