Ja et nad tegid mammutkontserdi asemel „MAMMUTikese” – noortele suunatud kontserdi. „Mammutikese” teises paneelis esitasid kaasaegset muusikat Tallinna muusikakeskkooli kammeransamblid. Paar päeva hiljem sai kuulata lausa verinoorte, muusikakoolide kompositsiooniõpilaste loomingut. „Mammutikese” neljandasse paneeli oli kaasatud 32. keskkool etendusega „Libarebased ja kooljad”. Oli rõõm kogeda ühe EMP joonena soovi tuua muusikaakadeemia majja tõsise muusika tudengite juurde teiste koolide ja muude valdkondade noori. Siit annaks edasi minna, teha koostööd kunstiakadeemia, Tallinna ülikooli jt.

Viie ja poole tunnise „Mammutikese” viimane paneel oli aga Eesti muusika- ja teatriakadeemia kompositsioonitudengite loomingu päralt. Viimane teos algas kell 23.02! Noorte interpreetide osa kandis kohatise häbelikkuse ja tillukese allajäämisega segiläbi uhket „mina tulen” tunnet. Juba omandatud professionaalsete oskuste pagasit ja noore inimese värsket energiat.

Selle taustal mõjus kompositsioonitudengite plokk kuidagi liiga akadeemiliselt – ilma ootuspärase ereduseta. Kõik olid tublid ja maitsekad, aga kuidagi mängu- ning katsetusrõõmuta. Kindla peale mindud, õpetatud, mõistlikud. Üldpilt heakõlaline, mugav, lahe. Mis pole ju iseenesest paha – oskused on käes ja rumalusi ei tee. Aga kui näiteks võrrelda Timo Steineri rütmirõõmu või eriti Tauno Aintsi meeletu katsetusteskaalaga, siis tundub viimastes rohkem „noort heliloojat” olevat. Erandiks läbilõikava tämbriga torupilli ja mürtsuva suure trummi kaasa toonud Aile Alveus. Üle pika aja kuulis rahvalaululisi ja -tantsulisi motiive. Tema teos pälvis, muide, ka publikult kõige suurema aplausi ja lavale tagasikutsumise.

Kahtlemata on helilooja ees suurem ülesanne kui interpreedi ees. Ikkagi oma väike maailm otsast lõpuni üles ehitada. Ja ereduse puudumises võib ka häid külgi näha. Lihtsalt pullitegemise, kontrollimatute ideede kukerpallitamise asemel võis aduda teatud tõsiduse ning sõnumi edasiandmise katset. Seda paistis enim kreeka vaimulikele tekstidele kirjutatud Ivan Cancialosi teosest „Xhristos anestis”, milles oli väljendusrikkust, avatust, meloodiaannet, aga puudu jäi vormitundest. Kui kreeka kirikumuusika juba kaasaja helikeelde toodud, peaks temas ka vastavat vormi ja arengut olema. Ka lõpp oli teosel väga ootamatu. Kuigi viimane lõik oli ilmselt mõeldud mingi eraldi kokkuvõttena, jäi sel üldistust ja haaret väheks. Paremat vormi oleks tahtnud ka arusaamatute pausidega liigendatud teosest „Aed”, mis muidu oma värvikusega kõrva jäi. Siin oli head struktuuri (kõlaliste vahendite kasv ja kahanemine), tämbrileide (harjadega vibrafonil tekitatud liblikatiiva sahin) ning koloriiti (kahe ja kolme pilliga sama motiivi ülevärvimine). Dünaamilise skaala laienemine andis aimu orkestripotentsiaalist, kuulama panid meloodiakatked. Vorm on aga oluliselt kuulamist kergendav ja värvide kõrval tähelepanu koondav element. Näiteks „Mammutikese” teises paneelis kõlanud „suurte” heliloojate Mari Vihmandi ja Helena Tulve teostes aitas noori muusikakeskkooli interpreete lugudest üle olla ja neid sihikindlalt ette kanda just  karkassina selge vorm.

Hea vormi, tihedalt ühtse helikoe, tekkivate ja sulanduvate tämbritega oli Evelin Seppari „2 paralleelset sirget”. Sander Saarmetsa „Muutuja” paitas rahuliku, tervikliku kõlamaailmaga. Üks meeldivamaid elamusi oli Mait Jüriado teos „M & M” puhta kirka koloriidi ning helge, väga loogiliselt kuulajani kanduva iluga. Oodatud üllatuslikkust tõi „Images of Late” – muutuvat rütmikat, eri faktuurikihtide üksteise alt ilmumist, lihtsa kitarrisaatel meloodia pööramist kakofooniliseks kaoseks. Põnev oli. Aga kõige selle vahendite rohkuse ja nende hea kasutusoskuse juures oleks siin tahtnud rohkem sisulist veenvust. Veljo Värgi „Muretult 2” oli vahva oma pretensioonituses – mõnusa sumeda tämbri, korduva meloodiakatke ja hea rütmikaga lugu.

Võrdluseks meenub ühe eelmise aasta EMTA festivali Saksamaalt tulnud kompositsioonitudengite kontsert. Kasutan nii kohmakat väljendit seetõttu, et saksa rahvusest ei mäleta neid olnud olevat. Vaid saksa professori õpilased – Ida-Euroopa ja Oriendi neiud. Ning nende tugev sõnum, mis oli esitatud video, inimhääle-, elektroonika ja live-pillidega oli üle aastate meeldejääv. Kusjuures videos tõesti mängisid ja laulsid noored heliloojad ise kaasa – nende loominguline panus oli märkimisväärne. Eestlase kohta võib-olla liiga ennastpaljastav, liiga hüsteeriline, aga igatahes liigutav ning meeldejääv. Samas ei saa EMTA kontserdi „rahulikkust” ka eestlase natuuri süüks ajada, sest rahvuslik skaala oli täiesti olemas. Skandinaavia ja Ida-Euroopa päritolust andis aimu nimed Páll Ragnar Pálsson ja Ivan Cancialosi.

Aga kes mis otsast alustab. Igatahes on neil noortel täiesti tõsiseltvõetavad oskused omandatud. Ja nüüd siis elukogemusi hankima, katsetama, sisu, vormi ja värvi juurde lisama.

Mis aga väga rõõmustas ja kompositsiooniosakonna elujõulisust näitas, oli suur publikuhuvi. Oli tõesti ülev tunne, et neid, kes mängisid ja kelle teoseid mängiti, on kellelegi vaja.