Kusjuures Soome festivalide publik on valdavalt kodumaine! Samas näitab noorte tahe orkestris edasi mängida, et kuigi nad ei olnud nii võimekad, et muusiku kõrgharidus valida, pole katkenud muusikuharidus jätnud neile kibedust hinge. Järelikult ei olnud haridustee niivõrd kõrgtulemusele suunatud, et drill ühelt poolt ning ebaõnnestumised teiselt poolt oleksid tapnud soovi musitseerida. Järelikult on ühiskonna täiuslikumaks toimimiseks vaja ka kuni kõrghariduseni ulatuvat leebet muusikaõpetust. Nüüd kontserdist.
Kuna orkestri renomee on kõrge (sellega on oma karjääri alustanud Soome juhtivad dirigendid), oli kava nõudlik, täiesti keskmise orkestrikontserdi tasemel. Ja kontserdi tõi Tallinna orkestri uus peadirigent, Soomes kõrghariduse omandanud Mikk Murdvee. Muusikakeskkooli viiuldajana lõpetanud noormees suundus „dirigentide maale” edasi õppima ja tõi nüüd oma orkestri kodupubliku ette. Ta on Eestis juhatanud Estonia balletietendusi ja Tallinna Kammerorkestrit sarjas „Noored dirigendid”, lisaks muidki orkestreid, ja saanud ER KFi auhinna „Aasta debüüt”. Valdavalt on tema nii ooperi- kui sümfoonilise muusika dirigendi karjäär kulgenud siiski teisel pool Soome lahte. Noor peadirigent juhatas orkestrit väga täpselt ja vastutustundlikult. Tundus, et orkestril oli temaga hea ja turvaline. Kava näitas head kooli. Kõigepealt korralikult esitatud Schuberti „Lõpetamata sümfoonia” (VIII, mitte seitsmes, nagu kavas kirjas). Teoses oli palju piano’t, mille pinnalt tõusid püüdliku dünaamikaga fraasid. Keelpillide tihedale vaiksele foonile vastandusid täie rõõmuga mängitud tutti-lõigud. Millest puudu jäi, oli orkestri ja eriti just selle solistide loomingulisus. Selle nälja kustutas aga kohe „Hispaania sümfoonia” kõrgelt haritud ja samavõrra ekstravertne solist Minna Pensola. Väga hea solistivalik noorteorkestrile – orkestrantide eakaaslane, samas ülimalt vaba ja tuline mängija. Nüüd läks Murdveel alles raskeks. Kuna Metodisti kirik sajaliikmelist orkestrit teisiti ei mahuta, kui et solist jääb dirigendi selja taha, publiku poole, pidi dirigent juhatama kahes suunas korraga.
See lõppes korra ka tillukeselt poodiumilt mahakomistamisega, sest orkester vajas juhendust, solist oli aga loominguline ja taltsutamatu. Pärast esimest suuremat loksu võttis Murdvee aga ohjad tugevamini pihku ja näitas, et peremees on majas. Pensola kassilikult nõtke ja eksalteeritud stiil sobis Laloga hästi. Ka oli tema mäng nii kõnekas, et kogu aeg oli huvitav. Vaid vahelduseks oleks varjulisemaid toone tahtnud. Sibeliuses oli karge karmus omal kohal. Dirigendi kätekeelest meeldis üllas fraasikujundust väärtustav žest. Kuid vormi oleks võinud reljeefsemalt liigendada. Kiitus tromboonidele! Aga nüüd oleks just forte’s tahtnud keelpillide tihedat intensiivselt täitvat vibrato’t, suurte koosseisude meeliköitvat kandvust. Igal juhul on Murdvee selle orkestri „kätteandmisega” tõstetud Soome noorte dirigentide eliiti, nii et temalt loodetakse palju mõlemal pool lahte!