Theatrumi „Muna“, autor ja lavastaja Andri Luup, kunstnik Kaarel Eelma, helikujundaja Tõnis Leemets, valguskunstnik Helvin Kaljula. Mängivad Jan Uuspõld, Maria Peterson, Helena Lotman, Risto Vaidla, Helvin Kaljula ja Elisabeth Peterson. Esietendus 11. VIII Hiiumaal Soonlepa karjamõisas.
Ühe perekonna lahtikoorimise looga „Muna“ on Hiiumaal Soonlepa karjamõisas selleks aastaks ühel pool, ent järgmisel suvel mängitakse seda ilmselt taas. Põhjusega. Andri Luup on kirjutanud ja lavale toonud bergmanliku süžee, alati tuttava ja alati uue, terava ning küllap (liiga?) paljudele äratuntava. See on tragikoomiline lugu düsfunktsionaalsest perekonnast, kus sõnu on rohkem kui tegusid, ent harva räägivad need sõnad asjast.
Tegevus toimub nimeta jääval saarel, kus elab helilooja Miikael Ulvang (Jan Uuspõld) ühes perega. Karjamõisa loodud lavakujunduse värvigammas ei olegi ühtki värvi peale valge, musta ja halli. Keset lava troonib alati kõigil jalus muna. Lavastuse sisu on aga värvikam kui väliskest. Nagu munalgi. (Jajah, ma ei suutnud sellele võrdlusele vastu panna.)
Seda, miks helilooja on vait jäänud, ei tea keegi. Ei tea tema naine Iida (Maria Peterson), ei tea sünnipäevale tulnud poolvend Silver (Helvin Kaljula) ega tütred Uuma (Elisabeth Peterson) ja Kiira (Helena Lotman), saati siis veel viimase kaasa veetud uus peika Mario (Risto Vaidla). Esimeste stseenidega saab hoo sisse mänguline sõnavoog, mis varjab perekonna struktuuri kärisenud auke. Dialoog toob esimese hooga meelde „Gilmore’i tüdrukuid“. Kes seda veel mäletab, siis samasugune ülikiire ja terav teksti andmine iseloomustab ka „Muna“.
Tasapisi hakkab aga lugu kooruma. Rõhk pole niivõrd sellel, mis on juhtunud, kuivõrd sellel, kuidas sellega on tegeldud või jäetud tegelemata. Paari aastakümne tagune, ent alles nüüd leitud kiri väljendab helilooja naise tundeid kellegi teise vastu. Kiri on hoitud alles, äkki siis ka tunded? Kui abielu on üles ehitatud vähemasti ühele poolele ilma teadmiseta tegelikult toimuvast, siis äkki võtab tõesti sõnatuks. Ka siis, kui keegi pole kedagi füüsiliselt petnud, on üks pool elanud suurema osa oma elust milletagi, mis võiks kuuluda kuhugi sinna inimese põhiõiguste hulka: teadmisteta omaenda eraellu puutuvast. Aga on ta üldse küsinud?
Helilooja Miikaeli ainus eneseväljendusvahend on muusika. Ainult et kuulda ega kuulata pole seda õieti osanud ja/või tahtnud ideaalis koogiküpsetamist oma mehe kontsertide korraldamisele eelistav naine Iida ega muusikat õppiv tütar Kiira. Näitleja, keda teatakse suuresti just hääle poolest, Jan Uuspõld, saab sedapuhku pereisana kogu lavastuse vältel mõnuga vaikida. Väljendada end ilma tavapäraseks kilbiks olevate sõnade (ja sageli otse vastu vahtimist suunatud huumori) abita on ülesanne, millega Uuspõld tuleb veenvalt toime.
Vaikus ei vii edasi, ent sihitu paljusõnalisus summutab jällegi võimaluse üksteist mõista. Selline lugu düsfunktsionaalsest perekonnast võiks olla psühholoogiatudengi tekstülesanne. Kui palju on variante, et selline lugu viiks kuhugi mujale kui järgmise põlvkonna mittetoimivate suhete ja üksinduseni?
Lavale toodud perekond esindab ja taastoodab ka klassikalisi soostereotüüpe. Laval on hüsteerilised ja rahmeldavad naised, kusjuures pereema näeb end olemuslikult südamliku koogiküpsetajana. Uuma eristub, ent võib-olla seetõttu, et tegeleb samade sümptomite rahulikuma käitlemisega: manipuleerib, et täita armastuse puudusest tekkinud auke, ja elab läbi kümnendi jagu kestvat puberteeti. Ka vaikust nõuavad paljusõnaliselt just naised. Nende vastas on vaikivad või kõigest muust peale olulise rääkivad mehed. Erandina süsteemi väljastpoolt vaatlev ja sestap psühholoogi rolli astuv Mario, kellel on ainsana perekonna ja seal toimuvaga mingisugunegi distants.
Peretütar Kiira tegevust läbib ühtlaselt närvilise energiaga nivoo, rütmivaheldust loovad vabastavalt humoorikad hetked, milleks Helena Lotmanil näib olevat loomulikku tunnetust enam kui küll. Kiira kui tegelase aeg on täidetud sahmimise ja sebimisega, et kusagil ei tekiks pragu, mis näitaks kogu tegutsemist oma olemuslikus tühjuses. Seejuures reflekteerib Kiira pidevalt ja täpselt, justkui ise sellest aru saamata, juba nimetatud sümptomeid. „Ma tahan kogu aeg muljet jätta, sebin hirmus tähtsa näoga. Kõigile räägin, kui kiire mul on ja kui vaatan, mis ma siis ära olen teinud, siis selgub, et mitte kui midagi,“ ütleb ta. Teisal toob ta välja võimaliku põhjuse. „Ma ei ole sündinud armastusest. Ei ole ilmale tulnud kahe inimese igatsusest. Ma olen sündinud lihtsalt niisama, võltsilt,“ ütleb ta ja süüdistab selles, et kõik tema elus on vale, vanemaid. „Sellepärast ma teesklen siin, et ma armastan hirmsasti.“
Elisabeth Petersoni mängitud Uuma sõnastab toimuvat samuti täpselt, ent erinevalt õest teeb seda selgelt läbitunnetatud moel. Kui Kiira ei suuda armastada ega kuulata, vaid ainult rahmeldada ja rääkida, siis Uuma on introvert, kes elab mässumeelsust välja selgelt sihitud torgetega. „Te sünnitasite monstrumi, aga ei oska teda kuidagi ohjeldada. [—] Äkki te olete teda teistest või endast vähem armastanud?“ küsib tüdruk. Vanemate tegemata jäänud teod ja tundmata jäänud tunded ei jäta avaldumata lastes. Teisal jällegi ei aseta Uuma tundeid ja sestap ka vastutust enesest väljapoole. „Õnn on seal, kus mina olen. Minu õnn ei ole kusagil mujal.“
Oma laste peamise (ummikteele) suunajana mõjub ema Iida, kes moodustab Maria Petersoni esituses Kiiraga mõjusalt tragikoomilise duo. Iida on püüdnud iseend pere nimel alla suruda, ent illustreerib seeläbi peamiselt elementaarseid suhtenõuandeid, mille võiks kokku võtta nii: ennast ja oma soove tagaplaanile jättes head nahka ei sünni ja eneseohverdusega ohverdad paraku lõpuks nii enese kui ka lähedased.
Ja siis see muna. Konkreetne munaskulptuur kesk ruumi on füüsiliselt ning eks vastavalt ka metafoorselt pidevalt jalus ja nõnda suur, et ühtegi nurka märkamatult peitu lükata seda ei anna. Teadagi, sümbol, mida võib lugeda kuidas tahes. Kest, milles peitub elu või siis mitte. Äkki isegi kanade universumi Schrödingeri kass? Peamiselt küllap aga midagi, millesse võib igaüks lugeda sisse oma tõlgendused. Sobilik, sest eks ka „Muna“ dialoogidesse võib vaataja ühes või teises kohas rohkem või vähem sisse lugeda omaenda elu. Tähtis on, et lavastus ei muutu seejuures kordagi üdini traagiliseks, vaid säilitab vabastava naeru abil tasakaalu.